Erik Tohvri

Kodutute küla III: Pilvine taevas


Скачать книгу

Helgi mingit keelumärki, mille olemust ta algul ei mõistnud; alles pikkamisi hakkas naine taipama, et oma lastelaste vastu, kes olid Ludmilla abiga siia maailma tekkinud (just nii oli Helgi selle enda jaoks sõnastanud), ei saa ta päriselt ükskõikseks jääda. See aga eeldas ka Peetri naise ja tema laste omaksvõtmist, ning ta hakkas ennast selle mõttega lausa sunniviisil harjutama. Ja nüüd, kui Anu ja Kati juba oma jalgel ringi tatsasid, tunnetas Helgi Varik üha enam, et nendega ühendab teda mingi nähtamatu side. Nii jagunesidki tema suhted miniaga justkui kahte erinevasse liiki: vahekord tööl, kus ta oli ülemus, seega määraja ja korraldaja, ning suhtlemine Härmale sisse põigates, kus ta ennast vanaemana, aga ometi ebakindla külalisena tundis.

      „Need kõik on minu lapsed! Kõik, neljakesi!” oli Peeter emale veel hiljaaegu kinnitanud, meenutades, kuidas too vanaemaks saanuna Härmale vastsündinud Anu vaatama tuli, aga Ludmilla lastest väljagi ei teinud. Rääkimata sellest, et oleks neile kas või väikese kommituutu kaasa toonud. Ning edaspidi ei jätnud poeg seda käiku talle meenutamata.

      „Kui sa ei saa sellega leppida, siis ära parem meile tule! Kui on perekond, siis ei saa seda kuidagi tükkideks jagada!” seletas Peeter enesekindlalt, nii et Helgi pidi endalt nõutult küsimata – kas poiss mõtleb tõeliselt niimoodi või on see ainult trotslik poos, et oma tegu õigustada?

      6

      Raudiku küla oli ühe oma kunagise põliselaniku tagasi saanud – otse jõe kaldal kõrguv valge elamu, mida vanemad inimesed siiani kaptenimajaks nimetasid, oli jälle kunagise kooliõpetaja Ellen Ridala kodu. Sellega olid tema üheksateist aastat kestnud eksirännakud lõppenud, kuigi naasnu ei olnud enam sama naine, kes siit Siberisse küüditati. Aastad ja vintsutused olid oma töö teinud, hädad ja haigused tema kallal oma hambaid proovinud, aga samal ajal teda nii vaimult kui ka kehalt karastanud. See vananev naine, kes nüüd maja seina ääres päikese käes pingil istus ja alatasa valutavaid jalgu soojendas, polnud enam toonane malbe Raudiku kooliõpetaja, kes oli tunnis korrarikkujaid pigem vait olla palunud kui nende peale käratanud ja kes puudulikku hinnet pannes oleks sellega nagu iseennast karistanud. Ümbrus ja olukorrad vormivad inimest, korraldavad ekstreemsesse olukorda sattunule omamoodi ellujäämiskatse, kus on ainult kaks võimalust: kas kaduda või kestma jääda. Nõrgad annavad järele ja kaovad, tugevad jäävad kestma; ometi leidub vähesel määral ka kolmandaid, kes nõrkadena juba allaandmise piirile surutuna viimse jõu abil nagu uppujad kuivale suudavad rabeleda, ning Ellen Ridala võis ennast just nende hulka liigitada. Tegelikult osutus nii tema kui ka iseenda päästjaks Aime, kes oli küüditamise ajal seitsmeaastane, ja loodus on naistele emaarmastuse kaudu erilise jõu andnud; abiks tuli ka õnnelik juhus, et seal Siberi külakoolis õpetajat vajati. See päästis Ellen Ridala rängematest töödest, mis tema treenimata keha oleksid kahtlemata murdnud.

      Siberi-aastatele tagasi mõeldes tekkisid Ellenis vastuolulised tunded. Iga vägivaldne tegu kutsub kannatanus esile nördimuse, mida teadmine enda abitusest ja õigusetusest veelgi süvendab, ja see jätab paratamatult jälje. Kui sügav ja püsiv see jälg on, oleneb inimese hingelaadist ja närvisüsteemi tugevusest; just psüühika järjepideva mõjutamise kaudu on võimalik ohvrit murda või koostööle allutada. Elleni hinge oli algul kõige enam haavanud just see ülekohus, mis talle ja Aimele küüditamisega oli osaks saanud. Algul oli ta tajunud vaid seda, et tema koos oma tütrega on pikaldasele ja piinarikkale surmale määratud, sest võõras ja troostitus ümbruses tundus elu võimatuna. Alles pikkamisi ja siis lausa avastusena jõudis Elleni teadvusse tõsiasi, et ka Siberi külas on võimalik elada, kuigi elutingimused olid sootuks teistsugused ja mõõtmatult raskemad. Aga mida enam ta sealseid olusid ja inimesi tundma õppis, seda enam hakkasid esialgsed negatiivsed emotsioonid tuhmuma. Nüüd pidi Ellen Ridala tunnistama – teadmine, et ta peab terve eelseisva elu niisugustes tingimustes veetma, aitas Siberi oludega kiiremini kohaneda; sealt tagasi pääsemine tundus täieliku utoopiana. Kui keegi oleks talle tollal veenvalt kinnitanud, et tuleb aeg, mil Eestisse tagasi saate, oleks see teadmine sealse eluga kohanemise hoopiski raskemaks teinud, võinud isegi hukutavalt mõjuda. Ja lõpuks ootamatult avanenud võimalus tagasi tulla tundus kõige selle järel uskumatu nagu taevast sülle kukkunud kingitus.

      Siberist naasmise järel oli Ellen Ridala Tallinnas kümme aastat kooliõpetaja ametit pidanud, pensioniikka jõudnud ja pärast oma maja tagasi saamist Raudikule naasnud. Selle koha ja jõeäärse valge majaga sidus teda lugematu hulk noorusmälestusi, aga paraku polnud maja ei välimuselt ega ammugi mitte sisemuselt enam tema kodumaja. Aeg ja hoolimatud valdajad olid kõikjale oma jäljed jätnud – aknad-uksed logisesid hingedel ega pidanud enam tuult kinni, korstnajalg oli pigitriipudest pruunikirjuks muutunud, pliidiraud lõhutud ja seinad arvatavasti riiete kuivama riputamiseks naelu täis taotud. Ilmselt olid seda teinud majas ööbinud metsatöölised. Hoolimatuse jälgi oli kõikjal näha, trepikojas olid trepiastmete servad arvatavasti mööbli lohistamisest marraskil ja seinu kattev pleekinud tapeet kohati koos aluspapiga puruks käristatud.

      Pärast küüditamist laialitassitud mööblist oli Ellenil õnnestunud mõned esemed tagasi saada: paar logisevat tooli, laud ja riietekapp, mille üks uks oli eest murtud, aga ka diivan, mille riie oli vahepeal võimatuseni võidunud ja vedrud ragisesid, andes istuja tagumiku all ennast tunda. Kõige väärtuslikum oli siiski klaver, mille Ellen lihtsalt põhimõtte pärast välja nõudis Parkse kultuurimajast, kuhu see Raudiku kooli likvideerimise järel oli sattunud. Lapsena oli ta kuigivõrd klaverimängu õppinud, oskas praegugi lihtsamaid viise klimberdada, aga see mustaks lakitud ja vahepeal hulganisti kriimustusi saanud mänguriist oli tema jaoks nüüd rohkem sümboli tähendusega – see oli nagu saatusekaaslane, mida samamoodi aastaid mööda küla vintsutati ja nüüd nagu temagi oma algsesse kohta jõudnuna tõestas, et kõigest läbielatust hoolimata on nad mõlemad õigeks tunnistatud.

      Valges majas elas peale Ellen Ridala veel metsapraaker Sundström, kellele külanõukogu oli pärast kolhoosikontori väljakolimist teisele korrusele korteri andnud. Too oli juba kuuekümnele lähenev meesterahvas, siitkandist Rootsimaale ümber asunud kunagiste rannarootslaste järglane, kes oli kohaliku talutüdrukuga abiellunud, pärast kolhooside loomist metsapraakeriks hakanud ja hiljem leseks jäänud. Nils Sundströmile oli külanõukogust teatatud, et maja tagastatakse algsele omanikule, ning juhul, kui ta Ridalaga ei suuda kokku leppida, peab ta endale metsakombinaadi kaudu teise elupaiga leidma. Ellenit oli mees varem vaid paar korda põgusalt näinud, kui naine oma kunagist kodu vaatamas käis, ja siis oli Sundström ennast seal täisõigusliku elanikuna, peaaegu majaomanikuna tundnud; nüüd pidi ta alandlikuks palujaks muutuma, kelle edaspidine elukoht õigest majaomanikust sõltus.

      „Ma olen siin juba üksteist aastat elanud ja teie maja valvanud…” alustas mees kuivavõitu huumoriga, aga varjamatult närvitsedes. „Nüüd ei teagi, mis edasi saab, te tahate vist kogu maja kohe kätte saada?”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAMCAgICAgMCAgIDAwMDBAYEBAQEBAgGBgUGCQgKCgkICQkKDA8MCgsOCwkJDRENDg8QEBEQCgwSExIQEw8QEBD/2wBDAQMDAwQDBAgEBAgQCwkLEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBD/wAARCAMgAgsDAREAAhEBAxEB/8QAHQAAAgMBAQEBAQAAAAAAAAAABAUAAwYCBwgJAf/EAFsQAAIBAgQCBwILBAYIAwYBDQIDBAASAQUTIgYyBxEUISNCUjFiCBUkM0FRYXFygYJDkZKhFlOiscHRCSU0Y7LC4fBEc9IXJjVUg/