plutooniumit puudutavaid asju, sõnasin lihtsalt: „Ahah, okei.” Teadsin, et ei peaks seda südamesse võtma, ent võtsin veidi ikka.
Istusime vaikides, kuni aknast ei paistnud enam midagi peale Gallagheri Akadeemia kõrgete kivimüüride. Kodu.
Limusiin pidurdas ja peatus terve rea samasuguste masinate taga, mis meid iga uue kooliaasta alguses kooli transpordivad. Juba terve sajand oli möödas sellest, kui Gillian Gallagher otsustas oma perekonna häärberi elitaarseks internaatkooliks muuta. Ja terve selle sajandi jooksul, mil koolis õpetati erakordseid tüdrukuid, polnud ükski hingeline lähedal asuvast Roseville’i linnast aimanud, kui erakordsed me tegelikult oleme.
Isegi mitte minu endine poiss-sõber.
„Lao kõik välja!”
Karjatus kõlas samal hetkel, kui avasin limusiini ukse. Kriitvalgelt lumelt peegeldav päike pimestas mu enne, kui suutsin pilgu parima sõbra näole fookustada. Bexi karamellikarva silmad vaatasid mind läbitungivalt, ta pruun nahk säras ja ta nägi jätkuvalt välja nagu Egiptuse jumalanna. „Oli äge?”
Ta astus kõrvale, et saaksin autost välja ronida, aga ei peatunud hetkekski, sest noh… Bexil pole pause. Tal on käima ja keri edasi ja aeg-ajalt ka keri tagasi nupud, aga mitte niisama passimise oskuse pärast polnud Rebecca Baxter esimene mitteameeriklane, kes Gallagheri Akadeemiasse vastu võeti.
„Grillisid nad sind kõvasti?” Ta silmad läksid suureks ja häälde lõi aktsent. „Ja piinasid?”
Mõistagi ei piinanud mind keegi, ent enne, kui seda kinnitada jõudsin, hõiskas Bex: „Ma võin kihla vedada, et see oli pagana vinge!” Enamik pisikesi inglise preilisid unistab printsiga abiellumisest. Bexi unistus oli kütta kuumaks James Bondi tagumik ning saada endale tema 00-luba.
Auto varjust astus välja ema. „Tere päevast, Rebecca. Loodan, et jõudsid kenasti lennujaamast kohale.” Ehkki meie ümber kiirgas ere päike, langes mu sõbra näole ühtäkki vari.
„Jah, proua.” Ta sikutas ühe mu koti pagasiruumist välja. „Veel kord suur tänu, et lubasite mul vaheaja enda pool veeta.” Enamik poleks tema kerget häälemuutust ja naeratusse kerkinud haavatavust märganud. Aga mina mõistsin hästi, mis tunne on mitte teada, millises maailmajaos su vanemad parasjagu asuvad ja kas sul üldse õnnestub neid veel kunagi näha. Minu ema seisis siiski minu kõrval, kuid Bexil oli ette näidata vaid kodeeritud sõnum. See teatas, et tema ema-isa osalevad praegu MI6 ja CIA ühisoperatsioonil ning meeldib see talle või mitte, jõuludeks nad koju ei tule.
Ema kallistas Bexi ja sosistas: „Meie juures oled sa alati oodatud, kullake.” Mina mõtlesin aga, kuidas Bexil olid tema mõlemad vanemad aeg-ajalt olemas, minul aga üks vanem suurema osa ajast, ja kuidas kumbki meist polnud sellise lahenduse üle lõpuni õnnelik.
Seisime minuti vaikselt ja saatsime pilguga ema. Võinuksin Bexilt ta vanemate kohta pärida. Ta saaks mu isa jutuks tuua. Selle asemel teatasin vaid: „Aga mina kohtusin naisega, kes paigaldas 1962. aastal Berliini saatkonda lutikad.”
Sellest piisas, et mu sõbranna taas naerataks.
Marssisime läbi peauste, rahvast täis fuajee ja peatrepist üles. Olime juba poolel teel oma tuppa, kui keegi – õigemini miski – meid peatas.
„Daamid,” kõlas Patricia Buckinghami hääl, kui haarasin läänetiivas asuvasse tuppa viiva koridori ukse käepidemest. Sikutasin kõvasti, kuid see ei andnud järele. Otsetee oli suletud.
„See on,” sikutasin veel kord, „kinni kiilunud.”
„See pole kiilunud, daamid,” sõnas Buckingham oma kõlaval briti aktsendil, mis vabalt fuajee saginast üle kaikus. „See on lukus,” teatas ta sellise iseenesestmõistetavusega, nagu valitseks meil akadeemias kogu aeg komme uksi lukku keerata. Võin kinnitada – ei ole. Või noh, paljusid sissekäike kaitsevad CIA välja töötatud koodid ja võrkkesta skannerid, kuid ükski neist pole lihtsalt… lukus. (Mis mõtet sellel ongi, kui raamatukogus kannab üks terve riiul nime Lukud: manipuleerimine ja avamine?)
„Turvaosakond veetis terve talvevaheaja, et parandada… Kuidas seda nüüd öeldagi? Et täita lünkasid meie turvalisuses.” Professor Buckingham piidles üle lugemisprillide serva mind. Tundsin kõhtu tekkimas süütundekivi. „Ja nii nad avastasidki, et seda koridori on kahjustanud keemiaklassi aurud. Seega pole keegi sinna praegu lubatud ja teil tuleb oma tubadesse uus tee leida.”
Noh, pärast kolme aastat Gallagheri Akadeemias ringi luusimist teadsin suurepäraselt, et meie tuppa viib nii mõnigi alternatiivne tee (mille jaoks võib küll vaja minna kinniseid jalanõusid, ristpeaga kruvikeerajat ja mägironimisköit). Aga veel enne, kui sain selle üle hädaldama hakata, teatas Buckingham eemale jalutades üle õla: „Ja Cameron, kallis, ehk lepime kokku, et teie alternatiivsed teed ei hõlma seinte sees ronimist.”
Kogu see uue alguse asi kippus olema palju keerulisem, kui eeldada oskasin.
Suundusime Bexiga tagumiste treppide juurde, kus Courtney Bauer parasjagu hanukaks saadud saapaid demonstreeris. Puhketoas tutvustas Kim Lee teistele ühte Proadsky positsiooni tuletust, mille ta vaheajal selgeks õppis. Kõikjal sagisid igas suuruses, vormis ja värvis tüdrukud ning mina tundsin end aina kodusemalt. Viimaks sain lahti lükata ka meie toa ukse. Olin poole peal viska-kohver-suure-kaarega-voodile-manöövriga, kui keegi mu selja tagant kinni rabas.
„Oh taevake!” karjatas Liz. „Ma olin nii mures.”
Kohver kukkus valusalt mu jalale, kuid ma ei saanud valuröögatust lagedale tuua. Püsisin ikka veel Lizi raudses haardes ja ehkki ta kaalub vaevu 45 kilo, võib ta vajadusel su kopsud kinni küll pigistada.
„Bex ütles, et sind viidi küsitlusele. Ja et see on Eriti Salajane!”
Nojah. Suurem osa meie tegevusest on Eriti Salajane, aga Lizi vaimustus sellest ei lõpe vist iial. Küllap sellepärast, et erinevalt minust, Bexist ja veel umbes seitsmekümnest protsendist meie klassikaaslastest sõidavad tema vanemad Volvodega, osalevad lastevanemate koosolekutel ja pole iial pidanud kedagi tapma ajakirjaga People. (Mitte et keegi saaks tõestada, nagu minu emal lasuks selline kogemus. See on tõesti ainult kuulujutt.)
„Kõik on okei, Liz,” sõnasin end vabaks sikutades. „See oli vaid rutiinne küsitlus. Tavaline protokoll.”
„Nii et…” hakkas Liz uurima, „sa pole siis suures jamas?” Ta haaras kätte hiiglasliku raamatu. „Sest „Operatiivkäitumise käsiraamatu” üheksanda artikli seitsmes peatükk ütleb selge sõnaga, et agendiks õppija võib paigutada ajutisse…”
„Liz!” segas Bex vahele. „Palun ära ütle, et oled terve hommiku seda raamatut pähe tuupinud.”
„Ma ei tuupinud seda pähe,” pareeris Liz. „Ma lihtsalt lugesin seda.” Tahtsin vahele torgata, et juhul, kui sul on fotograafiline mälu, tähendab see sisuliselt sama asja, aga ma ei hakanud targutama.
Koridori lõpus selgitas Eva Alvarez parasjagu kellelegi, kuidas Buenos Aires suudab vana aasta õhtul lausa lummata. Kaks tänavust rebast jalutasid meie lahtisest uksest mööda ja vaidlesid tuliselt, kellest saaks parem Gallagheri tüdruk – kas vampiiritapja Buffyst või teismelisest detektiivist Veronica Marsist (vaidluse muutis muidugi omajagu põnevamaks tõsiasi, et see toimus farsi keeles).
Ere päike säras akna taga ja helkles värskel lumel. Algas uus semester ja mu parimad sõbrannad olid minuga. Maailmas oli kõik korras.
Pool tundi hiljem olin koolivormis ja voolasin koos kõigi ülejäänud õpilastega mööda keerdtreppe suure saali poole. Või noh, peaaegu kõigi õpilastega.
„Kus Macey on?”
„Oh, ta on juba tagasi,” märkis Liz. Seda teadsin ma isegi. Võrdlemisi keeruline oli mitte märgata kapitäit Macey moehilpe, kuhja naeruväärselt kalleid nahahooldustooteid (millest suur osa on legaalsed ainult Euroopas) ja fakti, et tema voodis oli äsja magatud.
Viimati, kui meie neljandat toanaabrit nägin, valmistus ta sõitma Alpidesse suusatama koos oma senaatorist isa, kosmeetikaimpeeriumi pärijannast ema