viis aastat tagasi rühkisin edasi tavalise töömehena, oskustöölisena. Teenisin tavaliste standardite järgi korralikku elatist. Kuid see jäi ideaalist kaugele. Meie kodu oli kaugelt liiga kitsuke ja nappis raha paljude asjade jaoks, mida soovisime. Mu naine, Jumal kaitsku teda, ei kurtnud palju ja oli ilmselgelt oma saatusega leppinud, kuid sellega kaugeltki mitte rahul. Sisimas mu rahulolematus üha kasvas. Näha, kuidas ma oma head naist ja kahte last alt vean, tegi kõvasti haiget.
Praegu on olukord teine,” jätkas härrasmees. „Nüüd on meil kaheaakrisel maatükil ilus uus kodu ja paar miili siit põhja poole suvila. Enam ei pea ma muretsema, kas saame saata lapsed heasse kolledžisse. Mu naine ei pea enam tundma end süüdi, kui kulutab raha uute riiete peale. Järgmisel suvel sõidame kogu perega kuuks ajaks Euroopasse puhkusele. Me elame tõeliselt!”
„Ja kuidas see kõik juhtus?” küsisin.
„Kõik see juhtus,” jätkas ta, „– teie tänast ütlust kasutades –, siis, kui „rakendasin usu jõudu”. Viis aastat tagasi kuulsin tööpakkumisest ühes seadmeid valmistavas ettevõttes siin Detroitis. Elasime sel ajal Clevelandis. Otsustasin pakkumist lähemalt uurida, lootuses veidi rohkem teenida. Jõudsin siia varasel pühapäevaõhtul, kuid intervjuu oli alles esmaspäeval.
Pärast õhtusööki istusin hotellitoas maha ja tundsin mingil põhjusel enda suhtes tõelist tülgastust. „Miks,” küsisin ma endalt, „olen ma vaid keskklassi ebaõnnestuja? Miks püüan ma saada tööd, mis on vaid imepisike samm edasi?”
Ma ei tea tänase päevani, mis sundis mind seda tegema, kuid võtsin lehe hotelli kirjapaberit ja kirjutasin üles viis nime, viis tuttavat, keda olen aastaid tundnud ja kes olid oma töös minust võimu ja vastutuse poolest ammu möödunud. Kaks neist olid endised naabrid, kes olid ära kolinud headesse elurajoonidesse. Kahe mehe heaks olin töötanud ja kolmas oli naisevend.
Siis – taas kord ma ei tea, mis sundis mind seda tegema – küsisin endalt, mis mu viiel sõbral on, mida minul ei ole, peale paremate töökohtade, loomulikult. Võrdlesin end nendega intelligentsuse poolest, kuid ei suutnud ausalt näha, et nad mind mõistuselt palju edestaksid. Samuti ei suutnud ma ausalt öelda, et neil oleks parem haridus, oskused või isikuomadused.
Lõpuks jõudsin veel ühe paljukuuldud edukuse küljeni: initsiatiiv. Ma ei tahtnud seda tunnistada, kuid olin sunnitud seda tegema. Minu märkmed näitasid, et selles olen oma sõpradest kaugele maha jäänud.
Selleks hetkeks oli kell umbes kolm öösel, kuid mu mõistus oli hämmastavalt selge. Nägin esimest korda oma nõrka külge. Avastasin, et olin end tagasi hoidnud. Olin alati hoidunud tagaplaanile. Tungisin sügavamale ja sügavamale iseendasse ning avastasin, et initsiatiivi puudumise põhjuseks oli see, et ma ei uskunud, et ma võiksin kuigi palju väärt olla.
Istusin seal terve öö ja koostasin ülevaate sellest, kuidas mu eneseusu puudumine oli minu üle domineerinud nii kaua, kui suutsin meenutada, kuidas olin kasutanud oma mõistust iseenda vastu. Avastasin, et olin iseendale selgitanud, miks ma ei saa edukas olla, selle asemel et öelda, miks ma saan. Ma olin end odavalt müünud. Panin tähele, et kõiges, mida olin teinud, ilmnes enda alavääristamise joon. Siis koitis mulle, et mitte keegi teine ei usu minusse enne, kui ma ise endasse uskuma hakkan.
Just siis otsustasin: „Mulle aitab enda teisejärgulisena tundmisest. Nüüdsest alates ei müü ma end odavalt.”
Järgmisel hommikul oli mul kindlustunne endiselt alles. Tööintervjuu ajal katsetasin esimest korda oma uut enesekindlust. Enne intervjuule tulemist lootsin, et mul on julgust küsida võib-olla 750 või 1000 dollarit rohkem, kui oli mu tolle hetke palk. Kuid siis, taibates, et ma olengi väärtuslik mees, tõstsin selle 3500 dollari peale. Ja ma sain selle töö. Ma müüsin ennast, sest pärast pikka ööd täis eneseanalüüsi leidsin endas omadused, mis muutsid mind palju müüdavamaks.
Kahe aasta jooksul selles ametis töötades olin loonud ja kindlustanud endale maine kui mees, kes oskab asja ajada. Siis tabas meid majanduslik madalseis. Kuid mind muutis see veel väärtuslikumaks, sest olin oma valdkonnas paremaid. Ettevõte reorganiseeriti ning mulle anti märkimisväärne osa aktsiaid ja väga palju kõrgem palk.”
Uskuge endasse ja head asjad hakkavad tõesti juhtuma.
Teie mõistus on „mõtete vabrik”. See on usin vabrik, mis toodab iga päev lugematul hulgal mõtteid.
Teie mõttevabriku tooted on kahe töödejuhataja kontrolli all. Ühte neist nimetame härra Triumfiks ja teist härra Kaotuseks. Härra Triumf vastutab positiivsete mõtete sünni eest. Tema spetsialiteet on näha põhjusi, miks te suudate, miks te sobite ja miks te saate.
Teine töödejuhataja, härra Kaotus, sünnitab negatiivseid, taunivaid mõtteid. Tema on teie ekspert, kes leiab põhjusi, miks te ei suuda, miks te olete nõrk, miks te olete ebakompetentne. Tema erialaks on mõtteahel „miks te läbi kukute”.
Nii härra Triumf kui ka härra Kaotus on erakordselt sõnakuulelikud. Nad hakkavad hetkega tööle. Teil on vaja kummalegi töödejuhatajale anda vaid väike signaal, märguanne, teavitus. Kui signaal on positiivne, astub ette härra Triumf ja asub tööle. Samuti kutsub negatiivne signaal tööle härra Kaotuse.
Selleks et näha, kuidas need kaks töödejuhatajat teie heaks töötavad, proovige järgmist katset. Öelge endale: „Täna on närune päev.” See annab härra Kaotusele signaali tegutseda ja ta leiab kohe faktid, mis tõestavad, et teil oli õigus. Ta pakub, et on liiga kuum või liiga külm, äri läheb täna halvasti, müük langeb, teised inimesed on närvilised, te võite haigeks jääda, teie abikaasa on turtsakas tujus. Härra Kaotus on erakordselt võimekas. Mõne hetkega olete end talle maha müünud. Täna on halb päev. Ja enne kui taipate, on juba tegu pagana halva päevaga.
Kuid öelge endale: „Täna on hea päev,” ja märguande tegutseda saab härra Triumf. Ta ütleb teile: „Täna on suurepärane päev. Ilm on värskendav. Hea on elus olla. Täna jõuate oma töödega jälle järje peale.” Nii saabki sellest hea päev.
Samamoodi nagu härra Kaotus saab teile näidata, miks te end müüa ei saa, näitab härra Triumf teile, miks te saate. Härra Kaotus veenab teid, et kukute läbi, samas kui härra Triumf demonstreerib, miks te olete edukas. Härra Kaotus koostab geniaalse plaani, näitamaks teie sõpra halvas valguses, samas kui härra Triumf osutab teile põhjuseid, miks teile teie sõber meeldib.
Niisiis, mida enam tööd te ühele töödejuhatajale annate, seda tugevamaks ta saab. Kui härra Kaotusele anda rohkem tööd, suurendab ta töötajate arvu ja võtab teie mõistuses rohkem ruumi. Lõpuks võtab ta kogu mõtlemise osakonna üle ja põhimõtteliselt muutuvadki kõik mõtted loomult negatiivseks.
Ainuke arukas tegu on vallandada härra Kaotus. Te ei vaja teda. Te ei taha, et ta oleks lähedal, ütlemas teile, mida te ei saa, milleks te võimeline ei ole, et te ei suuda ja nii edasi. Härra Kaotus ei aita teil jõuda sinna, kuhu tahate minna, seega vabanege temast.
Kasutage ainuüksi härra Triumfi. Ükskõik milline mõte teil pähe tuleb, paluge härra Triumfil tööle asuda. Tema näitab teile, kuidas olla võidukas.
Homme samaks ajaks on Ameerika Ühendriikides juures 11 500 uut tarbijat. Rahvastik kasvab rekordkiirusel. Järgmise kümne aasta rahvastikukasvu konservatiivne hinnang on 35 miljonit. See võrdub USA viie suurema metropoli – New Yorgi, Chicago, Los Angelese, Detroidi ja Philadelphia – elanike arvuga.
Uued tööstused, uued läbimurded teaduses, laienev turg – see kõik pakub võimalusi. Need on head uudised. See on suurepäraseim aeg elamiseks.
Kõik märgid viitavad, et igas valdkonnas kasvab nõudlus tipptasemel inimeste järele – nende järele, kellel on suurem võime mõjutada teisi inimesi, suunata nende tööd, teenida neid juhile omaste võimetega.
Kõik need inimesed, kes asuvad juhtpositsioonidele, on praegusel hetkel täiskasvanud või peaaegu täiskasvanud. Üks neist oled sina.
Majanduse kõrgseis ei pruugi tagada isiklikku edu. Pikemas perspektiivis on Ameerika Ühendriigid olnud kogu aeg mingisuguse buumi kütkes. Vaid kiire pilguheit näitab, et