haige?” küsis ta järsku.
“Ee-ei, mitte just eriti, aga ma kardan, et ta võib haigeks jääda.”
“Kardate, et võib jääda?”
“Jaa…”
Ta vaatas mind uurivalt, sest märkas mu erutust, siis küsis kahtlevalt:
“Kas olete, noh… kas ta on siis midagi juba teinud?”
“Ei-ei, ma ei tea… ma ei ole küsinud, aga võib-olla, et…”
“Need asjad on õrnad. Naised on rumalad ja sorgivad vahel enda kallal, siis põevad ja… võivad viimaks surra.”
“Võivad surra?”
“Jah, tekivad rasked verejooksud ja kui verd ei suudeta õigel ajal peatada, jooksevad verest tühjaks.”
Mul läks silmade ees kirjuks. See jutt kohutas mind.
“Kas arst suudab verejooksu peatada?”
“Jaa, aga see on omaette peatükk. Ma näen, et teie abikaasaga on vist midagi korrast ära ja sel juhul ei saa ma mingit abi ega nõu anda. Te peate pöörduma oma perekonnaarsti poole, kes teid tunneb. Kas teil oma arsti siis polegi?”
“On küll, aga ta on ära sõitnud.”
“Tal peab olema asetäitja.”
“Jaa, aga too pole antud eriala spetsialist, seepärast ma pöördusingi teie poole.”
“Paluge, et ta mulle helistaks, olen siis valmis teid aitama.”
Lahkusin kabinetist päris abituna. Ei oleks uskunud, et sellise küsimuse lahendamine nii keerukas on. Ometi olin tihtipeale kuulnud, et see või teine proua oli katkestanud raseduse. Kuidas nemad sellega hakkama said? Kuidas seda teada saada? Seltskonnas sellest ei räägitud. Ainestikul olid omad sündsuse piirid, millest kõneldi ja millest mitte, keegi ei kõnelnud oma magamistoa saladustest. Naised küll nentisid iga vähematki raseduse märki ühe või teise proua juures, aga vaikiti, kui tol proual need tundemärgid korraga kadusid. Nurisünnitus – noh, see oli kas haigus või õnnetus, sellest võis kõnelda. Mitte aga abordist. Miks? Nähtavasti oli igal abieluinimesel sellekohane patt südamel, mille meenutamine oli ebamugav, ehk valuski.
Nii ei jäänud mul muud üle, kui minna oma perekonnaarsti jutule, õieti tema palvele. Viktooria keeldus kategooriliselt kaasa tulemast.
Meie arst ajas sama juttu, mis eelminegi. Jälle kuulsin õpetamist ja noomimist. Jälle teatati, et abordi tegemine on seadusega keelatud ja karistatav, jälle kurdeti meie rahva madala sündivuse üle. Kui aga arst kuulis, et meil on juba kuus last kasvatada, siis muutus ta sõbralikumaks, aga teatas:
“Mina seda omapead ei tohi otsustada, te peate tooma ühe teise arsti tunnistuse, et teie abikaasa tervislik seisukord ei luba sünnitamist.”
“Tänan teid lahkuse eest. Kas te oskaksite mulle soovitada mõnda arsti?”
“Meie elukutse eetika ei luba mul seda teha.”
“Heakene küll, katsun ise mõnelt tohtrilt vastava tunnistuse saada.”
Olin arsti tahedusest rabatud. Tundsin, et ajasin üht halba ja loomuvastast asja.
Ma ei rääkinud naisele enam midagi. Oleks olnud asjata temalt küsida, mis haigus tal on, oli ta ju terve nagu purikas ja kandis last ilma mingisuguse häireta.
Mul tuli minna oma vana sõbra dr Värgi juurest abi otsima. Ta oli küll juba erus, aga arsti õigused olid tal olemas ja neid võinuks ta ometi kasutada.
Dr Värgile kaebasingi kõik oma mured ära. Lisasin, et tulevikus sooviksin küll uut pereliiget, kui ajad ja olud paranevad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.