et inimkond on sajanditepikkusest udupäisusest vaba. Nad väitsid, et piirid inetute, ilusate ja vanakeste vahel on kõik minema pühitud. Et viimase kolme aasta vältel on loodud uut tehnikat ja pandud tulevik taas liikuma.
Aga Aya arusaamist mööda polnud mõistuse-vihm päris kõike muutnud…
Ikka oli päris nõme olla viieteistkümneaastane.
TEHNIKAPEAD
„Kas sa saad selle peale?” sosistas Aya.
Moggle juba filmis, ilutulestiku sädelus peegeldus tema läätsel. Kuumaõhupallid hõljusid villa kohal ja benjijakkides peolised hõiskasid katuselt alla hüpates. See nägi välja nagu pidu vanasti: ennastimetlev ja silmatõukavalt särav.
Vähemalt nii kirjeldas Aya vanem vend alati ilusateaega. Siis tehti kõigile kuueteistkümnendal sünnipäeval suur operatsioon. See muutis su ilusaks, aga salaja mõjutas see su iseloomu, muutis su mõistuse-puudulikuks ja lihtsasti mõjutatavaks.
Hiro polnud just pikalt udupea; ta sai kuusteist vaid mõned kuud enne, kui mõistuse-vihm saabus ja ilusad terveks ravis. Talle meeldis väita, et need kuud olid kohutavad – justkui oleks pinnapealne ja tühine olemine tema jaoks nii suur pingutus olnud. Aga ta ei eitanud, et tolleaegsed peod olid vapustavad.
Ega Hirot küll täna õhtul siin pole; ta on liiga kuulus. Aya vaatas oma silmaekraani: keskmine näotase sees oli umbes kakskümmend tuhat. Võrreldes tema vanema vennaga, olid inimesed seal peol täielikud välised.
Aga võrreldes inetuga, kelle tase on poole miljoni kandis, olid nad legendid.
„Ole ettevaatlik, Moggle,” sosistas Aya. „Meid ei taheta siia.”
Aya tõmbas rüü kapuutsi pähe ja astus varjust välja.
Sees sumises õhk hõljukkaameratest. Moggle’i-suurustest paparazzokaamerate parvedeni, milles oli iga kaamera vaid šampanjakorgi suurune.
Tehnikapeade pidudel oli alati palju vaadata – hullumeelsed inimesed ja tõugatavad uued tehnikavidinad. Ehk polnud inimesed enam nii ilusad kui ilusateajal, aga peod olid palju huvitavamad: tõsised opiahvid madudest sõrmede ja Meduusa juustega; nutikast ainest riided, mis lainetasid nagu lipud tuule käes; mööda põrandat kihutavad turvalised ilutulestikuraketid, mis jalgade vahel põigeldes, suitsedes ja sisisedes möödusid.
Tehnikapead elasid tehnikauuenduste nimel – nad jumaldasid oma uute tempudega eputamist ja tõukajatele meeldis neid oma kanalitel näidata. Leiutiste ja tähelepanu lõputu tsükkel kergitas kõigi näotaset, nii et kõik olid ka rahul.
Vähemalt kõik need, keda peole kutsuti.
Hõljukkaamera liikus lähemale, laskus peaaegu piisavalt madalale, et Aya nägu piiluda. Ta langetas pea ja liikus reputatsioonipommitajate seltskonna poole. Siin avalikus kohas hoidsid nad kõik kapuutsid peas nagu kamp eel-roostekatest budistlikke munkasid. Nad juba pommitasid: loitsisid mõne suvalise klikiliikme nime, püüdsid veenda linna sidekeskust tema näotaset kergitama.
Aya kummardas seltskonnale, ühines ähmase nime loitsimisega ja varjas oma nägu.
Pommitamise kogu idee seisnes selles, et lõhkuda linna reputatsiooni algoritme: kui mitu korda pidi ühte nime mainima, et see esituhandesse murraks? Kui kiiresti see langeb, kui keegi sinust enam ei räägi? Klikk oli üks suur läbimõeldud katse ja sellepärast kandsid nad kõik ühesuguseid anonüümseid kostüüme.
Aga Aya arust ei hoolinud enamik pommitajaid matemaatikast. Nad olid vaid sohitegijad, haletsusväärsed välised, kes püüdsid end kuulsaks rääkida. Nii toodeti roostekate ajal kuulsusi, käputäis kanaleid haipis paari udupead ja eiras kõiki teisi.
Mis oli reputatsioonimajanduse mõte, kui keegi ütles sulle, kellest rääkida?
Kuid Aya loitsis edasi nagu tubli väike pommitaja, hoidis pilgu silmaekraanil ja vaatas, mida Moggle’i läätsed näevad. Hõljukkaamera liikus rahva kohal, valis ükshaaval inimesi välja.
Salajane klikk, mille Aya oli avastanud, pidi kuskil siin olema. Vaid tehnikapead suudaksid sellist tempu teha…
Aya oli neid märganud kolme öö eest, kui nad ühe uue magnethõljukrongi kohal sõitsid, hullumeelsel kiirusel läbi tehastevööndi tuhisesid – nii kiiresti, et kõik Moggle’i saadud kaadrid olid liiga säbrulised või udused.
Aya pidi nad uuesti üles leidma. See, kes tõukaks sellise hullu tembu nagu magnethõljukrongil surfamine, oleks hetkega kuulus.
Aga Moggle’i tähelepanu oli juba hajunud, ta jälgis kampa uustoidulisi õhus hõljuva roosa mulli all. Nad jõid sellest meetripikkuste kõrtega nagu astronaudid ümberläinud teetassi sisu püüdmas.
Uustoidulised oli vana uudis – Hiro oli nende kohta eelmisel kuul loo tõuganud. Nad sõid iidsetest eostest kasvatatud väljasurnud seeni, tegid vedelast lämmastikust jäätist ja süstisid maitseid veidrate ainete sisse. Hõljuv roosa asi nägi välja nagu aerogeel, seebimulli tihedusega õhtusöök.
Väike mull eraldus suurest ja hõljus mööda. Aya kirtsutas riisi ja lõhe lõhna peale nina. Imelike asjade söömine võis olla hea viis oma näotaset kergitada, aga Aya eelistas, et sushi oleks raskem kui õhk.
Aga talle meeldis tehnikapeade läheduses olla, isegi kui ta pidi end varjama. Enamik linnast oli endiselt minevikus kinni, püüdis taasavastada haikut, religiooni ja teetseremooniat – kõiki neid asju, mis läksid kaduma ilusateajal, kui kõigil oli ajukahjustus. Aga tehnikapead ehitasid tulevikku, tegid tasa kolm sajandit väldanud progressipuudust.
See oli koht, kust võis lugusid leida.
Miski tema silmaekraanil saatis läbi tema äratundmisvälgatuse.
„Pea, Moggle!” sisistas ta. „Pööra vasakule.”
Uustoidulaste taga, lõbustatult jälgimas, kuidas nad ekslevaid mullikesi taga ajavad, oli üks tuttav nägu.
„See on üks neist! Suumi.”
Tüdruk oli umbes kaheksateistkümneaastane, klassikalise uue ilusa opiga, kergelt mangasilmadega. Ta kandis hõljukpallivarustust ja hõljus graatsiliselt kümne sentimeetri kõrgusel põrandast. Ja ta pidi kuulus olema: teda ümbritses reputatsioonimull, sõprade ja groupiede kamp, kes hoidis väliseid eemal.
„Mine piisavalt lähedale, et neid kuuleksime,” sosistas Aya. Moggle nihkus mulli servale ja peagi püüdsid tema mikrofonid kinni tüdruku nime. Andmed valgusid Aya silmaekraanile…
Eden Maru oli hõljukpallimängija – vasakserv Pääsukestes, kes tulid eelmisel aastal linna meistriteks. Ta oli legendaarne ka oma tõstemehhanismi tuuningu poolest.
Kõigi kanalite kohaselt oli Eden äsja oma poiss-sõbra maha jätnud, „ambitsioonide erinevuse” tõttu. Loomulikult tähendas see vaid seda, et „ta on poisi jaoks liiga kuulus”. Edeni näotase oli pärast meistrivõistlusi kümne tuhande peale tõusnud ja mis-ta-nimi-oligi oli alles veerand miljoni peal. Kõik teadsid, et Eden peab leidma kellegi enam näo-võrdse.
Kuid üheski kuulujutus polnud mainitud Edeni magnethõljukrongil surfavat klikki. Ilmselt hoiab ta seda saladuses, ootab õiget hetke, et tempu avalikustada.
Kui Aya selle esimesena tõukaks, saaks ta üleöö kuulsaks.
„Jälgi teda,” ütles ta Moggle’ile ja pöördus siis loitsimise juurde tagasi.
Pool tundi hiljem suundus Eden Maru välja.
Pommitajate juurest minema libiseda oli rahulikkusttekitav – Aya oli loitsinud nime „Yoshio Nara” umbes miljon korda. Ta lootis, et Yoshio naudib oma näotaseme mõttetut tõusu, sest Aya ei tahtnud tema nime enam kunagi kuulda.
Moggle’i õhuvaatel libises Eden Maru uksest välja – üksi, ilma saatjaskonnata. Ta pidi minema oma salajase klikiga kohtuma.
„Püsi tema lähedal, Moggle,” kraaksatas Aya. Kogu see loitsimine oli tema kurgu kähedaks muutnud. Ta märkas möödahõljuvat joogikandikut. „Ma tulen kohe järele.”
Ta haaras suvalise klaasi