teadmisväärse toimuma hakkamist ette teab, kui haige ja inimõiguste vastane võib olla tähtajatu rääkimiskeeld – eriti kui lubatu piire ise täpselt ei tea ning produktsioonifirma huvid, mida võiks kahjustada, on määratlematud-tundmatud. Juba lepingule alla kirjutamise hetkel ei tohtinud ma teada sedagi, mida Lembit samal hetkel ütles: «Lisaks sinule sõidavad Mary Haab, Agu Haava, Bibi ja Ludwig.»
Vanajumal oli nii lahke, et lasi Manijast puhuval tuulel üht-teist sellest ülisalastatud listist vorstigrillijateni kanduda vähemasti Bibi nime ning reliikvia-filmis ratsutanud Hint Aadu poeg hõikas: «Tervitage Bibit minu poolt!»
Kes Bibi tegelikult on? Seda küsisin ei-kelleltki siis, kui Marcel ja Pärka olid kumbki oma naiste-laste juurde sõitnud, Pinocchio oli lamamistoolis päikesele andunud, Lembit oli pärast hiina suitsutatud tee joomist tagasi Tallinnasse suundunud ja Raja koos uutele tegudele ärganud Leoniga sõbranna Stella juurde mängima vuhanud ehk siis väikevenna hoidmise vastutust Rinaldo naisega jagama läinud.
Kallista-mind-natuke-see-ka-mõni-patt oli kõik, mida teadsin vanema põlvkonna näitlejannast, kelle oletatavatest rollidest enamik olid tehtud Eestist nii kaugel Venemaa avarustes, et neist siia suurt midagi ei jõudnud.
Järsku saabunud õndsas vaikuses meenutasin tühjal pilgul aknast välja merele vahtides, mida ma neist kellestki üldse teadsin. Ludwig… Laul Põhjanaelast meeldis mulle. Tema Valgre-interpretatsioonid ärritasid süldilikkusega. Reliikvia-laulude kohal aga lasus Peeter Tooma esituste ületamatu vari, nii et… See, et ta pani laulule «Kui on meri hülgehall», mida laulis filmis «Siin me oleme!» minu isapoolne väikevend viie-kuueaastasena, maitsetult pumpava sündi-tümaka taha, oli mulle igas mõttes täiesti talumatu. Aga silmavaade tundus tal olevat soe ja naeratus südamlik. See, et Ludwigi musklipaisutamise üle ilguti ja teda ülemäära endast vaimustuvaks edvikuks sõimati, oli mu meelest ebaõiglane – artist ja isane loom peavadki edevad olema. Muidu ei saa ei pappi ega keppi.
Agu hingeldava-vibreeriva tenori Agu üle tavatsevad sõbralikult ilkuda nii vennad Johansonid, kes ise ka laulda oskavad, kui ka need, kes kõigi ja kõige kohta otsustavalt lammutava sõna võtavad ja kes ei oska ei laulda ega ka midagi muud. Mitmekülgselt andetutele hävitajatele vastupidiselt olin Agu esinemisi vaadateskuulates alati sümpaatiat tundnud. Tema sooja aristokraatlikkuse tõttu vist.
Mary. Ka teda – nagu Agugi – polnud ma silmast silma kohanud. Eemalt oli kostnud õrn, aga suur hääl. Armsad joodeldused. Oma Malviina-moodi kolmnurkse lõua ja plikalike breketitega paistis ta tunduvalt huvitavam ja ilusam kui laulud, mida talle seni laulda on antud. Minu meelest.
Ja mis asi siinkohal õieti oli see va minu meel? Mis meel, kus meel, kui ma inimesi endid üldse ei tundnudki? Ka Bibiga olime kohtunud vaid korra ühes minu juhitud telesaates, kus ta pidi andma hinnangu tänaste blondide kaunitaride kohta, ning korra ajakirja Tsükkel stuudios uusaastanumbri jaoks pilte tehes, kui ta ei pidanud millekski eriliseks, et lasin oma alasti ihu juuksejuurtest varbaotsteni kuldseks võõbata – hoiatas hoopis kunstripsmete eest, mis olid talle kleebitud liimiga, mis võttis lahkudes kaasa ka tema isiklikud ripsmed.
Me ei tunne üksteist. Ilmselt Mary ja Agu kui ühe põlvkonna muusikud, mõlemad lisaks sõbrad ka Liisa Kenaga, aga teineteist küll. Ent ülejäänud vastastikku siiski ainult meedias kujunenud plakatite kaudu. Need klantspildid oma liialdatud värvide ja rõhuasetustega pole ju meie ise. Meediamulje ja – mull on tegeliku inimesega heal juhul vaid kauge sugulane.
Ei meeldi ma endale, kui ma poolvõõrastele inimestele ja nende tegudele või töödele suisa uisapäisa hinnanguid lennutan. Ikka veel, ehkki olen ise võhikute hammustuste tõttu nii palju haiget saanud. Kahekümneaastasena tundus pealiskaudsete siltidega lahmimine olevat enesestmõistetav õigus ja isegi kohustus: kus viga näed laita, seal tule ja aita! Olles omal nahal kogenud hoolimatuid solvanguid ja uskumatult nuripidiseid tõlgendusi, olen püüdnud teiste suhtes üha säästvamaks muutuda: ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse. Ei suusõnas ega kirjas. Ei retsensioonides ega seltskondlikus lobinas.
Väidetakse küll, et esimene mulje uuest inimesest või tema tegemistest on kõige täpsem ja tabavam, ent tegelikult oleneb see ju mõlema osapoole hetkeseisundist ja meeleolust. Midagi väga hästi või siis halvasti võib olla nii hindajal enesel kui sellel, kellele kärme meeldimise-mittemeeldimise silt otsaette laksatakse.
Me kõik satume ju alailma eriolukordadesse. Alailma oleme millegi pärast hädas või afektis, eufoorias või masenduses. Lisaks veel kas omas või võõras elemendis. Iga seis vallandab meie mitmest näost mõne, mis on mõistagi täiesti vastandlik nii mõnelegi teisele näole, mis on samuti osa meist. Ent kes ikka nii siva süveneda jõuab, empaatiat kasutab ja mõista püüab – hõlpsam on teha kihkukähku otsus.
Kui veel see otsus kirjutada kommentaarina ajalehtede netiväljaannetesse või spetsiaalsetesse sita-portaalidesse, võimaldab säärane kiirtulistamine end ühtlasi välja elada, ummistunud hinge tühjendada ning end olulise, kui mitte lausa kõikvõimsana tunda.
Olen endale kümneid kordi lubanud, et ei loe kõiki neid ennatlikke hindamisi, mis on tuulest toodud ja õhku riputatud ning iseloomustavad pigem ennatleja enese olukorda ja olemust. Aga kus sa! Mõnikord tekib ikka perverssevõitu kiusatus, mis kardetavasti kuulub sado-maso valdkonda. Soojad ja mõistvad hinnangud tunduvad enesestmõistetavad ja õiglased ning ununevad seetõttu kiiresti. Tigedad ja mõnitavad omadussõnad ning uskumatult nihkes tõlgendused annavad hinge pihta heleda laksu ja jäävad halvavalt pikaks ajaks meelde.
Kui mälus rullivad igapäevategevust eksitavalt väljendid «kiimaline saast» ja «pekine perse, tissid nabaga ühetasa», tekib aeg-ajalt mõttetu soov nende hindajatega isiklikult kohtuda. Näidata, kui väga mu sisu ja vorm nende ennatlusest erineb. Mis muud, kui et tahaks meeldida. Tõestada. Ümber veenda. Kuna see nagunii ei õnnestu, ei jää üle muud kui ennast veenda, et kõigile ei saagi meeldida, ning tsiteerida Juhan Smuuli: nii sitt inimene ma ka ei ole, et mul vaenlasi pole. Ja ikkagi kihvatab – miks hakkavad raevukateks vaenlasteks need, kes vihatavat üldse ei tunnegi?
Naiivselt positivistlik olen, sestap saan ikka ja jälle haiget, kui olen püüdnud austada, tunnustada ja usaldada inimest, kes täpselt samal ajal mu selja taga – tegelikku mind tundma õppimata – mind sõnutsi-suhtumiseti kulmudeni maasse taob. Viimase võimaluseni keeldun seda uskumast. Ja esimesel võimalusel unustan ära. Valikuline vaegmälu lihtsalt tahab pasa endast välja uhtuda, et uuesti austada, tunnustada ja usaldada. Ning sestap on hea, kui kõrval on abikaasa või keegi teine lähedane sõber, kes vastavalt vajadusele kas delikaatselt või ka tõhusamates toonides meelde tuletab, et olen ametis reha ees kaerajaani tantsimisega. Kuid seegi võib olla ennatlik hindamine, sest ka teine inimene on ju vahepeal arenenud ja paranenud. Ehk.
Kirjanik näitab end kõige endamana oma raamatuis. Ent seegi on justkui konserveeritud sinilind. Keegi meist pole täna see, kes oli eile, ega homme enam tänane tema. Iseenesest välja ja üle kasvamist on aastate eest ilmunud raamatuisse piiludes eneselgi naljakas tuvastada. Teised inimesed ei tuvasta tühjagi, sest Eestis on imelik raamatuturg. Kui raamatu esimene tiraaž end õnnelikul juhul läbi müüb, trükitakse teda küll juurde. Aasta või paari pärast seda raamatut aga enam müüki ei anta ega võeta. Nüüdisaja raamatud kaovad kaduvikku vaid õige pisut aeglasema kiirusega kui ajakirjandus. Uued tulevad aina peale ning kirjastused ja raamatukauplused ei jaksa vanemate teoste müümisega teenida ka siis, kui need pole oma aktuaalsust kaotanud ja neist huvitutakse endiselt. Ei mahu ju! Riiulid ja seinad ei veni!
Nii siis venib hoopis ümberjutustamise lauluke. Üha uutele ja uutele tuttavatele. Ikka üks ja sama, ainult et mida enam romaane ilmub, seda pikemaks venib see oma teoste sisude kokku võtmine. Täpselt nagu välismaalastele, nii summeerin end ka rahvuskaaslastele: jajaa, «Sündinud naised» ilmus ligi viisteist aastat tagasi ja rääkis naisüliõpilaste ja töölisneidude identiteedikriisist laulva revolutsiooni ajal; jutukogu «Muru Mari jutud» kujunes Pert P. Pardi julgustusel Haraldi kirjastust käivitavaks vihikukeseks; «Mina!» jutustab inimlapse maailma ja iseenese peegeldamisest ja tunnetamisest alates munaraku viljastumisest kuni kolmeaastaseks saamiseni; «Saamatu» on lugu isekalt oma mehest ja pojast võõrdunud karjäärinaisest, kes jääb pärast autoavariid kurdiks ja pimedaks ning alustab uut elu savikujude voolijana, oma poja ärganud