Scalextrici mänguraudteed; Ben ja Stephen kükitasid aknaorvas pehmel istmel, juhtimispuldid käes. David istus ühel diivanitest, avatud The Times põlvedel. Ta tõstis minu sisenedes pilgu ja naeratas. „Tere, Ros! Ohhoo, kui kena sa välja näed!” Ta nihutas ennast diivani serva poole, kuid ei tõusnud püsti. „Ma kardan sellele Tedi kõrgtehnoloogilisele mänguasjale peale astuda. Mis St Albansis uudist? Kuidas elab Andrew? Poisid,” ütles ta poegade poole pöördudes, „tädi Ros tuli.”
„Tere, tädi Ros,” ütles Ben naeratuse saatel. „Ma nii väga ootasin sind.” Kuulsin, kuidas Celia mu selja taga vaikselt oigas.
„Tere, Ben,” ütlesin mina. „On alles võimas raudtee.”
Nüüd kostis keelega laksutamise heli – see oli muidugi Celia, kes andis Stephenile märku, et tema ka midagi ütleks.
„Tere, tädi Ros,” alustas poiss, samal ajal süvenenult punase Scalextrici veduri põhja uurides. „Mu nimi on Stephen Hawthorn. Ma elan Barnstaple’is. Mulle meeldib jalgpall ja …”
„Stephen,” ütles David vaikselt. Stephen langetas lelu ja vaatas mulle otsa.
Ta alustas uuesti: „Tere, tädi Ros. Mina, ma … Sa hakkad alati nutma, kui sa meie poole tuled, on ju?”
„Stephen!” Celia naeris närviliselt. „Mis rumalusi sa räägid! Tädi Ros ei hakka alati …”
„Kuule, Ce,” ma ei lasknud tal lauset lõpetada, „ei tohi Stepheni suhtes ülekohtune olla – ma tõepoolest kipun nutma, kui ma teil Devonis külas käin. Aga tead, mis, Stephen,” pöördusin naeratades poisi poole, „mul on nüüd juba palju parem ja ma ei hakka enam nii kergesti nutma kui varemalt.”
„Mispärast mitte?” küsis Stephen.
„Ära päri selliseid asju, Stephen,” vastas Celia karmilt. „Tädi Ros vajab nüüd tassikest teed.”
„Mina tean, miks,” kuulutas Ben.
„Ei tea sa midagi, Benedict,” nähvas Celia. „Ros, tule joome teed.” Ta võttis mul õlgade ümbert kinni.
„Aga ma tean, emme,” ei vandunud Ben nii lihtsalt alla. „Ma kuulsin, mis teie issiga rääkisite. Te ütlesite, et …”
„Tule juba, Ros,” ütles Celia ja püüdis mind käsivarrest liikuma lükata.
„…et tädi Rosile täitsa meeldib see koht, kus ta elab, ja see ka, kus ta töötab, ja isegi siis, kui naaber tema merisea ära tappis, siis ta ikkagi …” Kuni Ben õhinal edasi seletas ja Celia püüdis teda silmi kissitades ja kõike muud kui diskreetsete käemärkidega vaikima sundida, märkasin mina Stephenit vaadates ehmatusega, et poisi alahuul kontrollimatult väriseb. Püüdsin Celiale märku anda, kuid ta ei pööranud mulle tähelepanu, sest oli liiga ametis sellega, et peatada oma vanema poja ümberjutustus isaema pealtkuuldud vestlusest. Hetk hiljem meenutas väikese Stepheni nägu juba vihmavett purskava kivikoletise kirjeldamatust õudusest ja ahastusest moondunud lõusta ning ta hakkas häälekalt ulguma.
„Härra Edward!” huilgas laps. „Miks nad härra Edwardi ära tapsid?”
„Issand halasta,” oigas Celia. „Mitte keegi ei tapnud härra Edwardit, me tegime isaga ainult nalja, eks ju, issi?”
Ta vaatas anuvalt Davidi poole, kes tõstis pilgu ja seejärel ka ajalehe ning pomises vaevukuuldavalt üle Stepheni ulgumise: „Jah, nii see on, Stephen. Mitte just kõige parem nali su ema poolt, aga mis teha.”
„Kas see oli tõesti nali, emme?” nõudis Ben lärmist üle karjudes. „Et see mees siis ei sõitnudki oma muruniidukiga härra Edwardist üle? Te tegite ainult nalja?” Lapse näol peegeldusid imestus ja mure, segatud pinevil lõbususega, nagu ta näeks oma ema järsku hoopis uues valguses ega suudaks kuidagi otsustada, kas rõõmustada tema omapärase huumorimeele üle või pöörduda lastekaitseorganite poole.
„Muru…niidu…kiga!” kiljus Stephen luksudes.„Miks…ta…tegi…härra… Edwardi…katki?”
„Mm, ei tea, millega tegeleb meie Mamma,” pomisesin endale nina alla ja lahkusin toast Stepheni hala saatel.
Läksin nõudekolina suunas edasi ja leidsin ema köögist, kus ta keetis teed ja laotas tasse-taldrikuid laiali. „Mis lärm see seal ometi on?” küsis ta minu sisenedes. „Kas Stephen tegi endale raudteega mängides viga? Ma hoiatasin su isa, et see teine kaheksane keerd on liiast.”
„Mmm… Kus isa üldse on?” Nägin aknast välja vaadates tellinguid, mis ilmselt ulatusid maja taha. „Ega ta ometi praegu seal ei turni?”
„Ei, kindlasti mitte,” vastas ema ärritunult. „Viimased kaks nädalat on ta veetnud seal kõik päikesepaistelised päevad, et seinad uuesti üle vuukida, aga ma ütlesin talle, et oma sünnipäeval sa seda ei tee.”
„Kus ta siis on?”
„Ei tea. Küllap istub kempsus. Aga kuule,” ta keeras tassidele-taldrikutele selja ja vaatas mulle otsa, „no küll on hea sind sellisena näha.”
„Millisena?”
„Kena pluus, uued kingad. Minu Ros.” Ta kallistas mind ja ma taipasin alles hetke pärast, et ta tihub nutta.
„Ema!” ütlesin. „Palun ära nuta. See on minu leivanumber ja paistab, et täna tunnevad kõik sellest puudust.”
„Oh, Ros, anna andeks,” ütles ema, laskis mu lahti ja tupsutas põlleservaga silmi. „Lihtsalt me kõik olime sinu pärast nii pikka aega mures, saad aru, kui me viimastel kuudel sinuga telefonis rääkisime, ja nüüd – näha sind nii ilusana, noh, see on lausa imeline.”
Celia tuli kööki meie juurde, ta nägu punetas. „Vabandust, Ros.”
„Mis teil seal juhtus?” päris ema.
„Ben rääkis Stephenile härra Edwardist,” ohkas Celia.
„Mis temaga on?”
„Kas sa siis ei mäleta, ema, naaber sõitis temast aias üle. Mäletad ju?” ütlesin mina.
Ema tegi jahmunud näo. „Mina ei tea sellest midagi! Issand jumal, vaene härra Edwards. Kas ta on nüüd haiglas? Miks mulle keegi ei rääkinud?”
Vahetasime Celiaga pilke ja laksutasime keelt. „Ma ei saa teist aru,” noomis ema. „Vaene härra Edwards. Tema naine kindlasti imestab, miks me pole …”
„Ema,” segas Celia vahele. „Mitte härra Edwards. Hoopis härra Edward, Rosi merisiga. Tuleb nüüd meelde?”
Hetkeks segadusse sattunud, hakkas ema naerma. „Oi, jah! Ha-haha! Muidugi. Olin unustanud, et tal niisugune nimi on. Armas aeg,” ta ahmis õhku, „ma paningi imeks, et mida see auto seal härra Edwardsi aias tegi.”
Samal hetkel tuli kööki David koos Stepheniga, kes oli küll veel näost laiguline, kuid juba peaaegu maha rahunenud.
„Oi, tule siia mamma juurde, kullake,” ütles Celia ja kummardus poissi pealaele suudlema.
„Oi jah, sa mu musirull,” ütles ema ikka veel itsitades. „Tule, saad mamma häid küpsiseid.”
„Mida sa naerad, mamma?” küsis Stephen veidi rõõmsamat nägu tehes.
„Kullake,” vastas ema, „mamma ajas kõik segi ja see teeb talle nii kangesti nalja, kuidas ta arvas, et keegi sõitis vaesest härra Edwardsist aias üle. Kas pole tobe?”
Stephen pööras oma murelikult võdisema hakanud näo aru pärivalt ema poole. Ma ei jäänud uut nutuhoogu ära ootama, vaid läksin kiiresti isa otsima.
Leidsin ta või õigemini tema jalad pööningule viivast luugist välja sirutumas. „Mis asju sa seal ajad?” hõikasin.
„Juba tulen alla,” vastas isa. „Tahtsin ainult poiste jaoks Legod üles otsida.” Ta ilmus nähtavale, käes sinine karp väikeste plastmassist ehitusklotsidega, mille ma enda kätte võtsin.
„Poiste või sinu