mõne teise, liiati võõra kätte usaldada.
Peremees askeldab oma küünekeste kallal iga jumala päev, see on talle saanud nagu mingiks omaette rituaaliks, mis algab igal hommikul täpselt kell üheksa ning kestab kolmkümmend minutit. Seega poole kümneni. Sel ajal kuulab Peremees raadiost hommikusi uudiseid.
Ta lõigub oma küüsi hoolikalt. Millimeeterhaaval. Siis viilib vähemalt kümnendikmillimeetrise täpsusega. Kisub vastavate tangikestega välja peaaegu nähtamatuid kidasid, mis küünte ümber turritavad. Vahel kasutab olukorra tuvastamiseks isegi suurt ümmargust luupi. Niisugune tegevus on juba hulk aastaid olnud tema päevakava lahutamatuks koostisosaks.
Eks seepärast tema sõrmeküüned nii kenad ja hooldatud välja näevadki.
Siinkohal võib lugejal tekkida igati õigustatud küsimus, et miks meie Peremees oma küünte eest nii fanaatilise innuga hoolitseb?
Asi on nimelt selles, et kuigi mõned leiavad, et inimese hinge ja elukombeid peegeldavad tema näojooned ja silmavaade, pole see päris õige. Niisugune arvamus on ersatslik laiatarbekaup, mis mõeldud lumpenproletariaadile. Tõde on hoopis teistsugune. Näojoontes ja silmavaates pole tõega pahatihti midagi tegemist. Neid mõlemaid on võimalik tahte abil kontrollida, suruda alla iga väiksemgi emotsioon, või mis veelgi levinum – kõiksugu emotsioone võib oma palgeile ka kunstlikult modelleerida nagu maske, aga vaat käed ja iseäranis see, kuidas käsi hoitakse, on hoopis teine tera. Käed kõnelevad inimese iseloomust, harjumustest ja kommetest palju rohkem kui kõik näojooned ja pilgud kokku. Iseasi, kui paljud kahejalgsed sellest aru saavad.
Näiteks kui inimene kõneleb tõtt ja tal pole midagi varjata, siis on tema käed rahulikud. Need pole rusikasse surutud ega pinge all, vaid lebavad põlvedel või laual lõdvalt. Just nagu puhkeasendis. Sõrmed ei liigu ja peopesi vastamisi ei nühita.
Hoopis vastupidi on lood aga siis, kui inimene valetab või midagi varjab või ei taha esitatud küsimustele ausalt vastata. Niisuguse indiviidi käed on vahetpidamata liikumises. Kord on need rusikasse pigistatud, kord hõõrutakse peopesi vastamisi või muditakse näppe. Või vahetatakse pidevalt käte asendit – kord on need ristamisi kõhule asetatud, kord vaheliti rinnal, kord näpitakse nina, mokki või juukseid. Sellisel juhul on inimene kaitsepositsioonis, aga kaitsepositsioonis on ainult niisugune inimene, kellel on midagi varjata, ühesõnaga, kes ei kõnele oma vestluspartnerile või ülekuulajale tõtt. Kaitsepositsioon on müür, mille taha püütakse peita oma tõelisi mõtteid või olemust.
Niisiis räägivad käed inimesest rohkem kui miski muu kehaosa – neid peab ainult oskama jälgida, ja kes seda oskab, selle ees on kõik teised inimesed nagu avatud raamatud. Piisab ainsast pilgust kätele ja kohe on selge, kas see inimene räägib tõtt või valetab, on avatud või varjab midagi.
Seepärast Peremees nende eest nii väga hoolitsebki. See on just nagu trenn, sest hoolitsemise ajal peavad käed olema paigal, tegema ainult mõistuse antud käskudele vastavaid liigutusi. Niisuguse igapäevase treeningu mõtteks, mille käigus käsi kuulekusele sunnitakse, on tekitada harjumus kontrollida oma alateadlikke liigutusi. Siis ei ole sa enam inimestele avatud raamat ja võid vajaduse korral ootamatult rünnata.
Peremees teab seda kõike, sest ta on hea psühholoog. Seepärast ta oma kätega jandibki. Üksi, vaid iseenese seltsis. Kõrvalvaatajale võib tunduda, et ta hellitab oma käsi, aga ei. Ta hoopis dresseerib neid.
Ka Peremehe ihupuhtuse juures ei jää midagi vajaka. Näiteks peseb ta oma kämblaid vähemalt kakskümmend korda päevas. Mõnikord ka kolmkümmend korda. Sõltub sellest, kui palju ta päeva jooksul on erinevate inimestega kätelnud. Kätepesu toimub kohe esimesel võimalusel pärast seda, kui ta on kellelegi viis pihku visanud, ning ta peseb hoolega – pikalt ja kaua, voolava vee all, seebiga ning võimaluse korral ka harjaga. Iseäranis nühib ta harjakesega niisuguseid kohti, mis mõne teise inimese käega otsekontaktis olnud.
Ja kui kiiret pesemisvõimalust pole, siis tõmbub Peremees pärast kellegagi kätlemist üksindusse, võtab taskust kange desinfitseerimisvedelikuga immutatud taskurätiku ning nühib kämblaid tollega.
Iga varahommik algab tal kohe pärast tõusmist dušiga. See on jääkülm, põletab nagu kolmekümnekraadises pakases vedelenud raud. Külma joa all mõnuleb ta tükk aega. Laseb omale tugeva survega vett selga ja tunnetab naudinguga, kuidas pealaest jalataldadeni hakkavad nahka torkima lugematud nõelakesed. Dušivõtmine kestab just niikaua, kuni nõelatorked vaibuvad ning neid asendab kogu keret haarav vappekülm, mille esmaseks tunnuseks on see, et hambad hakkavad nõrgalt plagisema. Siis on õige aeg järele jätta. Pärast seda nühib ta enese kareda käterätikuga punaseks nagu Krakovi vorsti ja siis võib päev alata.
Aga õhtul, vahetult enne magamaminekut, läheb Peremees vanni. Sedapuhku on vesi tulipalav, nii palav, et ennast vanni siruli visates jääb tal hing kinni. Vannis vedeleb täpselt kakskümmend viis minutit, aega näitab talle vannitoa seinal rippuv veekindel kell.
Tänu sellele, et Peremees oma ihu eest nii pidevalt ja pedantselt hoolitseb, puudub tema juures täielikult niisugune ebameeldiv ilming nagu vanainimese lõhn. See on spetsiifiline hais, mis tekib vanainimese ihurakkude lagunemisest ning mida keegi harilikult ise ei tunne, sest olles pidevalt selle sees, ollakse sellega nii harjunud, et ei panda oma ihulehka enam tähelegi. Seepärast ongi nii, et elatanud inimene vajab dušši või vanni vähemalt kolm korda sagedamini kui noor või keskealine, aga eks mine ja proovi seda mõnele vanainimesele selgeks teha. Tema on puhas niigi, sest alles eelmise nädala alguses sai ju vannis käidud.
Peremehe juures pole aga sellest läppunud ja küllaltki vastikust vanainimeselõhnast haisugi. Peremehega käib kaasas noore inimese lõhn ja seepärast ei tule keegi selle pealegi, et ta on üle seitsmekümne aasta vana. Tänu igapäevasele küürimisele ja ka parfüümidele levivad tema läheduses head ja magusad lõhnad, nii mõnusad, et temast möödudes tekib inimestel tahtmine hagijaks hakata. Küll kisuks siis ninaga, et seda meeldivat aroomi kas või natukenegi kauem tunda!
Ka Peremehe soeng on väga hoolitsetud ja härrasmehelik. Juuksurit külastab Peremees reeglina kord nädalas – laseb raseerida oma härjakaela, kärpida juustepiiri ja laseb teha üldse kõike, mida juuksuri juures tavaliselt tehakse.
Muide, nüüd tegi nende ridade autor suure vea, kui ta ütles, et Peremees käib juuksuri juures. Tegelikult on asi nii, et juuksur käib hoopis Peremehe pool. Igal neljapäeval täpselt kell kuus õhtul.
Vahest seepärast ongi Peremehe parukas nii hästi säilinud – põhjamaiselt heledates juustes pole karvagi halli ja nad on hästi tihedad, peanahka pole kusagil näha ja ka juustepiir pole oimukohtadest taandunud. Nagu mõnel noormehel. Vaat nii peab hoolitsema oma välimuse ja soengu eest igaüks, kes siin imekaunil planeedil kas või natukenegi tahab olla Inimene suure algustähega. Ühesõnaga – üks vähestest.
Mõni ime siis, et Rein vaatab vahetevahel oma Peremeest väikese kadedusega, mõeldes endamisi – miks ei võiks ka minu vana niisama hea, võiks öelda, et lausa rafineeritud välja näha. Tõsi, neid kahte ei saa võrrelda – üks on voodihaige invaliid ja teine vaatamata vanusele täies elujõus mees. Aga ikkagi.
Vanal läks enese eest hoolitsemine käest juba ammu enne seda, kui ta voodisse jäi. Rein aga mäletab teda ka sootuks teistsugusena. Nii umbes paar-kolmkümmend aastat tagasi oli paps hoopis teine inimene. Enese hooletusse jätmine ei tulnud aga mitte invaliidistumisest, vaid pigem mingist sisemisest murdumisest. Tal oleks ühest teatavast ajahetkest alates nagu vaimne selgroog katki prõksatanud ja sealtpeale hakkaski kõik allamäge libisema. Alguses vaikselt ja tasahilju, aga mida aeg edasi, seda kiiremini. Nii et kui vana ka poleks invaliidistunud, siis praeguseks ei annaks ta ikkagi Peremehega võrdset mõõtu välja.
Iseküsimus ainult, miks see nii on? Mis temas murdus? Sedavõrd, et ajamata habemetüügas, mitte just kõige puhtamad küünealused, läbihigistatud särk ja mingi kopitusesarnane lõhn said tema pärisosaks ammu enne invaliidistumist ja voodissejäämist?
Ju on siis inimesed lihtsalt erinevad. Kõiki pole võimalik ühe ja sama mõõdupuuga mõõta.
Ent Rein kipub oma mõtteis vahetevahel võrdlema nimelt neid kahte – vana ja Peremeest.