Tiit Pruuli

Vilja teine elu


Скачать книгу

ta saab vabalt oma mõtteid avaldada. Tal olid oma Vahur, sõbrad, sport, heliplaatidelt tulev moodne muusika. Kõik olid rõõmsad, kõik oli hästi. Ei olnud maailmavalu ega vabadusvõitlust. Otseseid repressioone püüdsid kõik unustada, kulakud ja küüditamine olid terminid ajaloo hämarustest. Sõnu okupatsioon ja Eesti aeg Vilja kodus ei kasutatud. Kui Eesti-aegsest oma talust juttu oli, siis pigem jäi noist juttudest meelde see, et kuigi oli oma talu, tehti mannaputru vaid kõige väiksematele lastele, teiste jaoks oli see liigne luksus.

      Kõik see, mis Eestiga tehtud on, mis toimus taludega, mis toimus haritlastega, jõudis Viljani alles Tartus õppides.

      Siin oli ta ümber tudengeid ja õppejõude, kelle kriitiline meel paistis silma nii kaaslastele kui ka julgeolekutöötajaile Vanemuise mäel. Psühholoogiaosakonna üks autoriteetsemaid õppejõude Peeter Tulviste kirjutas 1980. aasta sügisel alla niinimetatud 40 loovharitlase kirjale, millega protesteeriti viisakas vormis, aga väga selgesõnaliselt venestamisilmingute vastu Eesti haridus- ja kultuurielus. Karistuseks lükati Tulviste doktorantuuri minek paar aastat edasi.

      Loogika ja psühholoogia kateeder

      Kogu see psühholoogia oli nõukogude võimule veidi arusaamatu asi. Stalini ajal oli see igaks juhuks kuulutatud ebateaduseks. Ja terves maailmaski oli eksperimentaal- ehk teaduslik psühholoogia tolleks hetkeks ju tegelikult vaid napilt 100 aastat vana, ent ometi oli see valguse kiirusel arenenud võrreldes Nõukogude Liidus toimunuga. 1940. aastate lõpust alates kuni 1966. aastani psühholoogiat Tartu ülikoolis eraldi erialana ei olnud. Siis avati psühholoogia osakond, kuhu algul võeti õppima vaid neid, kel oli juba omandatud mõni teine kõrgharidus. Peagi saadi võimalus vastu võtta ka statsionaarseid üliõpilasi esimesele kursusele. Selle loa kauplesid Moskvast välja peamiselt Uno Siimann ja Ülo Vooglaid. Esimeses statsionaarses lennus alustasid näiteks Jüri Allik, Mare Pork, Jaak Tamm, Aleksander Müller, Aavo Luuk jt.

      Psühholoogiakateedrit juhatas töö- ja inseneripsühholoogiaga tegelenud juut Mihhail Kotik. Teda ja dotsent Kalju Toimi pidasid tudengid veidi vanaaegseteks meesteks. Kotik oli teadusesse tulnud nõukogude tegevsõjaväelasena Tartu sõjaväelennuväljalt, Toimi minevikku jäi vabatahtlik liitumine Saksa armeega. Kotik püüdis mitmetel kursustel ja ise kõneledes hoolega eesti keelt omandada ning palus, et kolleegid koosolekul eesti keeles räägiksid, aga tihti juhtus ka nii, et ta sai küll aru, et räägiti rongist ja inimesest, aga selline nüanss, kas inimene läks rongi peale või jäi rongi alla, võis professorile arusaamatuks jääda. Ent muidu oli tegu südamliku ja toreda mehega, mida näitab seegi, et ainsaks sõnaks, mida ta kindlasti eesti keeles teadis ja mille ta kirjutas igale paberile, mille ta kateedrijuhatajana pidi viseerima, oli palun. Kotiku esitatud Yerkesi-Dodsoni seadus oli tudengitele siiski üks omaette naljanumber.

      Kalju Toimi pidasid paljud noored psühholoogid, kes enne Viljat Tartus õppisid ja nüüd ise õppejõud olid, vana Konstantin Ramuli kõrval, kes oli 1980. aastate alguseks aga juba manalamees, psühholoogiakateedri algusaegade parimaks spetsialistiks. Nüüdseks oli Toimi kõrval siiski terve plejaad nooremaid ja moodsamaid mehi, kes vaikselt suutsid murendada ka arusaama, justkui oleks psühholoogia välja mõeldud tootmise, mitte inimese huvides.

      Kolmandat vanema põlvkonna esindajat, lapsepsühholoogiat ja pedagoogilist psühholoogiat õpetanud Aino Lunget võtsid tudengid omamoodi osakonna emana. Ja Lunge omakorda pidas kõiki üliõpilasi oma lasteks.

      Ja siis oligi rühm nooremaid õppejõude: Peeter Tulviste, Jüri Allik, Aleksander Pulver, Talis Bachmann, kes moodustasid tudengitega mõttelise perekonna, kellega käidi tihti koos kohvikutes ja kodudes. Mõned moodustasid lõpuks tudengitega ka päris perekonna.

      1980. aastate alguses jagati Tartu psühholoogid naljatlemisi kahte suurde rühma: silmaliigutajad ja põlvesilitajad. Esimesse kategoo-riasse kuulus eelkõige Jüri Allik, kes oli 1975. aastal avaldanud õppematerjali nägemissüsteemi mikrostruktuurist ja 1981 koos Aavo Luukiga raamatu „Nägemispsühholoogia”. Silmaliigutajad tegid sellist teadust, mida sai arvutada ja mõõta. Allik oli saanud suuri tellimusi Nõukogude Liidu kosmosetööstuselt, mille toel osteti arvuteid ja ehitati ise unikaalseid mõõteriistu.

      Jüri Allik: „Ma mäletan Vilja Laanarut üliõpilasena. Küllap õpetasin ma üldpsühholoogiat või tunnetuse psühholoogiat. Ta oli üks väheseid, keda see huvitas. Või vähemalt oskas ta sellise mulje jätta, kui ta tuli pärast loenguid midagi küsima ja vaatas mulle usalduslikult silma. Loomulikult see meeldis mulle, kuigi polnud kindel, et see oli see aine, mis teda huvitas. Minu meelest panin ma talle alati kõige paremad hinded. Igal juhul oli ta mulle sümpaatne siis ja on seda ka praegu.”

      Vilja: „Loomulikult olid kõik tüdrukud Jüri Allikusse armunud – selles polnud mingit kahtlust. Ta oligi kihvt kuju. Ta oli selline õppejõud, kes ütles: pea pole prügikast, et pead kõik pähe ajama, nii et sa võisid konspektid ja kasvõi vanaema eksamile kaasa võtta. Aga ta hindas seda, et sa tead, kust sa midagi saad, ja oskad selle materjaliga ringi käia, ise edasi mõelda. Tema loengud olid äärmiselt paeluvad ja karismaatilised.”

      Silmaliigutajate hulka kvalifitseerus ka kateedri assistent Talis Bachmann, kelle ametlikuks erialaks oli suhtlemispsühholoogia, kes aga tegelikult kõneles lisaks muule ka erutavast seksuaalpsühholoogiast, tutvustas välismaiseid raamatuid ja näitas ennenägematuid pilte.

      Vilja: „Talis Bachmanni teati kui õppejõudu, kelle poole võib koju järeleksamit tegema minna, eriti kui sa oled naine. Aga üldiselt oli tal väga hea loengumaterjal, mida ei saanud mujalt kui ainult tema enda käest. Seksuaalpsühholoogia, erootika ja lihtsalt seksist rääkimine oli sel ajal üsna tavatu ja ega ma ei teagi, kas isand Koop tegelikult teadis, mida meile psühholoogihakatistele loengus räägiti. Niimoodi, kodueksamite käigus saigi Bachmann endale uueks abikaasaks ühe Karini.”

      Aleksander Pulver tõi koos Tõnis Arro, Arno Baltini, Tõnu Lehtsaare ja Mati Söödiga maale Ameerikas populaarse grupiteraapia, kus inimesed pidid üksteisele kõik hinge tagant ära pihtima, seeläbi puhastuma ja suhted uuele tasandile viima. Nad käisid mitmetel üritustel Leedus ja Moskvas, võtsid eesmärgiks sellise psühholoogia arendamise, mis võiks tõepoolest inimest aidata. Selleks moodustasid tudengid ka rühmituse EklaTAMTA – sõna esimene osa viitas eklektikale, teine koosnes viie inimese eesnimetähtedest. Pulver sai selle teema ametlikuks õppejõunäoks. Tegelikult juhtus selle grupiteraapia käigus sedagi, et paljud head sõbrad läksid avameelitsedes omavahel tülli.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEAlgCWAAD/2wBDAAgGBgcGBQgHBwcJCQgKDBQNDAsLDBkSEw8UHRofHh0aHBwgJC4nICIsIxwcKDcpLDAxNDQ0Hyc5PTgyPC4zNDL/2wBDAQkJCQwLDBgNDRgyIRwhMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjIyMjL/wAARCAKCAtADASIAAhEBAxEB/8QAHwAAAQUBAQEBAQEAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtRAAAgEDAwIEAwUFBAQAAAF9AQIDAAQRBRIhMUEGE1FhByJxFDKBkaEII0KxwRVS0fAkM2JyggkKFhcYGRolJicoKSo0NTY3ODk6Q0RFRkdISUpTVFVWV1hZWmNkZWZnaGlqc3R1dnd4eXqDhIWGh4iJipKTlJWWl5iZmqKjpKWmp6ipqrKztLW2t7i5usLDxMXGx8jJytLT1NXW19jZ2uHi4+Tl5ufo6erx8vP09fb3+Pn6/8QAHwEAAwEBAQEBAQEBAQAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtREAAgECBAQDBAcFBAQAAQJ3AAECAxEEBSExBhJBUQdhcRMiMoEIFEKRobHBCSMzUvAVYnLRChYkNOEl8RcYGRomJygpKjU2Nzg5OkNERU