puudub seda igatsetakse ja usun, et kooliloogika on sellaste argpükside jaoks, kellede mõtted ei ulata kaugemalle pöidlaotsast. Kui mul teda pole, siis on see ju nonsenside nonsens kui mu mõistus määrab iseendale, mis temas on õige, mis mitte – juba see määramisakt võib olla mitte õige ja sellega terve loogika, kui loogika oleks Jumala ilmutus, midagi väljaspoolt, midagi inimesest suuremat, siis oleks kindel, et ta õige on. Aga ta on endalle ahela kõri ümber panemine. Muidugi on tulemus nii, et iga mõte on õige, mis aga inimesele pähe tuleb, ta enda seisukohalt, sest kui inimese mõni mõte on vale, siis peab ka ta ise olema vale ja see on nonsens ja võimatu.
Ja see juubel – sellest ei tule midagi välja, sest mul pole ju kedagi kutsuda ja keegi ei tulekski, siis on loomulik ka, et mulle midagi ei tooda. Ja mu enda “majandus” pole kuigi hiilgav isegi mitte selleks, et endale päris harilikku habemenuga osta. Mul oli küll kavatsus oma juubelipäeval sõita nädalaks ajaks Tartu ühele konverentsile, aga vaevalt sest midagi tuleb. Kuigi tahaksin siit kas või mõningad päevad ära olla ja iseenda isand, on mulle kui sellest kõnelema hakkan ikka ja ikka selgeks tehtud, et selleks pole teps mitte raha. Nii et mul tervest oma juubelist muud kasu pole kui see, et olen aega jõudnud, kus inimesetapmise õppimine saab seaduslikuks nõudeks!! Ja ainuke häämeel, et see päev on pühapäev ja ma saan vähe mediteerida, võibolla, isegi üksi olla – ja see on suur luksus, sest inimesed on alati kodu, alati kuulen nende tillukeste hädade üle kaebavaid hääli, – ja ma sellest aru ei saa. Mõni lapsetapmine on väike viga, suur, et neid üldse maailma sünnib. Nad jälle ei saa sellest aru.
Vahel olen hädas olnud ajaga. Ta on mulle alati olnud õudne, naiselik ja täitsa mõistmatu. Olen küll ja küll kaalund, kas ta on subjektiivne illusioon, nagu buddhistid arvavad või on ta objektiivne, nagu Spengler eriti. Otsusele ei jõua, aga tunnen, et mõlemad oleks hirmsad, niihästi igavene praegu, kui igavene püsimatu edasiveeremine ilma iga sihita. Vahel on see nii õudne olnud, et ei tea, mis teha enam. Peaks ajast üle saama, aga seda on vaid Jumal ja surnud inimene ja mõlemad teed on mulle kinni. Arvan, et kui mu suremistahtmine oleks kindel, siis sureksin, aga vahel tuleb ju jälle soov elada ja siis on kõik otsas.
Võibolla oleks siis päris hää elada kui julgust selleks oleks. Aga mu kriisi tunne pole vist sugugi vähem kui ta sul on. Seaduseväänajaid ja luudeväänajaid on inimkonnale vaja, teoloogeta saadakse läbi. Neid on vaja ainult paarituse õnnistamiseks, muidu oleks see liiga riiklikus pullijaamas käimise laadi, enam mitte. Muidugi on ju teoloogelgi süüd – nad ei peaks üldse tegemist tegema naistega, vaid terve oma ihu ja hingega olema teise maailma apostlid. Aga kus sa seda saad, on nõue see, mis ta mõtlejallegi raske täita ja veel enam teistele. Teoloog peaks olema Jumala teener aga mitte mõni lapsevabrikant in facto või in spe. Peaks olema nagu kuningas terve maailma üle ja mitte mõne elaja ori suuremal või vähemal määral. Ta peaks kuulutama oma tõekspidemeid usu alal ja mitte olema nende rahuldajaks mõnele üksikule vanaeidele, kes tahab ikka kuulda, et Jeesus on Jumala poeg ja, et ta veri on jooksnud. Ja niipalju kui olen tähele pannud olen nüüd otsusele jõudnud, et maal üldse usku pole, linnas – ma ei tea. Aga ta on vist üksikute suuremate ja targemate inimeste luksus ja neid on teoloogegi seas vähe. – Seda maa asja olen mõelnud ristipõiki, aga ma ei saa kuidagi leida, et siin usku on. Õpetajate ülesandeks peetakse, et nad teeksid inimestele selgeks, et pääle surma elu on ja sääl kätte tasutakse siinsed teod. Leer on neile puberteediriitus otse löövalt primitiivsel kujul. Ja niisamuti on see usk üleni – Jumal on tugev löömames, vägev külavanamees, kelle viha eest ta poeg oma alamaid kaitseb. Vahel on see kõik nii hirmus naljakas mulle, kui ma tean, et inimene ei oskagi teisiti mõelda kui antropomorfistlikult.
Kui aega on olnud, olen päris tublisti teind tööd, õppind lugema assüüria keelt [-] s.o. Ja-a-an Ki-i-vi-it, pool Korani läbi lugenud, Deuterojesaja sõnad pähe tuupind jne. Aga see mind ei rahulda sugugi, mul on nälg töö järgi ja ma ei saa kunagi niipalju kui tahaksin. Võibolla sellepärast ma pole ühegi asjaga maailmas rahul. Kes teab? Palju on asju, mis võiksid olla nii, aga ka teisiti – ja iialgi ei saa kätte õiget otsa. Mis sääl aga teha, mida lihtsam asi paistab, seda keerulisem, 2X2=4 on kõrgemas matemaatikas suur probleem, lapsele kõige lihtsam asi terves ilmas.
Praegu on hirmus suur igatsus Tartu järgi, sean endalle kokku raamatute nimestikke, mida lugeda, uurin vaheti katalooge ja mõtlen, vast ehk tuleb aeg kus ka selle kuidagi saan – ja tunda Tiahuanaco varemeid või Nippuri väljakaevamistulemusi on mulle tähtsam kui kõik muu maa pääl. Otse hundi isu on raamatute järgi. Sulle enamvähem normaalse mõistusega inimesele (Valdmann & CO arvates) on see muidugi vähe naeruväärne. Aga sinna pole midagi parata, kuidagi on iga inimene hull ja see on asjatu auahnus tahta olla kõige idioodim.
Ja, mis mul siis enam ikka on kirjuta, lõunaaeg kipub ka lõppema. Homme tahan minna Harri Haameri kuulama, – mitte just teda, vaid kuidas need maa “usklikud noored vennad ja õed” taga kõnelevad selle üle kuidas noorte usku “alles hoida”. See lause ajab mu päris vihale, aga inimesed peavad juba kord usku aktsidentsiks – maaga inimese eritunnuseks. Kellel pole usku see on kas kult või emis, mu arvates muidugi. Tahaksin ka nii meeleldi näha kuidas need noored usklikud üldse koos olles end ülal peavad ja kuidas ta musse “suhtuvad”, kelle piibust terve kihelkond juttu täis. Saab näha. –
Võiksid vahel kirjuta kuidas su stuudium edeneb. Ma ei kannata välja ka enam seda karuna koopas elamist. Kui oleksid tõepoolest üksi oleks tore, aga oled üksi, kuigi inimesi ametis su ümber ja su kallal on küll. Ja see on kuidagi hirmus lääge. Läägem veel kui mõne õudse lille lõhn. Õieti on ainsad asjad, mis mulle rõõmu teevad veel lilled ja pilved taevas. Aga mul pole kunagi olnud nii õudset suve, kus oleksin olnud nii tüdinud, väsinud, lootusetu ja tahtetu. Kusagil pole enam midagi uut, mida võiks soovida ja ma vahel mõtlen, et vast ometi selle leian. Aga ma ei usu seda. Nagu oleks terve elu mööda, saadud kõik, mis saada on ja saada tahet. Aga selle juures ikka tunne, et kõik selle oleks pidand saama palju varem, et siis see mulle oleks vähekenegi rõõmu teind. Aga praegu on mulle päris ükskõik, kas olen ülikooli professor või sibi kusagil, kui aga 10 tundi päevas magada saaks, suitsetada ja lugeda ja mõelda nii, et oleks aega lõpuni jõuda, muidu on kõik raisat aeg.
3. VIII. 1929
2. kiri
In nomine Jesu Christi! Amen.
Ma loodan, et oled alles neil mail kui saad kirja, ei ole teps mitte minu süü see laiskus. Usun, et usud, et ma pole laisk – aga kui mu vaim oleks valmis, siis pole mu lihal võimalust olla valmis. Semper idem!
Saan muidugi siunata ja noomi wie es zu der Sache gehört. Vahel on päris lõbus seda taktikat jälgi, millega jalge alla auke tehakse. Aga olukorrad ei muutu, kui naeran nende “ülimaiste jõupingutuste” üle inimest häbenema panna oma mõtteid, sõnu ja tegusid, siis vihastatakse. Sest hää õpetuse eest peab lapsukene ikka tänulik olema, kuna tema seda mitte väärt ega teeninud pole, et taga kõneldakse. Ja lõpuks mõjub pahameel ometi ja mul pole nii tugev jalgealune, et alati naerda võiksin rumaluste üle.
Olen viimaseil päivil leidnud, et see kõik on infantilism ja mida enam seda tunnen, seda vihasem olen endalle ja inimesile, et ma lahti ei saa. Ja teisalt vast pole mul julgustki teha viimast sammu. Sest ma elan oppositsioonist, olen oppositsioon – ja kui ma selle objekti kõrvaldaks, siis poleks mul enam asja, mille pärast elada. Võibolla leiduks muidki asju oppositsiooniks. Aga ma tunnen, et niiviisi ei maksa elada.
Ja surm ei tule vist mitte ka sinu hää meetodiga. Paljudelle vast küll. Ma olen aga sedavõrd tüdind alati, et ma rahulikult kõik initsiatiivid naistele jätan – ja siis leiavad nad peagi, et must hääd nahka ei saa. Jõukulutus ei tasu vaeva ja sellepärast jäätakse mind peagi rahule. – Et see lugu jälle siia läind, siis ütleksin sulle veel mõne mõistliku sõna. Ma pole kellegi naise soove jätnud täitmata, – arvad. Ja ma usun, et pole lugu parem sinugagi. Prl. Voimann kiidab sind hääks poisiks, sest sa panevat raamatuid kappi, aga kas sa julgeksid talle öelda, et parem oleks kui teda poleks? Vaevalt,