ütles naine. „Ma olen koeraga väljas ja vaatasin kella pealt, kui kaua teie auto mootor on juba käinud.”
Wallander ei vastanud, vaid lihtsalt noogutas ja sõitis ära. Sel ööl oli ta kaua ärkvel. Kui ta viimane kord vaatas, oli kell juba viis läbi. Järgmisel päeval kadus Håkan von Enke. Ja Wallander ei kirjutanud oma ründamise kohta avaldust. Ta ei rääkinud sellest kellelegi, isegi mitte Lindale.
Kui von Enke ei olnud ka kahe päeva pärast veel tagasi tulnud, hakkas Wallander aru saama, et juhtunud on midagi tõsist. Ta oli endiselt haiguslehel, ja kui tema tulevane väimees helistas ning palus tal Stockholmi sõita, täitis ta selle palve enesestmõistetavalt. Wallander taipas, et tegelikult oli tema abi palunud Louise. Ta selgitas ka, et ei taha politsei töösse sekkuda. Asjaga tegelevad tema Stockholmi kolleegid. Kellelegi ei meeldi politseinikud, kes segavad ennast kolleegide tööülesannetesse ja sõidavad teistest üle.
Varakevadiselt valgel õhtul enne Stockholmi sõitmist läks Wallander Linda juurde. Hansu polnud kodus, sest tegi nagu tavaliselt ületunde, Wallander nimetas seda endamisi „finantsspekulatsioonideks”. See oli seni muide ka ainus asi, mille pärast Wallander ja tema tulevane väimees tülitsenud olid. Hans vaidles nördinult vastu ja ütles, et ei tema ega ta kolleegid ei tegele millegi nii labasega. Aga kui Wallander küsis, milles tema töö õieti seisneb, tähendas vastus tema meelest just nimelt spekuleerimist valuutade ja väärtpaberite, derivaatide ja hedge-fondidega (Wallander oli seejuures möönnud, et ei saa aru, mida see tähendab). Linda sekkus ja ütles, et tema isa ei mõista nüüdisaja mõistatuslikke ja seepärast hirmutavaid finantsinstrumente. Varem oleks tütre sõnad Wallanderit arvatavasti ärritanud, aga kuuldes Linda häälest kõlavat soojust, laiutas ta lihtsalt käsi, andes sellega märku oma allaandmisest.
Kuid nüüd oli ta nende juures kodus. Veel ilma nimeta tüdruk magas Linda jalgade juures vaiba peal. Wallander vaatas teda ja võib-olla esimest korda tuli talle mõte, et tema enda tütar ei istu enam iialgi tema süles. Kui su oma laps saab lapse, siis tähendab see, et midagi on pöördumatult möödas.
„Mis sa arvad, mis Håkaniga juhtus?” küsis Wallander. „Mis on sinu kui politseiniku ja Hansu elukaaslase arvamus?”
Linda vastus tuli kiiresti, tal oli see juba varem valmis.
„Ma olen kindel, et midagi on juhtunud. Ma kardan koguni, et ta võib surnud olla. Håkan ei ole selline inimene, kes lihtsalt ära kaob. Ta poleks iialgi teinud enesetappu, jätmata kirja seletusega, miks. Ta ei teeks nagunii iialgi enesetappu, aga see on teine asi. Kui ta oleks midagi seadusevastast teinud, siis ta ei põgeneks, vaid võtaks oma karistuse vastu. Ma lihtsalt ei usu, et ta on vabatahtlikult kadunud.”
„Kas sa saaksid seda mõtet edasi arendada?”
„On seda vaja? Sa saad nagunii aru, mida ma mõtlen.”
„Jah, aga ma tahan, et sa seda oma sõnadega räägiksid.”
Wallander märkas taas, et tütar oli ette valmistunud. Linda ei rääkinud üksnes kui muret tundev lähedane, ta oli ka arukas noor politseinik, kes avaldas oma arvamust.
„Kui me räägime soovimatust kadumisest, siis on kaks võimalust. Esimene: tegemist on õnnetusega, inimene on kukkunud näiteks läbi jää või jäänud auto alla. Teine võimalus on see, et ta on langenud teadliku vägivalla ohvriks, ta on kaasa viidud või tapetud. Õnnetus ei tundu praegu enam tõenäoline. Teda ei ole üheski haiglas. See tee on niisiis suletud. Jääb ainult teine võimalus.”
Wallander tõstis käe ja katkestas Lindat.
„Oletagem ühte asja,” ütles ta. „Me mõlemad teame, et seda juhtub tunduvalt sagedamini kui arvatakse. Eriti siis, kui asi puudutab vanemaid mehi.”
„Tal on teine naine, kellega ta on ära põgenenud?”
„Umbes midagi sellist.”
Linda raputas ägedalt pead.
„Ma olen Hansuga sellest muidugi rääkinud. Ta eitab täiesti kindlalt, et tegemist võiks olla mingite luukeredega kapis. Håkan on kogu elu Louise’ile truu olnud.”
Wallander muutis kiiresti vestlussuunda.
„Ja Louise? Kas tema on truu olnud?”
Ta nägi, et seda küsimust polnud Linda endale esitanud. Ta polnud veel õppinud, kuidas ülekuulamise kõiki suunamuutusi ära kasutada.
„Ma ei suuda ette kujutada, et ta oleks petnud. Ta pole seda tüüpi.”
„See on vilets vastus. Ühegi inimese kohta ei saa kunagi öelda, et „ta pole selline”. Sel juhul on tegemist alahindamisega.”
„Ma sõnastan siis nii: ma ei usu, et tal on armukesi olnud. Aga kindlalt ma seda muidugi ei tea. Küsi tema käest!”
„Seda ei kavatse ma mingil tingimusel teha! Praeguses olukorras oleks see häbematu.”
Wallander kõhkles enne järgmise pähe tulnud küsimuse esitamist.
„Sa oled Hansuga nende päevade jooksul ju palju rääkinud. Ta ei saa ometi kogu aeg arvuti ees istuda. Mis ta ütleb? Kas teda üllatas Håkani kadumine?”
„Miks poleks see pidanud teda üllatama?”
„Ma ei tea. Aga Stockholmis tekkis mul tunne, et Håkan oli millegi pärast mures.”
„Miks sa seda mulle pole rääkinud?”
„Sellepärast, et ma tõrjusin selle kõrvale. Mõtlesin, et kujutan endale lihtsalt ette.”
„Sinu vaistu tasub tavaliselt usaldada.”
„Tänan. Aga ma olen selle ja paljude muudegi asjade suhtes üha ebakindlam.”
Linda istus vaikides. Wallander vaatas tütre nägu. Linda oli rasedusega juurde võtnud, tema põsed olid ümaramaks muutunud. Silmist oli näha, et tütar on väsinud. Wallander meenutas Monat ja naise pidevat pahameelt, et Wallanderist kunagi abi ei olnud, kui Linda öösiti üles ärkas ja nuttis. Huvitav, kuidas tal läheb? mõtles ta. Lapse sünd tõmbab kõik pillikeeled pingule. Nii mõnigi neist katkeb.
„Miski ütleb mulle, et sul on õigus,” ütles Linda viimaks. „Kui ma järele mõtlen, siis tulevad mulle meelde mõned olukorrad, kus ta tundus murelikuna. Ta vaatas vahel üle õla.”
„Sõna otseses mõttes või kujundlikult?”
„Sõna otseses mõttes. Ta pööras ringi. Ma hakkasin alles praegu selle peale mõtlema.”
„Kas sul tuleb midagi muud meelde?”
„Ta kontrollis väga hoolega, et uksed oleksid lukus. Ja teatud lambid pidid alati põlema.”
„Miks?”
„Ma ei tea. Aga näiteks kirjutuslaua lamp tema kabinetis ja esikutuli välisukse juures.”
Vana mereväeohvitser, mõtles Wallander, kes öösiti laevateed valgustab. Üksikud majakad salajasel sõjateel, kus laevad tavaliselt ei sõida.
Sel hetkel ärkas laps üles ja Wallander hoidis teda senikaua süles, kuni tüdruk kisamise lõpetas.
Rongiga Stockholmi poole sõites mõtles ta süüdatud lampide peale. See on saladus, millest ta peab püüdma läbi tungida. Või siis on kõigel loomulik seletus. Samamoodi tuleb tal nüüd läheneda Håkan von Enkele mööda tema jaoks seni tundmatuid teid.
Aga ta mõtles, et küllap saab kadumislugu siiski mõistusega seletatava ja rahumeelse lahenduse.
6
Kunagi seitsmekümnendate lõpus käisid Wallander ja Mona Stockholmis. Wallander mäletas, et nad elasid tookord Söderis Sjöfartshotelleti nimelises majutuskohas, sinna ta helistaski ja pani omale kaheks ööks toa kinni. Rongilt maha tulles kõhkles ta, kas võtta takso või sõita metrooga. Lõpuks läks ta oma kerge õlakotiga hoopis jala. Ilm oli külm, kuid päike paistis, silmapiiril polnud ühtegi vihmapilve.
1979. aasta suve lõpus käisid nad Stockholmis, meenutas ta läbi vanalinna kõndides. Reisiidee tuli Monalt, kes oli