>Jumalaema kirik Pariisis
Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna
'ANAΓKH (Saatus – kreeka k).
Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje.
Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata.
Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks.
Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi – ainult käesoleva raamatu autori habras mälestus. Inimene, kes selle sõna seinale kirjutas, on juba sajandite eest elavate kirjast kustutatud, ka sõna on omapuhku kiriku seinalt kadunud ja võib-olla kaob varsti maa pealt ka kirik ise.
Sellest sõnast tekkiski seesinane raamat.
Veebruaris 1831.
ESIMENE RAAMAT
I. SUURSAAL
Kolmsada nelikümmend kaheksa aastat, kuus kuud ja üheksateistkümmend päeva tagasi äratasid pariislasi kirikukellad, mida kõigest jõust helistati Vanalinna, Ülikoolilinna ja Uuslinna kolmekordses vööndis.
Kuid 6. jaanuar 1482 pole päev, mida ajalugu eriti mälestaks: Polnud midagi iseäralikku sündmuses, mis Pariisi kirikukelli ja kodanikke sel varahommikul jalule ajas. Ei olnud see pikardlaste ega burgundlaste kallaletung ega rongkäik pühade säilmetega, ei skolaaride mäss ega «meie suurt kartust äratava kuningahärra» sissesõit, isegi mitte mõni vargapoiste ja – tüdrukute poomine Pariisi kohtu otsuse põhjal. Ei olnud see ka mõne poortidega ja tuttidega mukitud saatkonna paraadisõit, mis viieteistkümnendal sajandil nii sagedane oli. Vaevalt kaks päeva tagasi oli Pariisi sisse sõitnud sedalaadi ratsarong, nimelt flaami saadikud, kellel ülesandeks oli sõlmida abielu dofääni ja Flandria Marguerite'i vahel. Bourboni kardinalile oli see tekitanud palju tuska: et kuningale meeldida, pidi ta hea näo tegema kõigele sellele flaami bürgermeistrite labasele ja lärmavale kambale ning neid oma lossis vastu võtma «suure moralitee, naljamängu ja jandi» ettekandega, sellal kui pladisev vihm kõik ta toredad vaibad läve ees üle ujutas.
6. jaanuar, mis Jean de Troyes' sõnade järgi «kogu Pariisi rahvahulga liikvele pani», oli kolmekuningapäev ja narripidu peeti mäletamata aegadest saadik samal päeval.
Sel päeval pidi Grève'i platsil rõõmutuli põlema, Braque'i kabeli juurde meiupuu istutatama ja Justiitspalees müsteerium ette kantama. Sellest olid kuulutanud eelmisel päeval tänavanurkadel pasunaid puhudes prevoo ametnikud ilusais lillades kamlottkuubedes, suured valged ristid rinnal.
Majad ja poed olid suletud ning mees- ja naiskodanikkude summ voolas juba hommikust saadik igalt poolt kolme nimetatud linnapiirkonna poole. Igaüks oli midagi valinud, kas rõõmutule, meiupuu või müsteeriumi. Pariisi ammuli sui vahtijate igivana arukuse kiituseks peab ütlema, et suurem osa sellest rahvast seadis sammud rõõmutule poole, mis oli sel aastaajal tõesti ka kõige loomulikum, või jälle müsteeriumi vaatama, mida pidi ette kantama külma eest hästi kaitstud kinnises Justiitspalee suursaalis, kuna uudishimulikud kehvalt õitseva meiupuu üksmeelselt jaanuari taeva alla Braque'i kabeli kalmistule üksinda lõdisema jätsid. Eriti voolas rahvast kokku Justiitspalee poole viivaile alleedele, sest teati, et paari päeva eest siia jõudnud flaami saadikuil oli kavatsus tulla vaatama müsteeriumi ja narridepaavsti valimist, mis samuti pidi toimuma suursaalis.
Polnud kerge tol päeval sellesse suursaali tungida, kuigi seda tookord maailma suurimaks kinniseks ruumiks peeti (Sauval, tõsi küll, polnud tol ajal veel mõõtnud Montargis' lossi suurt saali). Tihedalt rahvast täis lossiplats paistis aknaile asetunud uudishimulikele merena, kuhu viis-kuus tänavat nagu jõesuudmed vahetpidamata uusi peadelaineid juurde kallasid. Selle rahvahulga alatasa suurenevad vood põrkasid vastu majade nurki, mis ebareeglipärasest platsist siit-sealt neemedena esile torkusid. Palee kõrge gooti fassaadi keskel asuv suur trepp, mida mööda vahetpidamata kahekordne inimestevool üles-alla liikus, kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda mõõda kahte harru valguda, see suur trepp, ütlen ma, voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siia-sinna tantsitati, – kena traditsioon, mida prevotee pärandas konnetaablitele, need ratsapolitseile, ratsapolitsei aga meie Pariisi sandarmeeriale.
Uksed, aknad, katuseluugid ja katused kihasid tuhandetest inimestest, rahulikest ja ausaist kodanikest, kes vaatlesid ainult Paleed ja rahvahulka ning muud ei tahtnudki, sest Pariisis on küllalt inimesi, kes rahulduvad vaatlejate vaatlemisega, jah, isegi sein, mille taga midagi sünnib, väärib meil tähelepanu.
Kui meil, 1830-nda aasta inimestel, oleks võimalik olnud mõttes seguneda nende viieteistkümnenda sajandi pariislastega ja koos kõigi nende rühkijate, rüselejate ja tõugatutega sisse tungida määratusse Palee saali, mis nüüd, 6. jaanuaril 1482, nii kitsaks oli jäänud, siis ei puuduks sel vaatepildil oma huvi ja veetlus ning meie ümber oleks nii palju muistseid asju, et nad paistaksid meile täitsa uutena.
Kui lugejal midagi selle vastu pole, siis katsuksime siin edasi anda muljet, mida me ühes temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka.
Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmades. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvõlv kaunistatud puunikerdustega, kuldliiliatega taevassiniseks värvitud põhjal, jalge all põrand, vaheldumisi valgest ja mustast marmorist. Mõni samm meist eemal on määratu suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate putkad, mis sätendavad klaasasjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid. Ümber saali, piki kõrget seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid, alates Pharamond'ist: siin on logelejaid kuningaid lõtvade käsivartega ja mahalöödud silmadega, vahvaid ja sõjakaid kuningaid julgelt taeva poole tõstetud peade ja kätega. Edasi näeme tuhandevärvilisi ruutusid pikkadel, teravatel kaarakendel, peenemaitseliselt nikerdatud uksi lahedaks väljapääsuks. Kõik need võlvid, sambad, seinad, piidad, paneelid. uksed ja skulptuurid on ülalt alla kaetud toreda kuldse ja sinise värviga, mis juba tol ajal oli veidi tuhmunud ja mis issanda aastal 1549, mil du Breul seda traditsiooni tõttu veel imetles, peaaegu tervena oli kadunud tolmu ja ämblikuvõrgu alla.
Kui nüüd kujutleda seda päratu suurt pikergust saali jaanuaripäeva hämaras valguses, tulvil kirjut ning lärmitsevat rahvast, mis piki seinu triivis ja seitsme samba ümber keerles, siis võib ehk juba saada mingi ebamäärase kogupildi, mille huvitavaid detaile me veel täpsemalt katsume edasi anda.
Üks on kindel: kui Ravaillac poleks Henri IV tapnud, siis poleks ka Justiitspalee kantseleis olnud akte Ravaillaci protsessist, ei oleks ka tema kaassüüdlastel mingit põhjust olnud mainitud akte kaduda lasta. Järelikult poleks olnud ka tulesüütajaid, kes paremate abinõude puudusel pidid kantselei põlema panema, et põletada akte, ja läitma Justiitspalee, et põletada kantseleid, ühesõnaga, poleks ka 1618-nda aasta tulekahju olnud. Endine Palee oleks veel praegu alles oma vana suursaaliga. Oleksin lugejale võinud öelda: «Minge ja vaadake ise,» ja nõnda oleks ülearune olnud mul seda kirjeldama ja lugejal seda kirjeldust lugema hakata. See kinnitab uut tõde, et suurtel sündmustel on äraarvamatud tagajärjed.
Muidugi on see võimalik, et Ravaillacil polnudki kaassüüdlasi,