Jessukese juures!”
„Tere hommikust, härra Vaal!” kostis vestlejate selja tagant. „Võeh, Amanda, no mis salajuttu sina siis härra Vaaliga siin a’ad?”
„Uih, päris ehmatad kohe!” kogeles proua Amanda ja sülitas tirtsti. „Teab mis salajuttu mul härra Vaaliga siis ikka ajada on; egas mul ole meheleminejat tütart,” nähvas ta siis ennast kogudes.
Juurdetulnu oli samas majas elutsev pesunaine, kelle isata tütar tegeles õmblustöödega. Et ta perekonnanimi oli Toss, siis majarahvas nimetas teda lihtsalt Tossu-eideks. Et Tossueit tuli parajasti poest, siis rippus piimaga pooleldi täidetud kilumannerg tal sangapidi ühes käes, kuna teisega litsus ta sepikukannikat vastu keha. Kuid ka Tossu-eidel asus suu parajal paigal ja ta kostis:
„Minul on tütar, aga sina pakud iseennast!”
„Teab kes su kärnast tütart ka tahab?”
Nüüd pani Tossu-eit sepikukannika ja piimapange kõnniteele maha ja käsi puusa seades ütles uhkesti:
„Mina, mina kasvatan oma tütart nagu printsessi, aga sina,” – talle puutus silma Amanda toakoer, kel keti otsas siplemine oli muutunud igavaks ja kes nüüd vahelduseks sirtsutas härra Vaali luuale –, „lakud oma koeraniru lõugu ja kasvatad teist tiiraseks nagu sõnni, nii et tikub paarituma isegi kassidega; ja sellepärast kõik need trepialused ongi igasuguseid kassi- ja koerasarnaseid jäledaid elukaid täis.”
„Härra Vaal,” hüüdis proua Amanda silmi taeva poole tõstes, „kuulete nüüd, missugust laimujuttu see inimene ajab?” ja siis Tossu-eide poole pöördudes: „Kohtulaua ette vean su, pane tähele, kohtulaua ette! Ja seal kisun laimaja keele sul suust. Härra Vaal on mul tunnistajaks, pole viga.”
Nähes, et tüli kipub paisuma, püüdis Vaal lepitust luua:
„Aga, prouhenid, jätke juba! Ühe maja rahvas, nagu teie isekeskis olete, mis te ikke tülitsete?”
Kuid selline lepituskatse lisas aina õli tulle:
„Ei saa enam elada, kui kurat asub sinuga ühe ja sama katuse all!” kriiskas Amanda-proua.
„Või mina olen sinu kurat,” vihastas Tossu-eit, „mina – ausa tütre aus ema? Ise sa oled vanakuradi sohilaps, sina, kes sa mehe asemel pead koera!”
Tundes, et tüli enam kohtuta ei lahene, haaras Vaal oma kühvli ja puges hoovi. Et naiste mürgeldamine ka sinnagi kostis, siis pöördus ta oma tuppa ja isegi lukustas ukse, sest kohtuskäimist pelgas ta väga.
Vaalile kuulus keldrikorrusel ühetoaline korter, mis oli täis igasugust vana ning kõlbmatut pahna ja koli: nurgariiulil asetses tilluke petrooleumilamp, mille mõrastunud klaas oli traadijupiga osavasti kokku köidetud; selle kõrval liivaga täidetud roheline kotike, millesse ridastikku oli tipitud õmblus-, vedru- ja nööpnõelu, millest paljud murdunud otsaga, oodates teritust ning parandust ja olid köidetud ilusasti kimpu. Veel oli riiulil vana piibel, katkise servaga prillitoos, pikksilma klaasideta toru, murdunud hoovaga roostetanud püstol ja iluasjana kunagi lihavõtteks kingitud sinine pühademuna, millele noaotsaga oli kratsitud rist, süda ja ankur ja nende alla aastaarv 1897. Akna juures asetses kititud lõhedega nelinurkne laud, mille laegas oli lukustatud rippuva lukuga, aga ühel pakkkastil oli tohutu suure toruga grammofon, mis oma hääle oli ära karjunud juba ammu, ja sel ajal kui Vaal selle oli omandanud, oli see veel ainult kähisenud; kuid sellest ajast, millal ta selle laulumasina kallal urgitsedes oli püüdnud seda tohterdada, ei teinud see enam piuksugu.
Nagu kirjusid liblikaid oli aknaäärsele seinale kinnitatud hulk tuletõrje, kodutute laste, vaeste, pimedate, vigastatud sõjameeste ja paljude teiste ühiskondlikku toetust ning abi vajajate heaks korraldatavate karbikorjanduste märgikesi, mida Vaal oli korjamiste järelpäevadel tänavailt leidnud. Kõigist neist oli talle omajagu kasu, sest karbikorjandustel tarvitati järgnevail aastail enamasti ikka sarnaseid märke.
Väärtuslikke toidupalu, nagu vorstijuppe ja suitsukalu, samuti võitoos ja leivakannikas rippus tal nööripidi lae all, sest hiired olid nende peale eriti maiad. Magamisasemeks oli tal pukkidele ehitatud lavats, mida kattis musta-punasetriibuline vaip.
Kuid kauaks ei läbenud Vaal tuppagi jääda, sest Saarmase mõrtsukatöö vajas selgitust; korra silunud oma pikki vurruotsi, hiilis ta uksest uuesti välja. Vaali imestuseks oli kõikjal vaikus ning rahu ja ta jõudis eksitamatult koridori, kus üht korteriust ehtis maalitud saapaga silt, mille ülemisele servale oli värvitud virilate trükitähtedega „Kingseppmeister Saarmas” ja alumisele servale „mõõdukas töö, hääd hinnad”.
Tõmmanud kopsud õhku täis, lähendas Vaal silma võtmeavausele, et selle läbi piiluda kingsepa tuppa. Kuid võti oli jäänud nii õnnetult oma pessa, et ainult väikest valgustäppi võis terasel silmitsemisel näha. Siis, surunud kõrva vastu ust, püüdis ta vähemalt kuulatada, et mis seal sees sünnib.
Ei kostnud tavalist haamrikopsimist, isegi laste vallatlevaid kilkamisi mitte; ta kõrv tajus ainult jubedat vaikust.
Vaal ajas selja sirgu.
Kas minna sisse või kutsuda peremees? arutles ta endamisi. Kuid uudishimu oli liiatigi suur, ja ta ei teadnud isegi, kust tuli talle sihuke äkiline hulljulgus, et ta koputas, mille järel ehmudes taandus siis paar kartlikku sammu.
„Ja-jah!” kostis kingseppmeistri sõbralik sissekutse.
Et Vaal veelgi viivitas ning kõhkles, siis kordus endisest veel tugevam kutsehüüd. Kui ta siis pika ning kauase kaalutluse järele lõpuks söandas avada ukse, jäi ta imestunult lävele seisma ega osanud öelda enam sõnagi, sest kogu kingseppmeistri pere oli parajasti istumas hommikulauas ja näis olevat parimas tujus, mis esmaspäeviti polnud tavaline nähtus; ja isegi väikesed lapsed, kuueaastane Mirjam ja viiene Lembit, olid elus ning terved ja sõid õige aplasti; ka triibuline kassipoeg oli lakkumas lillepotialuselt piimatilka, nii et kogu kingsepa perekonnas oli valitsemas rahu ja üksmeel.
„Tere hommikut, kingseppmeister, tere hommikut, proua Saarmas!” sai Vaal viimaks sõnaotsa suhu ja tegi viisakaid kummardusi.
„Tere hommikut, tere hommikut, härra Vaal!” kostis kingsepaemand laua äärest tõustes, kuna kingseppmeister, neelatades sepikutükki, pungitas esmalt silmi ja alles viivu hiljem suutis ütelda:
„Härra Vaal, astuge aga sisse, olge head!”
„Ei võinud arvatagi, et täna meile nii kõrge külaline tuleb,” sõnas emand Saarmas uut taburetti laua äärde nihutades.
Saarmas oli juba tõmmanud enesele sinise tööürbi ümber ja lurinal auravat viljakohvi rüüpides ei läbenud isegi liistuletõmmatud saabast käest panna. Et Saarmas oli valmistumas kibedaks tööks, siis see märatsemise lugu näis olevat ainult tühine jutt.
Kuid enam polnud Vaalil arutlemiseks mahti, sest emand Saarmas palus teda lauda. Olgugi et ta pakutavast kunagi lahti ei ütelnud, oskas ta siiski viisakusest ja sündsusest lugu pidada ja vastas, et ta hommikuti nii varakult ei söö. Kuid selline härra Vaali tagasihoidlikkus oli üldiselt tuntud ja emand Saarmas, kes täna oli eriti järeleandmatu, talutas mehe lauda.
Algul söödi vaikides, ent siis, kui Vaal oli juba teist kohvitassi lõpetamas, julges emand Saarmas nagu poolkogemata pillata küsimuse:
„Ei tea mis see Amanda ja Tossu-eit täna nii vihaselt ragistasid?”
„Kas seie kah oli kuulda?”
„Taevake, terve tänav oli ju nende möllamist täis!”
„Ah, oli teistel väike lööming,” seletas Vaal huvitust teeseldes.
„Oi-jeh, või päris lööming kohe?!” imestas Saarmaseemand. „Kas nad teineteisel karvu ka palju sagasid?”
Vaal vaikis ja ainult sõi.
„Teie, härra Vaal, teate sellest muidugi rohkem?” usutles Saarmase-emand.
„Ma õieti ei tahagi teada, sest võib-olla veavad viimati veel kohtu ette tunnistajaks, ja kellele sa seal siis õigust mõõdad või kellele mitte?”
„Tohoh, või nii