ohvitseridest, ja nagu mingi büroo jooksupoiss, kes annab juhatusi ministeeriumi külastajale, pillas see sõnad: «Teine trepp otse vastas.»
Ja ilmutamata rohkem huvi tundmatu vastu, jätkas ta katkestatud vestlust.
Midagi vastamata siirdus tundmatu osutatud trepi poole. Siin polnud ei kära ega küünlaid.
Sügavas pimeduses liikus tunnimees nagu vari. Valitsevas vaikuses võis kuulda vaid tunnimehe samme, mida saatis kannuste klirin kiviplaatidel.
See tunnimees oli üks kahekümnest kuninga juurde vahtkonda määratud musketärist, kes täitis oma kohust kivikuju jäikuse ning vankumatusega.
«Kes seal on?» küsis ta.
«Sõber,» vastas tundmatu.
«Mida te soovite?»
«Kõnelda kuningaga.»
«Oh ei, armas härra, see pole võimalik.»
«Ja mispärast?»
«Sellepärast, et kuningas on magama heitnud.»
«Juba?»
«Jah.»
«Ükskõik, ma pean siiski temaga rääkima.»
«Aga mina kinnitan teile, et see on võimatu.»
«Aga siiski … »
«Lahkuge!»
«Kas teile on siis antud vastav käsk?»
«Mul pole vaja teile aru anda. Lahkuge!» ja seekord saatis tunnimehe sõnu ähvardav liigutus. Tundmatu püsis liikumatuna, nagu oleks ta juured alla ajanud.
«Härra musketär,» sõnas ta, «kas olete aadlik?»
«Mul on see au.»
«Ka mina olen seda ja aadlikud võlgnevad üksteisele teatud lugupidamist.»
Tunnimees langetas relva, mõjutatuna väärikusest, millega need sõnad olid lausutud.
«Kõnelge, härra,» ütles ta, «ja kui te palute midagi, mis on minu võimuses … »
«Tänan. Teil on ju ohvitser, eks ole?»
«Jah, meie leitnant, härra.»
«Sooviksin kõnelda teie leitnandiga.»
«Noh, see on juba teine asi. Minge üles, härra.»
Tundmatu tänas tunnimeest galantselt ja läks trepist üles, kuna hüüe: «Leitnant, külaline!», mis anti edasi tunnimehelt tunnimehele, käis tema eel ning äratas ohvitseri, kes just äsja oli uinunud.
Saapad jalga kiskunud, astus ta silmi hõõrudes ja mantlihaake kinnitades tulijale paar sammu vastu.
«Millega võin teid teenida, härra?» küsis ta.
«Kas te olete valvekorra ülem, musketäride leitnant?»
«Mul on see au.»
«Härra, ma pean iga hinna eest kuningaga kõnelema.»
Leitnant silmitses tundmatut tähelepanelikult ja selle üheainsa, kuigi väga põgusa pilguga nägi kõik, mida ta näha tahtis – see tähendab tõelist suursugusust tavalise riietuse all.
«Ma ei usu, et te oleksite hullumeelne,» vastas ta, «aga ometi peaksite taipama, härra, et pole võimalik sel kombel kuninga juurde pääseda, ilma et ta oma nõusolekut annaks.»
«Ta nõustub, härra.»
«Lubage, et ma selles kahtlen, härra. Kuningas sulgus juba veerand tunni eest oma ruumidesse. Praegu on ta arvatavasti juba lahti riietumas. Pealegi on mul vastav käsk.»
«Kui ta teada saab, kes ma olen, muudab ta oma käsu,» vastas tundmatu, tõstes pea.
Ohvitseri üllatus üha kasvas ja ta sattus järjest suuremasse kimbatusse.
«Kui ma nõustuksin teist teatama, kas ütlete siis mulle vähemalt, keda ma pean teatama, härra?»
«Tema Majesteet Charles II, Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuningas.»
Ohvitseri suust kostis üllatushüüd ja ta kahvatult näolt võis lugeda kõige piinavamat erutust, mida tahtejõuline mees muidu sügavale südamepõhja peidab.
«Oh jaa, sire, tõepoolest, ma oleksin pidanud teid ära tundma.»
«Kas olete näinud minu portreed?»
«Ei, sire.»
«Või nägite siis mind ennast kunagi õukonnas, enne kui mind Prantsusmaalt minema kihutati?»
«Ei, sire, ka seda mitte.»
«Kuidas te oleksite siis pidanud mind ära tundma, kuna te ometi pole näinud ei minu portreed ega mind ennast?»
«Sire, ma nägin teie isa, Tema Majesteeti kuningat ühel hirmsal hetkel.»
«Päeval, mil … »
«Jah.»
Tume vari libises üle valitseja näo; siis tõmbas ta käega üle silmade ja sõnas:
«Kas näete veel mõningaid takistusi minust teatamiseks?»
«Andestage mulle, sire,» vastas ohvitser, «aga ma ei osanud aimata kuningat selle nii lihtsa välimuse taga. Ja ometi, nagu mul oli au Teie Majesteedile öelda, nägin ma kuningas Charles I-st…
Kuid andestage, ma tõttan kuningale teatama.»
Ja tagasi pöördudes lisas ta:
«Teie Majesteet soovib kahtlemata, et see külastus jääks saladuseks?»
«Ma ei nõua seda, aga kui on võimalik asja saladuses hoida … »
«See on võimalik, sire, sest ma ei tarvitse tingimata teatada esimesele kammerhärrale; kuid sel juhul tuleb Teie Majesteedil loovutada mulle oma mõõk.»
«Õigus! Ma unustasin, et keegi ei tohi minna Prantsusmaa kuninga juurde relvastatult.»
«Kui Teie Majesteet seda soovib, tehakse talle erand, aga sel juhul ei või ma vastutust üksi enda peale võtta, vaid pean välja kutsuma kuninga vahtkonna.»
«Siin on mu mõõk, härra. Kas suvatseksite minust nüüd Tema Majesteedile teatada?»
«Otsekohe, sire.»
Ohvitser läks ja koputas kiiresti vaheuksele, mille avas kammerteener.
«Tema Majesteet Inglismaa kuningas!» ütles ohvitser.
«Tema Majesteet Inglismaa kuningas!» kordas kammerteener.
Nende sõnade peale lükkas keegi aadlik lahti kuninga magamistoa mõlemad uksepooled ja nähtavale ilmus Louis XIV, kes oli kübarata ja mõõgata, lahtinööbitud kuues, ning ruttas ülimat üllatust väljendades tulijale vastu.
«Teie, mu vend! Teie Blois’s!» hüüdis Louis XIV, saates ühe käeliigutusega minema aadliku ja kammerteenri, kes kadusid kõrvaltuppa.
«Sire,» vastas Charles II, «olin teel Pariisi, lootuses kohata seal Teie Majesteeti, kui juhtumisi kuulsin teie peatsest saabumisest siia linna. Pikendasin niisiis oma siinviibimist, kuna mul oli teile teatada midagi väga olulist.»
«Kas see kabinet sobib teile, armas vend?»
«Suurepäraselt, sire, sest usun, et siin ei kuule meid keegi.»
«Saatsin oma aadliku ja ööteenri minema, nad on kõrvalruumis. Seal, selle seina taga, on aga tühi tuba, kust pääseb eesruumi, ja seal te nägite ju ühtainust ohvitseri, eks ole?»
«Jah, sire.»
«Kõnelge siis, armas vend, ma kuulan teid.»
«Ma alustan, sire, ja suvatsegu Teie Majesteet kaasa tunda meie suguvõsa tabanud õnnetustele.»
Prantsusmaa kuningas punastas ja tõmbas oma tooli Inglismaa kuninga omale lähemale.
«Sire,» jätkas Charles II, «mul pole põhjust küsida Teie