ju küll, et ta oli mõnikord vähe imelik. Kas sulle ei meeldi su nimi?”
„Mul on hea nimi,” vastas tütar. „Ja ära muretse. Kui me abiellume, siis ma nime ei vaheta. Minust ei saa kunagi Linda von Enket.”
„Võib-olla peaksin mina Wallanderi nime võtma,” ütles Hans. „Aga ma arvan, et mu vanemad paneksid pahaks.”
Jõulude ja uue aasta vahel tegeles Wallander aasta jooksul kogunenud paberite hulgas korra loomisega. See oli tal paljude aastate jooksul kujunenud harjumus – teha ruumi tulevale aastale. Jaanuari alguses oli oodata relvaröövi kohtuotsust. Wallander oli rääkinud prokuröriga, too nõudis süüalustele kõige karmimat karistust ja advokaatidel polnud erilisi vastuväiteid. Ta julgeb Hanna Hanssoni tütrele edaspidi puhta südametunnistusega silma vaadata.
Läkski nii, nagu ta arvas. Kohtunikud olid karmid. Mõrvas ja peksmises süüdistatavad poolakad said kaheksa-aastase vanglakaristuse. Wallander oli kindel, et edasikaebamine kõrgema astme kohtusse karistust märkimisväärselt ei leevenda.
Kohtuotsuse väljakuulutamise päeva õhtul otsustas Wallander kodus olla ja filmi vaadata. Ta oli paraboolantenni ostnud ja nüüd näitas telekas mitut erinevat filmikanalit. Ta pani teenistusrelva taskusse, et see kodus ära puhastada. Laskmine oli pikaks ajaks unarusse jäänud ja ta teadis, et peab hiljemalt veebruari alguses lasketiiru harjutama minema. Kirjutuslaud polnud küll päris tühi, kuid tema vastutusel ei olnud ühtki kiireloomulist juhtumit. Võib vabalt filmi vaadata, homme on äkki juba liiga hilja.
Aga kui ta koju jõudis ja Jussiga jalutamas ära käis, tundis ta järsku rahutust. Vahel valdas teda tühjade põldude vahel üksildasena seisvas majas mahajäetuse tunne. Nagu vrakk, mõtles ta. Ma olen nagu pruunile savimullale paisatud vrakk. See rahutus läks tavaliselt peagi mööda. Kuid sel õhtul ei tahtnud painav tunne kuidagi järele anda. Ta istus köögilaua taha, laotas ajalehe alla ja puhastas oma relva ära. Juba enne kaheksat sai ta sellega ühele poole. Ta ei teadnud isegi, kust mõte talle pähe tuli. Ta tegi kiire otsuse, vahetas riided ja sõitis Ystadi tagasi. Talvel oli linn peaaegu täiesti välja surnud, eriti argipäevaõhtuti. Linnas oli üksnes kaks või kolm õhtuti avatud baari või restorani. Wallander parkis auto ja läks väljakuäärsesse restorani. Külastajaid oli vähe. Ta istus nurgalauda, tellis eelroa ja pudeli veini. Toitu ja veini oodates kallas ta mõned kokteilid kõrist alla. Talle tundus, et joob oma rahutuse leevendamiseks. Kui söök lauda toodi ja kelner ta veiniklaasi täitis, oli ta juba purjus.
„Siin pole rahvast,” ütles Wallander. „Kus kõik kliendid on?”
Kelner kehitas õlgu.
„Siin neid igal juhul ei ole. Loodetavasti toit maitseb.”
Wallander sorkis kahvliga sööki. Veinipudeli tühjendamiseks kulus tal aga vähem kui pool tundi. Ta otsis mobiiltelefoni välja ja lehitses aadressiraamatut. Tal oli tahtmine kellegagi rääkida. Aga kellega? Ta pani telefoni käest, sest ei tahtnud kellelegi reeta, et ta purjus on. Veinipudel oli tühi ja ta oli joonud rohkem kui tarvis. Kuid ometi tellis ta tassi kohvi ja klaasi konjakit, kui kelner tuli ütlema, et restoran pannakse peagi kinni. Lauast tõustes lõi ta vaaruma. Kelner vaatas teda väsinud pilguga.
„Takso,” ütles Wallander.
Telefon oli baarileti kõrval seinal, kelner tellis talle takso. Wallander seisis ja märkas, et ta kõigub. Kelner pani toru hargile ja noogutas.
Kui Wallander tänavale jõudis, puhus lõikavalt külm tuul. Ta istus takso tagaistmele ja kui auto tema õuele keeras, oli ta peaaegu magama jäänud. Ta jättis riided põrandale hunnikusse ja uinus kohe voodisse jõudes.
Pool tundi pärast Wallanderi uinumist tuli politseimajja keegi mees. Ta oli ärritunud ja nõudis kokkusaamist valves oleva politseinikuga. Selleks juhtus olema Martinsson.
Mees ütles, et ta on kelner. Siis pani ta Martinssoni ette lauale kilekoti. Kotis oli relv, täpselt samasugune nagu Martinssonil endal.
Kelner teadis ka oma kliendi nime, sest Wallander oli aastate jooksul linnas tuntuks saanud.
Martinsson kirjutas kuriteoavalduse ja jäi seejärel tükiks ajaks istuma ning relva vahtima.
Kuidas võis Wallander oma teenistusrelva maha unustada? Ja miks ta selle kõrtsi minnes kaasa võttis?
Martinsson vaatas kella, südaöö oli juba möödas. Tegelikult oleks ta pidanud Wallanderile helistama, kuid loobus sellest mõttest.
Tuli oodata järgmise päevani. Ees ootavale mõeldes tundis ta ebamugavust.
3
Kui Wallander järgmisel päeval politseimajja tuli, ootas teda valvelauas Martinssoni teade. Wallander vandus endamisi. Tal oli pohmell ja sees keeras. Kui Martinsson tahab temaga kohe rääkida, siis tähendab see ainult seda, et on juhtunud midagi, mis eeldab väga tungivalt Wallanderi kohalolekut. Kui sellega ometi oleks paar päeva kannatanud, mõtles ta. Või vähemalt mõne tunni. Ta ei tahtnud praegu muud kui oma kabineti ukse kinni panna, telefoni hargilt ära tõsta ja proovida natuke veel magada, jalad laual. Ta riputas jope nagisse, jõi laual seisnud avatud mineraalveepudeli tühjaks ja läks siis otsejoones oma endisesse kabinetti, mis kuulus nüüd Martinssonile.
Wallander koputas ja astus sisse. Martinssoni näoilme järgi taipas ta kohe, et juhtunud on midagi tõsist. Wallander sai kolleegi meeleoludest alati aru, see oli tähtis, sest Martinssoni tujud pendeldasid pidevalt energilise rõõmsameelsuse ja masenduse vahel.
Wallander võttis istet.
„Mis juhtunud on? Sa ei jäta mulle kunagi sääraseid kirjalikke teateid valvelauda, kui asi pole tõsine.”
Martinsson silmitses teda üllatusega.
„Kas sa üldse ei taipa, millest ma sinuga rääkida tahan?”
„Ei. Kas ma peaksin või?”
Martinsson ei vastanud. Ta vaatas endiselt ainiti Wallanderit, too tundis varasemast veelgi tugevamat iiveldust.
„Ma ei kavatse siin mõistatama hakata,” ütles Wallander lõpuks. „Mis sa tahtsid?”
„Sul pole ikka veel aimu, millest ma sinuga rääkida tahan?”
„Ei ole.”
„See teeb asja tegelikult veelgi hullemaks.”
Martinsson tõmbas sahtli lahti, võttis sealt Wallanderi teenistusrelva ja pani selle enda ette lauale.
„Arvatavasti saad nüüd aru, mida ma mõtlen?”
Wallander vahtis relva. Sisikonda haaras jäine õud, see tõrjus pohmelli ja iivelduse peaaegu olematuks. Talle meenus, et oli eelmisel õhtul relva puhastanud. Aga mis edasi sai? Ta püüdis pingsalt meelde tuletada. Köögilaualt oli tema teenistusrelv nüüd Martinssoni lauale sattunud. Mis vahepeal juhtus, kuidas relv oli jõudnud siia, kus ta nüüd on – sellest polnud tal aimugi. Tal polnud ühtegi seletust ega õigustust.
„Sa läksid eile õhtul kõrtsi,” ütles Martinsson. „Miks sa sinna relva kaasa võtsid?”
Wallander raputas uskumatult pead. Ta ei suutnud ikka veel meenutada. Oli ta Ystadi sõites relva tasku pistnud? Kui imelik see ka ei tundunud, siis nähtavasti nii see oligi.
„Ma ei tea,” tunnistas Wallander. „Mul on selle koha peal must auk. Räägi sina.”
„Kelner tuli südaöö paiku siia,” ütles Martinsson. „Ta oli endast väljas, sest oli leidnud su relva diivanilt, kus sa istusid.”
Wallanderi peast vilksatasid läbi üksikud mälukatked. Võib-olla võttis ta relva jopetaskust välja, kui telefoni otsis? Aga kuidas võis ta selle maha unustada?
„Ma ei tea üldse, mis toimus,” ütles ta. „Aga ilmselt panin relva enne väljaminekut taskusse.”
Martinsson tõusis püsti ja tegi ukse lahti.
„Kas sa kohvi tahad?”
Wallander raputas pead. Martinsson kadus koridori. Wallander tõmbas relva lähemale ja nägi,