oli tuntud kui liialduste ja suurushullustuse õhutaja.
„Soli!” nähvas Kasaad. „Jäta töö naistele ja joo koos minuga! Tervitame nende nelja alagai surma, kelle sa eile öösel nottisid!”
„Võiks arvata, et ma tegin kogu üksuse teod omal käel ära,” torises Soli. Tema sõrmed liikusid veel kiiremini. „Ma ei joo couzi’t, isa,” kostis ta. „Evejah ei luba seda.”
Kasaad turtsatas, kallates kurku kolmanda tassitäie. „Manvah! Keeda siis oma sharik’ist pojale teed!” Ta kallutas tassikese kohal couzi-pudelit, kuid seekord langes vaid paar piiska. „Ja too mulle uus couzi.”
„Andku Everam mulle kannatust,” pomises Manvah. „See oli viimane pudel, abikaasa,” teatas ta.
„Eks mine ja osta juurde,” nähvas Kasaad.
Inevera kuulis, kuidas ema hambaid kiristas. „Pooled telgid basaaril on juba suletud, abikaasa, ja meil tuleb enne Cashivi saabumist need korvid lõpetada.”
Kasaad rehmas põlglikult käega. „Mul ükskõik, las see vääritu push’ting ootab!”
Soli tõmbas järsult hinge ning Inevera märkas ta käel vereträpsu, palmilehe terava serva sisselõiget. Vend surus hambad kokku ja punus edasi.
„Andestust, aulik abikaasa, aga dama Badeni asjamees ei oota,” ütles Manvah punumist jätkates. „Kui tellimus ei ole Cashivi saabudes valmis, läheb ta mööda tänavat ja ostab korvid jälle Krishalt. Selle tellimuseta pole meil raha sõjamaksu tasumiseks, ammugi veel couzi ostmiseks.”
„Mis?!” hüüatas Kasaad. „Kuhu sa mu raha panid? Ma toon koju sada drakit nädalas!”
„Millest pool läheb sõjamaksuna tagasi dama’dele,” ütles Manvah, „ja kakskümmend võtad sa alati taskurahaks. Ülejäänu kulub sinu couzi’ks ja kuskussiks, ja sellest ei piisa hoopiski, eriti kui sa kutsud iga püha ajal külla pool tosinat janust Sharum’it. Couzi on kallis, abikaasa. Khaffit’eil, kes selle müümisega vahele jäävad, lõikavad dama’d pöidlad ära, ja risk lisatakse hinnale.”
Kasaad sülitas. „Khaffit’id müüksid päikesegi maha, kui selle taevast kätte saaksid. Jookse nüüd ostma, et mul oleks kergem seda poolmeest oodata.”
Soli lõpetas korvi, tõusis ja asetas vihaselt virna. „Ma lähen ise, ema. Chabinil on kindlasti varusid, ja ta ei sulge kunagi enne videvikulaulu.”
Manvah’ pilk süngestus, kuid püsis punumistööl. Temagi oli hakanud kiiremini punuma, käed lausa lendasid. „Mulle ei meeldi, et sa ära käid ja meie terve kuu töö jääb kaitseta.”
„Keegi ei tule röövima, kui isa on siinsamas,” lubas Soli, aga ohkas, vaadeldes isa, kes üritas couzi-pudelist keelega viimast piisakest limpsata. „Ma teen kähku, sa ei märkagi mu puudumist.”
„Tagasi tööle, Inevera,” nähvas Manvah, kui Soli minema lippas. Inevera langetas pilgu, taibates alles nüüd, et oli toimuvat jälgides punumise katkestanud. Ta alustas ruttu uuesti.
Inevera ei söandanud isale otsa vaadata, kuid piilus teda paratamatult silmanurgast. Isa vahtis Manvah’d, kes nõtkete jalgade vahel korvi keerutas. Ema must rüü oli töötades kerkinud, paljastades katmata pahkluud ja sääremarjad.
Kasaad hõõrus ühe käega kubet. „Tule siia, naine, et saaksin …”
„Ma. Töötan. Praegu!” Manvah võttis kuhjast palmioksa, kaksates sellelt järskude liigutustega lehti.
Tema vastus tundus Kasaadi hämmeldavat. „Miks keeldud sa oma abikaasast vaevalt tund enne seda, kui ta öösse läheb?”
„Sest ma olen nende korvidega mitu nädalat rüganud,” ütles Manvah. „Sest aeg on hiline ja tänav juba vaikne. Sest meil on kogu tagavara väljas ja seda valvab vaid kiimas joodik!”
Kasaad mühatas naerda. „Kelle eest seda valvata?”
„Tõepoolest kelle?” küsis hääl ning pöördudes nägid kõik Krishat ümber leti putkasse astumas.
Krisha oli suurt kasvu naisterahvas. Mitte paks – seda luksust nautisid Kõrbeodas vähesed –, küll aga sõdalase tütar, laia kondi, raske sammu ja mõhnaliste kätega. Nagu dal’ting’id ikka, kandis ta samasugust pealaest varvasteni ulatuvat musta rüüd nagu Manvah. Temagi oli punuja, Manvah’ põhilisi võistlejaid Kaji hõimus – saamatum, kuid auahnem.
Tema kannul sisenes telki veel neli mustas dal’ting’i-rüüs naist. Kaks olid tema liignaised, näol must loor. Teised kaks tema vallalised tütred, näod paljad. Välimuse järgi otsustades tõrjus see võimalikke kosilasi pigem eemale kui meelitas ligi. Ükski naistest ei olnud väikest kasvu ning nad hargnesid laiali jänest piiravate šaakalite kombel.
„Sa töötad hilja,” märkis Krisha. „Enamik paviljone on siilud kokku tõmmanud.”
Manvah kehitas õlgu pilku punumistöölt tõstmata. „Liikumiskeelu hõikamiseni on rohkem kui pool tundi.”
„Cashiv tuleb alati õhtul enne dama Badeni noorkuupidu, eks?” ütles Krisha.
Manvah ei vaadanud üles. „Minu kunded pole sinu mure, Krisha.”
„On, kui sa neid push’ting’ist poja abiga minult varastad,” väitis Krisha, hääl kume ja ähvardav. Tema tütred lähenesid Ineverale, lõigates tüdruku emast ära. Putkasügavuses lähenesid tema liignaised Kasaadile.
Nüüd tõstis Manvah pilgu. „Ma ei varastanud midagi. Cashiv pöördus minu poole, kurtes, et sinu korvid lagunesid täidetuna laiali. Süüdista äri kaotuses oma punujaid, mitte mind.”
Krisha noogutas, võttes korvi, mille Inevera oli äsja virnale lisanud. „Sina ja su tütar teete ilusat tööd,” tähendas ta, libistades sõrmega üle punutise. Siis viskas ta korvi maha ja trampis sellel kõvasti sandaalis jalaga.
„Kuidas sa julged, naine?!” röögatas Kasaad jahmunud uskmatusega. Ta hüppas püsti või üritas hüpata, tuikudes ebakindlalt. Ta otsis silmadega oda ja kilpi, aga need olid telgis.
Kuni ta toibus, ründasid Krisha liignaised kahekesi. Avaratest käistest libisesid neile pihku lühikesed musta riidesse mähitud rotangkepid. Üks naine haaras Kasaadil õlgadest, pööras teda ja hoidis kinni, kuni teine täie jõuga kõhtu virutas. Kasaad uratas valust ja ahmis õhku ning naine jätkas peksu vuhiseva löögiga kubemesse. Kasaadi uratusest sai kiljatus.
Inevera karjatas ja kargas püsti, kuid Krisha tütred krabasid temast jõhkralt. Manvah’gi tahtis tõusta, ent Krisha raske jalahoop näkku paiskas ta uuesti maha. Ta tõi kuuldavale valju hädakisa, aga aeg oli hiline ja keegi ei hüüdnud vastuseks.
Krisha vaatas korvi põrandal. See oli trampimisele vastu pidanud, säilitades oma algse kuju. Inevera naeratas, kuni naine sellele otsa astus, hüpates kolm korda ja purustades korvi.
Putka vastasservas kolkisid Krisha liignaised Kasaadi edasi. „Ta kiljub nagu naine,” naeris üks, lüües taas hargivahesse.
„Ja võitleb isegi hädisemalt!” hõiskas teine. Nad lasid Kasaadi õlad lahti, kes varises ahhetades põrandale, näol segunemas valu ja alandus. Naised jätsid ta sinnapaika, asudes virnu jalahoopidega ümber tõukama ja korve rotangkeppidega lõhkuma.
Inevera katsus vabaks rabelda, kuid noorte naiste haare tugevnes. „Ole vagusi, muidu murrame sul sõrmed, et sa enam punuda ei saaks!” Inevera lõpetas rabelemise, aga kissitas silmi ja niheles kergelt, valmistudes lähema naise pahkluu pihta põtkama. Ta piilus Manvah’ poole, kuid ema raputas pead.
Kasaad köhis verd, ajades end küünarnukkide najale. „Lipakad! Kui see dama’de kõrvu jõuab …!”
Krisha katkestas teda naerulaginaga. „Dama’de kõrvu? Kas sina, Kasaadi poeg Kasaad, lähed neile kaebama, et olid couzi’st purjus ja naisterahvad peksid sind? Sa ei räägi seda ka oma ajin’pal’ile,