oli õigus, aga Rennal polnud tunnet, nagu oleks ta surmasuus olnud. Tegelikult tundis ta end tugevama ja ärksamana kui iial varem. Haavade kohal oli uus roosatav nahk, tema loomulikust päevitusest heledam ja vajas mustjuurega võõpamist, kuid sile, vähimategi armideta. Tema kehas tuksles vägi.
Ta kiikas Tõotuse poole, teades juba, et hobusega on teine lugu. Arlen oli mära külgedele maalinud samad raviloitsud mis Rennalegi, joonistanud need võlujõudu täis deemoniverega. Tõotuse haavadest polnud muud jälge peale laigulise kasuka üksikute karvutute kohtade, ent looma liigutustes oli alles ettevaatlikkust ja tavapärane tarmukus oli kadunud.
Renna silmitses hommikupäikest ja naeratas. Vägi on nüüd minu sees. Ja tugevneb üha, mida enam ma söön. Ma ei hoia sind tagasi, Arlen Põldaja. Varsti läheb sul raskeks minuga sammu pidada.
„Eks jutusta mulle meie sihtkohast,” lausus ta. „Kas sealgi peavad kõik sind Päästjaks?”
Arlen ohkas. „Seal iseäranis. Kahe aasta eest oli Raidurivälu küla Lõunasilmastki väiksem. Aga mullu tabas seda nakkustõbi, tehes pooltele elanikele lõpu. Keegi pillas võõrastemajas laterna maha ja tuli levis kähku, kuna kustutajaid ei olnud. Peagi vedasid loitsumärgid alt.”
Renna nägi õnnetust vaimusilmas ja kiristas hambaid. Ta avastas, et pigistab noa luust käepidet, ning lahti laskmiseks läks tarvis kogu tema tahtejõudu. „Hädad ei tule kunagi üksi, ütles mu ema.”
„Tõsi,” nõustus Arlen. „Mina sattusin sinna järgmisel päeval, leidsin eest üle saja surnu ja ülejäänutest pooled haigena pikali. Kuna öö lähenes, maalisin kirvestele loitsud ja õpetasin võitlema need, kes jaksasid. Teised viisime pühakotta ja lõime selle ees lahingut. Tol ööl surid paljud, aga nad võitlesid visalt ja koiduajal oli suurem jagu veel jalul. Me ehitasime asula nullist üles, paigutades teed ja majad tõrjeloitsu kujuliselt. Nüüd ei saa ükski deemon sinna jalga tõsta, koguni vürstid mitte.”
Renna uratas. „Kõlab nagu mõne lauliku pajatus. Sa vist ikka tahad, et sind Päästjaks peetaks, kas või natuke.”
Arleni nägu tumenes. „See on viimane, mida ma tahan. Päästja ootamine on meid kolmsada aastat loitsumärkide taga peidus hoidnud.”
„Jah, aga ootamine on läbi, eks?” ütles Renna. „Maalingutega Mees tuli kõiki lunastama.”
Arlen põrnitses pahaselt, kuid Renna rehmas käega. „Sa sõimad küll näo täis igaühel, kes sinu ees koogutab ja sind Päästjaks kutsub, aga vihastad niisama ruttu, kui inimesed sinust välja ei tee ja sinu sõnade peale ei jookse.”
Arlen tõmbus haavunult eemale, kuid Renna vahtis talle vastu ega taganenud. Viimaks mühatas mees abitult naerda ja kehitas õlgu. „Ei saa salata, et see muudab tegutsemise lihtsamaks, Ren. Ja teha on ohtralt. Rahval pole aimugi, mis neid järgmisel Kuu loomisel ootab, ja mul pole mahti neid nunnutada.”
Renna naeratas. „Ma ei heidagi seda ette, kannan vaid hoolt, et sa jääksid ausaks.” Kiirelt kui jänku lipsas ta lähemale ja suudles mehe loitsumärkidega põske.
Nad ratsutasid mõnda aega, enne kui lahkusid Vanakünka teelt ühele tihedalt kinni kasvanud sõnumitoojate rajale. Õhtupoolikul jõudsid nad uuele kõvakstambitud mullapinnaga maanteele. Teeristil oli avar loitsumärkidega kaitstud laagripaik.
„Huh.” Arlen kargas Varjutantsu seljast maha ja suundus loitsumärke uurima. „Küll veidi kohmakad, aga paksud ja tugevad. Need maalis Darsy Puuraidur.” Ta uratas. „Asula kasvab vist kulutulena, kui nad on juba nii kaugel põhjas.”
„Päike loojub,” ütles Renna, tõmmates noa pooleldi tupest, kuna võlujõud hakkas pikenevate varjude keskele immitsema, avades Maapõue rajad. „Meil tuleks edasi liikuda.”
Arlen raputas pead ega vaadanud talle jälle silma. „Me peatume siin.”
„Ma ei mõtlegi ühe napi pääsemise pärast igal ööl loitsumärkide taha pugeda,” urises Renna.
„Seda ma ei palugi,” ütles Arlen.
„Hakkame siis minema,” ärgitas Renna.
„Kuhu?” küsis Arlen. „Me oleme kohal.” Ta läks laagri puudetagavara juurde ja asus lõkkeasemele hagu laduma. Ta vältis Renna pilku, kuid temas oli midagi enesega rahulolevat, nagu oleks see mäng.
Rennas lahvatas viha, kuumalt ja kiiresti, ning silmanurgast nägi neiu, kuidas tasaste keeriste ja virvetena tema pahkluude ümber triivinud võlujõud äkitselt temasse tungis nagu piibusuits. Vaevalt oli ta seda märganud, kui tung peatus ja ta ei suutnud seda mingi pingutusega taastada.
Heitnud pilgu Arlenile, kes ikka lõkkepuid ladus, uhke kui kass, kellel hiir hambus, vihastas ta veel rohkem. Mees valitses võlujõudu sama hõlpsasti kui hingas, tema aga mitte. Miks?
Sa pole piisavalt söönud. Ei ole niikaugel.
„Sel juhul lähen ma jahile,” ütles ta.
Arlen kehitas õlgu. „Õhtueine ei võta sul enne tükki küljest.”
Renna oleks tahtnud mehe kiilasse kuklasse võmmu anda. Tema sõrmed tõmbusid rusikasse ja küüned kaevusid ihusse, nii et veri väljas. Ta oleks tahtnud rappida …
Ta talitses end. Võlujõud tuikas temas, ürgne ja võimas, äratades loomalikke himusid ja puhudes need märatsevaks tormiks.
Ehk olen ma juba liiga palju söönud?
Renna hingas aina uuesti sügavalt ja rütmiliselt sisse, seda krasialaste nippi oli Arlen talle sharusahk’i-tundides õpetanud. Tema rusikad avanesid pikkamööda ning süda ei tagunud enam rinnas, tuksudes aeglasemalt ja ühtlasemalt. Ta tuli vastumeelselt sadulast maha, harjas Tõotust ja lasi hobuse teepervele paksu rohtu nosima.
Nad olid just einet lõpetamas, kui Arlen ajas kaela õieli, nagu kuulatades midagi kauguses. Mees naeratas. „Seal see ongi.”
„Mis asi?” küsis Renna, aga mees tõusis kähku püsti, puhastades kausi toidujäänustest ja pannes selle keedupoti juurde ära. Ta joonistas õhku loitsumärgi ning lõke kustus.
„Läki.” Arlen hüppas sadulasse ja kannustas Varjutantsu galoppi jooksma, kihutades mööda maanteed.
„Maapõue sigitis,” pomises Renna, viskas omaenda kausi käest ja kiirustas järele. Päeva veeredes oli Tõotus üles soojenenud, kuid ometi püüdsid nad Arleni kinni alles mitme minuti pärast, kui mees seisma jäi. Ees paistis ebamäärane kuma ja kõlasid lahinguhääled, aga Arlen käitus muretult.
„Asula laieneb nähtavasti jälle. Puuraidurid saavad küllap hakkama.” Arlen laskus sadulast ja noogutas metsa poole. „Pane keep selga ja vaatame, kas meil õnnestub piiluda.”
Ta juhtis nad kiiresti puude vahele. Üks puudeemon astus nende teele, valmis ründama, kuid Arlen sisistas eluka peale ja puuloitsud ta kehal lõõmasid, peletades maa-aluse eemale. Varsti jõudsid nad kohta, kus puid kasvas hõredamalt, tohutu lagendiku servale, mis oli alles kände täis ja lõhnas nagu raielank. Siin Arlen peatus, jälgides pimedusest.
Lagendiku keskel põlesid lõkked suures loitsumärkidega kaitstud sõõris, mida täitsid telgid, tööriistad ja veoloomad. Lõkked valgustasid lagendikul liikuvaid mehi ja naisi, kes võitlesid vägeva puudeemonite salga ja kümne jala kõrguse kivideemoniga.
Kõik Renna vaistud käskisid tal lahingusse tormata – tema veres pulbitses vajadus deemoneid tappa. Ta haistis nende verd ja tundis, kuidas suu jookseb vett, igatsedes kugistada nende rüvedat liha.
Siiski seisis Arlen külmavereliselt ega kavatsenud ilmselt sekkuda. Renna sundis end rahunema, võttis käe noapidemelt ja mähkus üleni loitsumärkidega keepi, mis teda deemonite silme eest peitis.
Sestsaadik kui ta hakkas maa-aluste liha sööma, oli keep muutunud. Ta tundis, kuidas selle loitsumärgid imasid tema kehast võlujõudu, aga heledamalt loitmise asemel paistsid need ja keep ise tuhmuvat ning hägustuvat. Seda liiga kaua vahtides hakkas tal pea ringi käima. Ta arutles, kui palju deemoniliha peab ta sööma, enne kui see pilgu all täiesti haihtub. Vist