riikide aabits”, mis iseloomustab ehk Aasmäe mõttestiili kõige paremini, kuna neid lugusid siin sai ta kirjutada vabas vormis. Kahjuks pole olnud võimalik talletada enamikku tema säravaid esinemisi raadios ja televisioonis ning seltskondlikel koosviibimistel.
Ma loodan, et ei pisenda tema tähtsust, kui lisan, et eelkõige oli Hardo sügavalt tark ja vahva vembumees, kes oskas hinnata head õlut ning arukat ja muhedat seltskonda.
Afganistan – milleks?
Afganistan Afganistanis käib jälle sõda. Täpsemalt väljendades, täheldatakse ägenenud lahingutegevust. Millal sellel maal on üks sõda lõppenud või teine alanud, seda teab vaid Allah või ajaloogeeniused. Õigupoolest ei olegi see nii tähtis. Erinevad hõimud on seal aastatuhandeid omavahel relvastatult nägelenud, küll karjamaade, karjade või kaubateede pärast.
Meid paraku huvitab kaasaeg. Pole mõtet väga arutada, kas Eesti sõjameeste koht on sealses lahingutegevuses või mitte. Arutada võiks seda juhul, kui küsimus oleks sõjategevuse poliitilise eesmärgi kindlakstegemises. Kuna Afganistan on küllalt hea koht, kus meie kaitseväe tuumik saab korraliku lahingukogemuse, siis pole eriti vahet lahinguvälja nimel. Selleks võib olla Iraak, Afganistan, Kosovo või Kihvangaalia. Kogemus kulub igati marjaks ära.
Afganistani kahtlustamine äraspidisuses seondub pigem sündmustega, mis kipuvad seal korduma juba viimased mõnisada aastat. Kõikidel võõrvõimudel, mis on püüdnud seal oma korda luua, on asi luhtunud mornil põhimõttel – mõeldi, et saaks paremini, kuid välja kukkus nagu alati.
Tänapäeva seis Afganistanis on suisa eriskummaline. Lääs on kulutanud selle riigi ülesehitamisele koos sõjategevusega sadu miljardeid dollareid, kuid tulemus näib olevat nullilähedane. Jätame kõrvale kõikvõimalikud rahvusvahelised aruanded humanitaar-, majandus- ja poliitolukorra paranemisest riigis. Sõtta mindi ikkagi suuresti selleks, et ohjeldada oopiumikasvatust.
Pöörane raha on ära kulutatud, kuid ikka tuleb 80 % maailma salaoopiumist Afganistanist. Tagatipuks on muutunud üsna ilmseks, et massiline välismaine majandus- ja toiduabi avardab võimalusi oopiumi külvipindu laiendada ja Talibani rahastada. Kui toitu välismaalt ei tuleks, peaks põlde teravilja all hoidma. Muidu saabuks nälg.
Paistab, et Afganistani hädad algavad riigi tekke põhimõttest. Riik pole moodustunud mingi keskuse või rahva ümber, vaid riigiks on jäänud lihtsalt see ala, kus välisvõimudel pole õnnestunud oma korda kehtestada.
Afganistan on nagu hiiglaslik aedik, kus metsikud hõimud on jäänud taltsutamata. Seepärast on sinna sisse jäänud väga eripalgelisi rahvaid. Kedagi neist ei nimetata oma nimega – afgaanideks. Afgaaniks nimetatakse sealkandis hoopiski Amudarja ülemjooksul puhuvat tugevat (17–25 m/s), kuuma, kuiva, tolmust edelatuult. Afgaaniks nimetatakse veel rahaühikut. Sageli nimetavad võõrad afgaanideks puštu hõime (rahvaid).
Hõimurahvas puštud moodustavad riigi suurima rahvusrühma, kuid ikkagi on neid rahvastikust vähem kui pool. Tagatipuks on pealinn Kabul nende asuala läänepiiril. Puštude suurim ja elujõulisem osa elab Pakistanis ja nad peavad oma keskuseks Peshawari.
Tänapäeva seis Afganistanis on suisa eriskummaline. Sõtta mindi ikkagi suuresti selleks, et ohjeldada oopiumikasvatust. Pöörane raha on ära kulutatud, kuid ikka tuleb 80 % maailma salaoopiumist Afganistanist.
Pakistani piirialade puštu hõime ei kontrolli ükski riigivõim. Karjakasvatajate igipõlist vajadust vahetada suve- ja talvekarjamaid ei saa takistada ükski joon kaardil. Vastasel juhul oleksid need hõimud ammu nälga surnud. Seepärast ei tähenda Afganistani-Pakistani ametlikuks piiriks olev nn Durandi liin puštudele mitte midagi. Pealegi ei tunnista Afganistan ametlikult seda piiri siiamaani.
Peale puštude on suuremateks Afganistani rahvasteks paikse eluviisiga farsid (tadžikid), kes räägivad uusiraani keelt. Samuti hesaarid, kes on viimastele keeleliselt lähedased. Riigi piirialadel elavad veel belutšid (lõunas), türkmeenid, badahšaanid ja usbekid (põhjas). Kui ketserlikult mõelda, siis võib-olla oleks maailm rahulikum, kui puštud saaksid oma riigi, keskusega Peshawaris, farsid ja hesaarid ühendataks Tadžikistani või Iraaniga. Türkmeenid Türkmenistaniga ja usbekid Usbekistaniga.
Paraku nõuaks nimetatud kava Pakistani (täpsemalt Lääne-Pakistani) laialisaatmist.
Tegemist on samuti üsnagi kunstliku riikliku moodustisega, mille lagunemine algas juba moodustumisel. Tuumariigi Pakistani tulevik on samuti üsna ähmane. Paraku on see juba teine lugu.
Argentina – milleks?
Mis mõtet on riigil, mis ei suuda isegi Venemaad loomalihaga toita? Teatavasti leidsid venelased, et neile enam Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu liha ei maitse ja viinamarjad on ka hapud.
Seejärel pöördusid venelaste pilgud Argentina poole. See pidavat olema nagu toidu Eldorado, kus piimajõgede kõrval pidid olema ka vilja- ja lihamäed. Argentiinlased olid lahkelt nõus. Tõstsid liha hinda 30 % ja lubasid kohe müüma kukkuda. Paraku avastasid nad mõne aja pärast, et liha on neil veel valdavalt elus ja mööda pampasid laiali. Kuna raudteed on viletsas seisus, siis liha peab ise sadu kilomeetreid tapamajja vantsima. Mõistagi ei ole loom kuigi innukas liikuma, kui ta oma mahlastest rohumaadest ilma jäetakse ja tapale minema sunnitakse. Pealegi kehtib loodusseadus, et mida kiiremini liikuda, seda vähemaks jääb loomset massi. Igas jõusaalis on see lahjenevate inimliha kehade pealt näha.
Sedavõrd lihtsalt jäigi Argentina Venemaad päästev ime vinduma.
Argentiinlasi ei saa selles süüdistada. Neil on praegu riik järjekordselt pankrotis. Liha võiks müüa sinna, kust raha kindlalt kätte saab. Venemaa pole selles mõttes just parim paik siin ilmas. Nagu alati, on Venemaa viimases hädas pakkunud toidu eest naftat. Paraku on Argentinal endal seda kraami piisavalt, toodang on umbes 40 miljonit tonni aastas. Argentiinlastel on vaja elavat raha ja kohe – nagu venelastel on vaja surnud liha ja kohe. Nii see kaup ei klapi. Riigi maksejõuetuses on ikka vaja raha näppude vahel. Argentiinlased on sellega harjunud. Raha lõppes viimati otsa 1982. ja 2001. aastal. Selles olukorras pole Venemaa päästerõngas, vaid võimalik pomm Argentina jala küljes.
80 aastat tagasi oli Argentina unistuste maa. Seal oli eurooplasele hea kliima, lahedate inimeste, suurte ja odavate lihaportsude ning oma veiniga. 1920ndate virelevast Eestist ei rännatud välja virelevasse Soome, vaid õitsvasse Argentinasse. 1925.–1928. aastani elas seal üks meie parimaid koorijuhte Mihkel Lüdig. Mõistagi korraldati sellel puhul 1926. aastal Argentina eestlaste laulupidu. Buenos Aireses asutati Eesti Maja ja Eesti kirik. Mis mõtet on riigil, kuhu eestlased enam himuga välja ei rända?
Argentina pole läbi aegade teadnud, kelle poole hoida. Teise ilmasõja ajal ei lasknud seal kohalikud sakslased Saksamaale sõda kuulutada. Natsidega peeti diplomaatiat ja aeti äri kuni 1944. aasta jaanuarini. Saksamaale kuulutati sõda alles 1945. aasta mais. Mõistagi ei saanud tegelikust sõjast mingit asja. Pigem vastupidi. Paljud natsid, keda kogu maailm taga otsis, põgenesid pärast sõda Argentinasse. Riiki juhtinud rahva lemmik Juan Domingo Perón võttis Saksamaalt vastu kõik varakad tulijad. Siiamaani ringlevad visad kuulujutud, et tema tiiva all elasid rahulikult elu lõpuni Adolf Hitler, Martin Bormann, Heinrich Müller ja teised Saksamaalt kadunud tegelased. Olgu nende kuulujuttudega, kuidas on, kuid tolleaegset Argentina salateenistust nimetati omavahel varajamatult „Peróni gestaapoks”. Pole täpselt teada, kas Mülleri enda käsi oli mängus Argentina salapolitsei edendamisel. Igal juhul olid mitmed ta töökaaslased küll Peróni juures hakkamas.
Argentina valitsemine on nagu tõsine Ladina-Ameerika seebiooper. Alalõpmata on sealses poliitikas tegu mingi naistejandiga. Peróni aitas alatasa välja tema teine naine Maria Eva Duarte de Peron (Evita) – õnnetute naiste unistus, kes peaaegu langenud naise seisundi äärelt kerkis „nagu filmis” üliku mõjukaks abikaasaks ja rahva ülimaks lemmikuks.