Pea suu! Tõmba uttu!. Helga Nõu

kõige loomulikum. Rääkisin tee peal ainult mõned üksikud sõnad. Järgmisel hommikul kordus jälle sama asi. Sattusime jälle tänavale täpselt samaaegselt. Uskusin, et oli puhas juhus. Aga see juhus hakkas korduma ikka järjest ja tihedamini.

      Siis ühel hommikul ei hakanud ma minema tavalisel ajal, vaid jäin tuppa kardina varju piiluma. Seisin nii, et mind ei olnud võimalik väljast näha. Ise aga nägin selgesti vastasmaja trepikoda läbi välisukse ruudu. Nägin Ingridi sinist jakki vilksatamas ruudu taga – järgmisel hetkel pidi ta ukse avama ja välja tänavale astuma … Aga ei, ta ei avanud ust ega tulnud välja tänavale. Ootasin ja mu süda põksus ärevusest. Ei, ta ei tulnud! Ta ootas ka … Jätsin oma peidupaiga ja pidin nüüd ruttama, et mitte kooli hiljaks jääda. Tormasin trepist alla ja välisuksest välja. Selsamal silmapilgul tuli ka Ingrid oma uksest …

      „Täna läks pagana kiireks,” ütlesin teeseldud ükskõiksusega ega julgenud kohata ta pilku.

      Hakkasime kiiresti kooli poole minema ega rääkinud teineteisega rohkem kui harilikult. Aga mu süda otse hüppas mingist mulle seni tundmata salapärasest rõõmust: TA OOTAS MIND! TA OOTAS MIND! TA OOTAS MIND! Kogu päeva pakitses see uus ja imelik rõõm minus, sundis mind tunnis pliiatsit närima, mida ma muidu normaalselt iialgi ei tee, ja vahetunni ajal trepilt alla hüppama, nii et pidin peaaegu jala murdma. Piilusin vahetevahel Ingridi poole. Ta on üks neist tasastest ja tagasihoidlikest tüdrukutest klassis, keda muidu millegipärast tähelegi ei pane. Mina vähemalt polnud kunagi varem mõelnud ta natuke laiale, aga kuidagi tundlikule alumisele huulele ega ta pehmetele juustele, mis kaarduvad just kuklaaugus. Alles siis hakkasin teda vaatama ja pean tunnistama, et hakkasin leidma, et ta on ilus.

      Asi läks ikka hullemaks ja hullemaks. Tähendab, väliselt ei juhtunud küll midagi erilist, aga minus endas, minu sees. Tagantjärele leian, et see oli nagu haigus ja et oli hea, et üle läks. Olin juba muutumas niisuguseks armunud lolliks, kelle üle tehakse nalja komöödiates (õieti peaks neid küll kutsuma tragikomöödiateks!). Nojah, igal juhul see ei kestnud kaua, sest varsti sain tõele jälile. Kuidas olin üldse võinud arvata, et Ingrid oleks teistmoodi kui teised tüdrukud? Muidugi, tunnistan, et see tegi haiget. Jäin peaaegu päriselt haigeks. Ma ei teagi, kas olin haigem enne või pärast.

      Ma ei salli tüdrukuid! Ma ei salli neid! Tähendab, nemad ei salli mind … Nagu poisidki, nagu Ville, nagu kõik … Mul hakkab korraga külm, nii et värisen.

      „Sven-Allan!” hõikab ema läbi ukse.

      „Jaa,” vastan kuulekalt.

      „Tule nüüd ometi! Me ootame.”

      „Ma tulen kohe …”

      Kuulen kõnesuminat ja kohvitasside klirinat elutoast. Kuulen onu Augusti põrisevat naeru ja tädi Agda heledat kiunuvat häält. Nad ootavad mind. Nad istuvad meie tumepunasel sametsohval ja nahktugitoolides. Onu August oma tohutu suure kõhuga, tädi Agda oma lottidega lõua all ja direktor Elmdahl oma haisva sigari ja prouaga, kellel ripub kuldkette ja rõngaid kõrvades ja kaelas ja ümber käte. Imestan, et tal veel rõngast ninas ei ole. Nad istuvad ja ootavad mind. Aga ega nemadki ei oota mind minu enese pärast, vaid ainult sellepärast, et saaks hakata torti sööma. Täna on nimelt minu sünnipäev. Nad on minu külalised, kutsutud isa ja ema poolt. „Sven-Allanile ei meeldi omavanused,” ütleb isa uhkusega. „Nad ei ole üldse tema tasemel.” „Praeguse aja noored on nii rumalad. Sven-Allan ei salli neid.” Rumalad … Sven-Allan ei käi läbi … Sven-Allanile ei meeldi … Ei salli neid …

      Ajan pintsaku selga ja püüan kammiga juukseid siluda, aga korraga hakkab mul paha. Nägu peeglis vajub mu silme ees laiali ja muutub ähmaseks valgeks laiguks ilma näojoonteta. Ei meeldi … Ei salli … See ei ole tõsi. Ma tahaksin … Tahaksin isegi väga … Korraga tuleb mul tuju karjuda, karjuda neile otse näkku, neile seal sametsohval ja nahktugitoolides. Ütelda neile tõtt.

      „Sven-Allan!”

      Püüan end koguda. Püüan end taltsutada. Aga mu käed värisevad ja pea käib ringi.

      „Tulen, tulen …”

      Tuigerdan ukse poole ja pean uksepiidast kinni hoidma. Kõik tundub nagu unes või udu sees. Ei ole tõsi, et mina ei salli. Nemad ei salli …

      Avan ukse. Seal nad istuvad, mu külalised, kes ei taha muud kui hakata torti õgima. Tort on kaetud vahukoorega ja kollase kreemiga ja üle riputatud šokolaadilaastudega, magusalt lääge, keskel roosa martsipanist roos. Näen seda selgelt, kuna kõik muu mu ümber on ainult ähmased heledad ja tumedad laigud. Kellegi must pintsak ja kellegi teise käreroheline kleit. „Kuidas koolis läheb?” Tunnen vänget sigarisuitsu haisu ja otse uimastavalt lääget lõhnaõli lõhna. Kuulen tädi Agda vatravat häält ja hõbelusikate heledat tilinat alustassidel.