ja selle taga eristas Clary suurt metallgloobust, mida Hodge oli alati laual hoidnud. Tüdruk kuulis end üllatusest hüüatavat, kui peale kämmalde muutusid sujuvalt läbipaistvaks ka Raphaeli käsivarred, õlad ja rind. Hetke pärast oli ta kadunud nagu joonistuselt kustutatud figuur. Maryse ohkas kergendatult.
Clary jäi ammuli sui vaatama. „Kas ta on surnud?”
„Raphael või?” küsis Jace. „Seda ei maksa arvata. See siin oli lihtsalt tema projektsioon, kehalisel kujul ei saa ta Instituuti tulla.”
„Miks?”
„Sest see siin on pühitsetud pind,” vastas Maryse. „Ja tema kuulub neetute hulka.” Naise jääsinistesse silmadesse polnud sugenenud terakestki soojust, kui ta pilgu Luke’ile pööras. „Sina oled siis siinse hundikarja juht?” küsis ta. „Õigupoolest ei tohiks ma olla üllatunud: see ühtib ju sinu meetoditega, eks?”
Naise hääl oli kibe, aga Luke ei teinud sellest väljagi. „Kas Raphael oli siin, et rääkida täna tapetud kutsikast?”
„Peale kutsika leiti mõrvatuna ka üks sorts,” vastas Maryse. „See juhtus kaks päeva tagasi.”
„Aga miks oli tarvis Raphael välja kutsuda?”
„Sorts oli verest tühjaks lastud,” selgitas Maryse. „Tundub, nagu oleks keegi libahundi tapjale peale sattunud, sest tema verd polnud võetud, aga kahtlus langes mõistagi Öö Lastele. Vampiir ilmus siia kinnitamaks, et tema omadel polnud sellega mingit pistmist.”
„Kas sa usud teda?” küsis Jace.
„Ma ei pea õigeks sinuga praegu Klaavi asjadest rääkida, Jace – iseäranis veel Lucian Graymarki ees.”
„Mind kutsutakse nüüd lihtsalt Luke’iks,” vastas Luke, ilma et oleks lasknud end häirida. „Mu nimi on Luke Garroway.”
Maryse raputas pead. „Ma tundsin su vaevu ära. Näed välja nagu maapealne.”
„Nõnda on see mõeldud jah.”
„Me kõik arvasime, et oled surnud.”
„Lootsite,” sõnas Luke ikka veel häirimatult. „Te lootsite, et olen surnud.”
Maryse’il oli nägu, nagu oleks ta neelanud midagi kibedat. „Eks istuge siis,” sõnas ta viimaks ja osutas laua juures olevate toolide poole. „Räägite ehk mulle nüüd,” jätkas ta, kui nad olid istet võtnud, „miks te siia tulite.”
„Jace,” alustas Luke pikema jututa, „soovib, et teda kutsutaks Klaavi ette aru andma. Mina olen valmis tema eest kostma. Olin tol ööl Renwickis, kui Valentine oma kaardid avas. Võitlesin temaga ja me oleksime teineteist äärepealt tapnud. Võin kinnitada, et kõik, mida Jace selle kohta räägib, on tõde.”
„Ma ei oska öelda,” vastas Maryse kiiresti, „mida sinu sõna õieti maksab.”
„Ehkki olen lükantroop,” lausus Luke, „kuulun ma ometi ka varjuküttide hulka. Olen nõus laskma end mõõga läbi proovile panna, kui see peaks vajalikuks osutuma.”
Mõõga läbi? See kõlas kurjakuulutavalt. Clary vaatas Jace’i poole. Noormees oli väliselt rahulik. Tema käed lebasid põlvedel, aga vaheliti põimitud sõrmedes märkas Clary pinget, nagu ähvardaks poisi enesevalitsemine iga hetk katkeda. Noormees tabas tema pilgu ja ütles: „Hingemõõk on surmava arsenali teine tööriist. Seda kasutatakse kohtumõistmise ajal, kui on tarvis välja selgitada, kas varjukütt valetab.”
„Sa ei ole varjukütt,” vastas Maryse Luke’ile, nagu poleks kuulnudki, mida Jace ütles. „Juba väga pikka aega pole sa elanud enam Klaavi Seaduse järgi.”
„Oli aeg, kui ka sina ei elanud selle järgi,” lausus Luke. Maryse’i põskedesse valgus tume puna. „Arvasin, et oled nüüdseks juba üle saanud harjumusest kõiki umbusaldada, Maryse.”
„Leidub asju, mida on võimatu unustada,” sõnas Maryse. Tema hääl oli ohtlikult mahe. „Kas arvad, et omaenda surma lavastamine oli suurim vale, millega Valentine meid haneks võttis? Kas langesid tema lummusesse nagu minagi, arvates, et sarmikus on sama, mis ausus? Mina pidin tõdema, et eksisin.” Maryse tõusis, toetades kõhnad käed lauale. „Ta rääkis meile, et annaks Ringi eest oma elu ning ootab sedasama meilt. Ja me oleksime seda teinud, viimne kui üks – ma tean seda. Mina peaaegu tegingi.” Tema pilk libises Claryst ja Jace’ist üle ning peatus Luke’il. „Sa ju mäletad,” ütles ta mehele otse silma vaadates, „kuidas ta meile rääkis, et Mässu ei saa õieti lahinguks nimetadagi: mõned relvastamata saadikud täies varustuses Ringi vastu. Olin meie kiires võidus nii veendunud, et sõitsin Alicantesse, jättes hällis lamava Aleci koju. Palusin, et Jocelyn vaataks mu laste järele, kui ära olen, aga ta keeldus. Nüüd on mul selge, miks. Ta teadis ja sina teadsid samuti. Te teadsite, aga ei hoiatanud meid.”
„Ma püüdsin hoiatada sind Valentine’i eest,” ütles Luke. „Sa ei kuulanud mind.”
„Ma ei pidanud silmas Valentine’i, vaid Mässu. Kui kohale jõudsime, olime viiekümnekesi viie tuhande allilmlase vastu…”
„Te olite täiesti valmis relvastamata saadikuid maha nottima, arvates, et neid on kõigest viis,” sõnas Luke vaikselt.
Maryse’i sõrmed klammerdusid lauaserva külge. „Meid notiti maha,” ütles ta. „Keset seda verepulma otsisin silmadega Valentine’i, et ta meid lahingusse viiks, aga teda polnud seal. Selleks ajaks oli Klaav Ühismeele halli juba ümber piiranud. Arvasime, et Valentine on tapetud, ning olime viimses meeleheitlikus vastupanus valmis andma ka oma elu. Siis meenus mulle Alec – kui oleksin hukkunud, mis saanuks siis minu väikesest poisist?” Maryse’i hääl katkes. „Niisiis panin relvad maha ja andsin ennast Klaavi kätte.”
„Sa tegid õigesti, Maryse,” ütles Luke.
Naine pöördus põlevi silmi tema poole. „Ära sina mind lohuta, libahunt. Kui poleks olnud sind…”
„Ärge karjuge tema peale!” sekkus Clary. Äärepealt oleks temagi püsti karanud. „Ise olete süüdi, et lasksite Valentine’il ennast ära petta.”
„Kas arvad, et ma seda ei tea?” Maryse’i hääl oli nüüd kibestunud. „Oo, meid üle kuulates ei jätnud Klaav seda rõhutamata. Nad kasutasid hingemõõka ja teadnuksid, kui me valetame, ainult et nad ei suutnud panna meid rääkima – mitte miski ei suutnud panna meid rääkima, enne kui…”
„Enne kui… Mis juhtus?” küsis Luke. „Ma polegi seda teada saanud. Olen alati mõelnud, mida nad teile rääkisid, et otsustasite talle selja pöörata.”
„Ei midagi muud kui tõtt,” vastas Maryse korraga väsinult. „Et Valentine polnudki hallis hukkunud. Ta oli põgenenud ning jätnud meid sinna surema. Meile räägiti, et ta suri hiljem – põles oma majas surnuks. Inkvisiitor näitas meile tema luid. Muidugi oli see järjekordne vale…” Naise hääl vaibus, aga ta võttis ennast uuesti kokku ja jätkas otsustavalt. „Selleks ajaks oli kõik niikuinii hakanud päevavalgele tulema. Me rääkisime lõpuks üksteisega – meie, Ringi liikmed. Enne lahingut oli Valentine kutsunud mind kõrvale ja öelnud, et kogu Ringist olen just mina see, keda ta usaldab kõige rohkem – tema lähim võitluskaaslane. Kui Klaav meid küsitles, sain teada, et ta oli rääkinud sedasama juttu kõigile.”
„Põlatud naise viha on piiritu,” pomises Jace nii vaikselt, et ainult Clary teda kuulis.
„Ta ei valetanud üksnes Klaavile, vaid ka meile. Ta kasutas ära meie armastust ja ustavust. Täpselt sedasama tegi ta ka siis, kui saatis sinu meie juurde,” ütles Maryse, vaadates Jace’ile silma. „Nüüd on ta tagasi ja karikas on tema käes. Ta on plaaninud seda juba aastaid – kõike, mis nüüd juhtuma hakkab. Kahju küll, Jace, aga mul pole võimalik sind usaldada.”
Jace ei öelnud midagi. Tema nägu, ehkki endiselt ilmetu, oli muutunud Maryse’i jutu ajal kahvatumaks ning värsked verevalumid lõual ja põsel tõusid eriti silmatorkavalt esile.
„Mis siis saab?” küsis