tead mis,” Tom köhatas hääle puhtaks, „mul oli tegelikult asja ka.” Nüüd kõlas ta hääl veidi murelikult.
„Kas midagi on pahasti?”
„Ei, üldse mitte.” Ta naeris närviliselt. „Kõik on kõige paremas korras. Isegi veel paremas …”
„Jah?” sundisin teda jätkama. „No räägi ometi, milles asi?”
„Pulmad on tulemas. Ma võtan naise.”
Tundsin, kuidas mingi suur külm metalne raskus kukub mu kurgust alla ja jääb põigiti kõhtu lebama.
„Ros?” Tom sattus peaaegu paanikasse. „Kui see mõte on sinu jaoks liiga ebamugav …”
„Issand jumal,” pomisesin. „Seda ma tõesti ei oodanud.”
„Mida?”
„Et sina abiellud.”
„Üldse kunagi?” küsis Tom. „Nüüd ma olen küll haavunud.”
„Noh, mitte enne, kui oled pisut jõukamaks saanud. Tead küll, oleksid siis nagu parem partii.” Ta naeris. „Oletan, et pruut ikka on Amy?” arendasin teemat. „Või sa tellisid ta endale internetist.”
„Oi, tänan väga, et sa minust nii hästi arvad,” andis Tom vastu. „Ma kavatsesin paluda sind endale peiuneitsiks, aga pärast sellist solvangut võid nimetatud seisusest ainult unistada.”
„Olen nüüd ahastuses,” lubasin. „Aga tõsiselt, Tom.” Võtsin suure sõõmu veini ja hingasin sügavalt. „Mul on sinu ja Amy üle väga, tõesti väga hea meel. Ma ju tean, kuidas sa teda armastad.”
„See on tõsi. Aitäh, Ros.”
„Ja kuule, isegi kui sa mu peiuneitsi kandidatuurile kriipsu peale tõmbasid, ootan ma ikkagi sinult pulmakutset. Luban, et ma ei visku kirikus vahekäiku kõhuli ega karju rusikatega põrandat tagudes: „See oleksin pidanud olema mina!”.”
„Lubad?”
„Jah. Ma teen seda alles hiljem kiriku ees murul.”
„Kena sinust,” ta kõhkles veidi. „Kuule, Ros, sa pead mulle ausalt ütlema, kui see mõte pulmadest … Noh, tead küll, pärast seda, kuidas ta sinuga käitus … Kui sa eelistad, et me ei …”
„Ah, jää ometi vait, sa vana tola.” Ma naersin, kuigi võitlesin tegelikult pisaratega. „Aga aitäh sulle nii mitteomase hoolitsuse eest. Mu õhtu on nüüd täiuslik.”
Pool tundi hiljem olin ma jälle ülakorrusel, räsitud rinnahoidja ja lotendavad aluspüksid uute teksaste ja rohelise pluusi alla peidetud. Seda minimalistlikku komplekti täiendas üks paljudest kaelaehetest, mis George oli mulle lahkelt proovida toonud. George’il, mõtisklesin rasket hõbedast ehet sõrmitsedes, on väga hea maitse, kuldne süda ja ropult raha.
Läksin hetke ajel vannituppa ennast meikima: peitepulk, jumestuskreem, põsepuna, silmapliiats, ripsmetušš, huulepulk, huulepliiats. Astusin sammu tagasi, et tulemus üle vaadata. Seal ta seisiski. See teine Ros. Issand, kui tasakaalukas ta välja nägi, peaaegu samasugune nagu Daniel McAdami Tuhkatriinu. Muidugi temast pikem ja tumedate juustega, aga samamoodi, otse ehmatavalt tasakaalukas.
Ma ei jõudnud veel otsustada, kas see moondumine mind hirmutas või vaimustas, kui mu tähelepanu köitis turvalaterna põlemasüttimine aias. Kustutanud vannitoas tule, jõudsin aknast välja vaadates korraks näha kiiresti liikuvat kogu, mis võis vabalt olla mu vana tuttav rebane, kes midagi läbi kõrge rohu põõsastesse lohistas. Mind valdas uudishimu, kaks klaasi veini olid lükanud kõrvale sisemised tõkked ja turgutanud mu eneseusku – tõttasin magamistuppa ja haarasin öökapi ülemisest sahtlist fotoaparaadi. Peatunud ainult selleks, et kontrollida, kas see on laetud, kappasin alla kööki, krahmasin pesukausi alt taskulambi, torkasin jalga tagaukse kõrval seisnud kummikud ja läksin aeda asja lähemalt uurima.
Turvalatern, mis oli vahepeal kustuda jõudnud, süttis jälle ning kallas valgusega üle ümbritseva muru, samuti puud ja põõsad, mis seda kolmest küljest piirasid. Tardusin hetkeks paigale ja pingutasin kuulmist, lootuses tabada krabinat, mis annaks mulle aimu rebase asukohast, kuid kuulsin oma pahameeleks ainult kõnesuminat ja naeru, mis kostis aia tagumisest otsast. Puhisesin nördinult ja läksin häälte suunas. Kui olin majast kaugemale jõudnud, lülitus turvalatern jälle välja, ma panin taskulambi põlema ja valgustasin sellega huupi ümbrust, et mitte murakavarte ja põõsaste otsa komistada.
Rebasest polnud muidugi enam mingit märki, kuid mind oli hakanud huvitama vestlus, mis teiselt poolt hekki minu aeda selgelt ära kostis. Panin hajameelselt tähele, et kahte aeda eraldav hekk oli tunduvalt madalam, kui ma mäletasin oma viimasest käigust sellesse metsistunud nurka, ja kummardusin nüüd sinna jõudes alla, et mind ei märgataks. Kükakile laskunud, võisin lehti kõrvale lükates mitte ainult kuulda, vaid ka näha kahte inimest, meest ja naist, kelle siluetid nende taga asetseva valgustatud peenra taustal selgelt välja joonistusid.
„Issand, kui ilus sa oled,” ütles tema pisut pehme keelega.
„Ja sina,” ütles temake, „oled purjus.”
„Võib-olla olengi,” ütles tema, „aga ma näen sinu ilu ka siis, kui ma olen … täitsa … kuradi … kaine.” Sõnade vahele tekkisid jäledad lartsuvad pausid, kui mees neid lausudes naisele lähemale kummardus.
„Jumala pärast, Charlie,” noomis temake naerdes, „lase lahti ja jää ometi vait. Keegi võib veel kuulda.”
„Ah soo, see on siis ainus põhjus, miks sa mind eemale tõrjud,” kähises mees. „Kui nii, siis otsime endale järgmine kord vähe privaatsema nurgakese, mis?”
Temake kihistas naerda ja valmistus edvistamist jätkama, kui mina paarikese intiimse hetke kogemata ära rikkusin – valju karjatuse ja kiire kõrvalsammuga, mis kukutas mu valusalt heki sisse, sest keegi, tõenäoliselt mu oma kallis rebane, oli ette hoiatamata minust väga lähedalt mööda tormanud.
Temake kiljus ja tema vandus ja mina nägin oksarägastikust suure vaevaga lahti rabeledes tervet hulka inimesi, kes ehmunult lähemale tõttasid. Kui ma viimaks püsti sain, seisin silmitsi päris arvestatava publikuga – vähemalt kaheksa-üheksa inimest.
„Tervist teile kõigile!” Vaatasin lollaka irvega üle heki ja vehkisin tervituseks taskulambiga. „Ma siin jälitan ühte rebast.”
Maad võttis vaikus, mille vältel ma valgustasin taskulambiga võsa ja kergitasin oma sõnade kinnituseks fotoaparaati.
„See on minu naaber Ros.” Suunasin taskulambi hääle peale ja nägin selle valguses pikka kasvu meest, kelle nägu varjas tihe karvkate. „Tere, Ros,” ütles Daniel.
„See on meie merisea-naaber,” kuulutas temake, Charlie vestluskaaslane, kelles ma nüüd tundsin ära Tuhkatriinu.
Selle peale kostis arusaavat mõminat.
„Ma nägin rebast,” seletasin armetult, „ja otsustasin … teda jälitada.”
„Ta käib minu aias ka,” ütles Daniel.
„Mm…” jätkasin, kui ülejäänud publik endiselt vaikis. „Noh, nüüd ma teda enam üles ei leia.” Vaatasin vasakule ja paremale. Keegi turtsus vaikselt naerda.
Järgnes piinav vaikuseperiood, mis vältas vähemalt päeva või paar. Ma sattusin paanikasse ja otsustasin seltskondlikku vestlust alustada.
„Ilus õhtu, kas pole?” Jälle naeruturtsatus, seekord viisakalt, kuigi kohmakalt köhatuseks maskeeritud.
„Okei, igatahes väga kena sind jälle näha, Ros. Eks ju, Tish?” Daniel kõnetas niimoodi Tuhkatriinut.
„Kahtlemata,” ütles Tish. „See on alati eriline sündmus.”
Charlie kraaksus naerda.
„Charlie,” noomis temake kelmikalt, „sa oled lihtsalt kohutav. Ärge pange talle seda pahaks, Ros, ta on liiga palju joonud.”
„Tõepoolest, mulle jäi ennist