Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

kui temal – Ferro põrnitses vahetevahel pilvede poole, kust vett alla sorises, endal nägu vihkamisest ja meeletust hirmust krimpsus. Tema muidu turris juuksed olid peadligi kleepunud, veest rasked riided rippusid kondistelt õlgadelt alla, vesi jooksis alla mööda tema armilist nägu ning tilkus tema terava nina ja terava lõua otsast. Ta nägi välja nagu tige kass, kes on ootamatult tiiki kastetud, nii et tema keha suurus paistab olevat ainult veerand sellest, mis ta enne oli, ähvardavast välimusest pole aga enam midagi järel. Võib-olla aitab naisehääl mul tuju tõsta, mõtles Jezal, ja Ferro oli kõige rohkem naist meenutav olend sadakonna miili raadiuses.

      Jezal andis hobusele kannuseid, jõudis Ferro kõrvale, pingutas kõigest väest, et naeratada, ja Ferro pööras oma põrnitseva pilgu tema poole. Jezal avastas kõhedusega, et, kui ta Ferrole lähedale jõudis, tuli suur osa naise ähvardavusest tagasi. Ta oli unustanud tema silmad. Kollased silmad, kummalised ja rahutukstegevad, teravad nagu nuga, pupillid väikesed nagu nõelaaugud. Jezal kahetses juba, et oli tema juurde tulnud, aga nüüd ei saanud ta ju enam midagi ütlemata ära minna.

      „Seal, kust sina tuled, kindlasti eriti ei saja, mis?”

      „Kas sa paned oma lõuad kinni, raisk, või ma pean sulle haiget tegema?”

      Jezal köhatas ja laskis vaikselt oma hobusel Ferrost maha jääda. „Hull eit,” sosistas ta endamisi. Käigu siis põrgu, hoidku oma õnnetu olek endale. Tema, Jezal, ei kavatsenud igatahes enesehaletsuses mõnulema hakata. See polnud üldse tema moodi.

      Kui nad vankrite juurde jõudsid, oli vihm lõpuks järele jäänud, kuid õhk oli endiselt rasket niiskust täis ja taevas pea kohal oli täis veidraid värve. Õhtupäikese valgus tungis roosa ja oranžina läbi kobrutavate pilvede ning heitis pahaendelist kuma üle halli tasandiku.

      Kaks tühja vankrit seisid veel püsti, kolmas oli kummuli, üks ratas ära murdunud, surnud hobune ikka veel aiste vahel, roosa keel suust väljas, kaks murdunud noolt verisest küljest välja turritamas. Igal pool mahatrambitud rohu peal vedelesid laibad nagu pahura lapse laialipillutatud nukud. Mõnel olid sügavad haavad, mõnel olid jäsemed murtud, mõnel olid nooled keres. Ühel oli käsi õla juures küljest ära, katkenud luu jupp ulatus välja nagu singikont.

      Igal pool laipade ümber vedeles kola. Purunenud relvad, puukillud. Paar kaubakirstu oli lahti lõhutud, kangarullid välja kistud ja märjale maapinnale visatud. Oli ka katkisi tünne ja lõhkilöödud kaste, mis olid läbi tuhnitud ja tühjaks tehtud.

      „Kaupmehed,” mühatas Üheksasõrm ringi vaadates. „Ja meie teeskleme ka, et oleme kaupmehed. Siin on elu tõesti odav.”

      Ferro kõverdas huuli. „Kus ei ole?”

      Külm tuul vihises üle tasandiku ja tungis Jezali niisketest riietest puhtalt läbi. Ta polnud kunagi surnud inimest näinud, aga siin oli neid maas… kui palju? Vähemalt tosin. Kui ta oli nende lugemisega poole peale jõudnud, hakkas tal natuke imelik tunne tekkima.

      Tundus, et kedagi teist vaatepilt eriti ei kõiguta, kuigi nende tegelaste puhul ei olnud tõesti üllatav, et metsikused on neile tuttavad. Ferro käis neljakäpukil laipade vahel, vaatas neid ja tonksis sama ükskõikselt kui matusekorraldaja. Üheksasõrmest jäi mulje, et ta on palju hullemaid asju näinud – kahtlemata oligi, Jezal oli selles kindel – ja palju hullemaid asju ka ise teinud. Bayazi ja Pikk-koiba paistis vaatepilt natuke häirivat, kuid mitte eriti rohkem, kui näiteks tundmatute hobusejälgede peale sattudes. Quai ei paistnud peaaegu üldse huvigi tundvat.

      Jezalile oleks praegu natuke nende ükskõiksust marjaks ära kulunud. Ta poleks seda tunnistanud, aga tal oli üsna paha. See nahk surnutel: lõtv ja liikumatu ja vahakarva, vihmapiiskadest pärlendav. Nende riided: katkirebitud ja läbisoritud, mõnel ei olnud saapaid või kuube või isegi särki. Nende haavad. Narmendavad punased jooned, sinised ja mustad muljutised, rebitud ja kistud haavad nagu ihu sees haigutavad suud.

      Jezal pöördus kiiresti sadulas ning vaatas selja taha, vasakule ja paremale, kuid igal pool avanes sama pilt. Põgeneda polnud kuhugi – kui ta oleks teadnudki, mis suunas on lähim asustatud paik. Nad olid kuuekesi, aga tema tundis end täiesti üksinda. Ta oli tohutul lagedal tasandikul, kuid tundis end täielikult nurkaaetuna.

      Üks laip tundus kõhedakstegevalt vahtivat otse tema poole. See oli noor mees, mitte vanem kui Jezal ise, liivakarva juuste ja laiali kõrvadega. Ta oleks pidanud habet ajama, kuid nüüd polnud see muidugi enam oluline. Tema kõhu peal haigutas tohutu punane haav, tema verised käed olid üks ühel, teine teisel pool haava, justkui üritaksid seda kinni suruda. Haavas kiiskas märjalt lillakaspunane sisikond. Jezal tundis, et toit tõuseb kurku. Teda ajas niigi iiveldama, sest ta oli hommikul liiga vähe söönud. Tal oli nendest neetud kuivikutest juba kõrini ja seda löga, mida teised kokku keetsid, ei suutnud ta õieti suu sissegi võtta. Ta pööras pilgu jäledalt vaatepildilt ära, vahtis maha ja tegi näo, nagu otsiks rohust olulisi juhtlõngu, samal ajal kui tema kõht tõmbus krampi ja lainetas.