lõpeb enamasti hoopis vastastikuse kiindumuse, emotsionaalse toetuse ja huvi kadumise pärast. Rohked tülid ja sellejärgne pikaajaline solvumises, andestamatuses ja leppimatuses vindumine närib suhet kui rooste metalli.
Enamasti tunneb inimene suhtes, kus tülitsemine on saanud argipäeva osaks, et kaaslane ei mõista teda, et ta ei reageeri õigeaegselt ja/või soovitult. Niimoodi pole aga pikas plaanis võimalik end tunda hoituna ja turvaliselt.
Minu hea kolleeg pereterapeut Ene Talvist sõnab targalt, et kunagi varem pole elu olnud nii selgelt isikukeskne, soodustades ning julgustades isikliku õnne otsimist ning tähelepanu pööramist oma isiklikule arengule. Emotsionaalse sideme lõdvenedes hoogustub sageli unistamine sellisest partnerist, kelle kõrval tundub isiklik areng paremini kulgevat. Kohustused ja ühiskondlik norm ei hoia enam paarilisi koos nii tugevalt kui varem. Isikliku õnne otsing on ju praeguse aja inimõigus…
Pere saab alati alguse paarisuhtest ning laste sündides lisanduvad partneritele vanemlikud suhted. Pereterapeudina tahan siinkohal eriti rõhutada, et vanemlik suhe just nimelt lisandub paarisuhtele, mitte ei vaheta paarisuhet välja vanemlikuks suhteks. Väga paljud suhteprobleemid traditsioonilistes perekondades, mis viivad lahkuminekuni ning kärgsuhte loomiseni, on tingitud just sellest kahetsusväärsest asjaolust, et laste sündides jääb paarisuhe unarusse.
Ent paarisuhe on kui elusorganism – ta kas areneb või mandub, suhet ei saa panna ootele. Kui keskenduda vaid lapse arengule, võib suhe känguda. Ning see mõjutab omakorda lapse arengut. Pereterapeudid räägivad üksmeelselt – suurim kingitus oma lastele on hästi toimiv, emotsionaalselt turvaline ja teineteise vajadustele häälestatud paarisuhe.
Meelespea noorele vanemale
Hoia tasakaalu lapse ja oma paarisuhte vahel! Ära unusta suhet! Paarisuhte käestlaskmine ja oma lapsele kärgpere liikme staatuse vormistamine on omavahel seotud.
Teine viis, kuidas Su laps kärgpere mudelisse satub, on saada laps partneriga, kellele juba suhte alguses on teie suhe ja/või lapsed olematu prioriteet. Tema võib olla pühendunud tööle, hobile, sõpradele, arvutile, meelelahutusele või mõnele muule eneseteostuse viisile. Ta võib küll öelda, et pere ja lapsed on tähtsad, aga aega tal sellele paraku pühendada pole võimalik (või tahtmist). Ühine tagajärg neil kahel põhjusel on pea alati paarisuhte emotsionaalse läheduse kadumine.
Loomulikult, peale kahe mainitud põhjuse on veel rohkelt paremaid ja halvemaid mõjutajaid, miks paaril elu ei suju ja miks nad suhte lõpetavad, sellest järgmises peatükis.
Kahjuks pole harvad juhud, kus vanemad tiirlevad satelliitidena ümber oma laste, rääkides vaid lastega ning ka omavaheline vestlus käib ainult lastest. Mõnikord vanemad kutsuvadki teineteist ainult emmeks-issiks, ka siis, kui nad on omaette, unustades enne lapsi kasutusel olnud soojad hellitusnimed. Pere on justkui tihedalt koos, aga tegelikkuses on vanemad seotud teineteisega vaid läbi laste. Vanematena, aga mitte enam armastajatena- partneritena-sõpradena.
Lapsed suudavad nii mõnelgi korral liita pere pikkadeks aegadeks kokku ka siis, kui paarisuhe enam ei toimi. Tõeliseks suhteliimiks on siiski naise-mehe vastastikune emotsionaalne seotus – kiindumus, usaldus, austus, lähedus ja turvatunne (nii füüsiline kui emotsionaalne), mitte lapsed, ühine kinnisvara, laen, auto, koduloom ja hüpoteek. Kuigi ka need võivad siduda päris pikalt. Aga selle peale ei saa panustada. Jah, suhe on kindlasti ka materiaalne, pragmaatiline, logistiline, seksuaalne ja sotsiaalne liit, kuid tõelist rahuldust pakub suhe siiski vaid siis, kui see on ka tugev emotsionaalne liit. Emotsionaalne liit pakub turvatunnet, abi ja lähedust nii headel aegadel kui ka siis, kui ollakse stressis, raskustes, hirmul, kurb, nõutu. Kui midagi on läinud untsu, katki. Eriti just siis. Just keerulistel eluhetkedel tahame eriti tunda partneri toetavat õlga, julgustavaid sõnu ja mõistmist. Me vajame, et partner oleks kohal, meie jaoks olemas.
Üks mõjuvamaid põhjusi, miks tekivad kõrvalsuhted, peitubki inimese vajaduses olla koos kellegagi, kelle juuresolekul ta tunneb end hästi ning kes arvab ja ka väljendab, et ta on imetore. Mõte „Mulle meeldib see inimene, kes ma olen, kui ma olen temaga koos!” tõmbab meid teise inimese poole. Vastupidine mõte – „Mulle ei meeldi enam see inimene, milliseks ma olen muutunud temaga koos!” – tõukab meid teise inimese juurest eemale.
Tänapäeval räägitakse palju sellest, et kirg kaob pärast mõningast kooselu ning see annab tõuke eemaldumiseks ja uuteks kireotsinguteks. Vererõhku tõstev ja põlvinõrgestav kirelõõm tõepoolest enamasti vaibub pikaajalistes suhetes, aga see asendub soojades suhetes teineteise sügava tundmise, intiimsuse, turvatunde, pühendumisega ja koosolemise rõõmuga, ehk siis sügava emotsionaalse liiduga.
Kui üks partnereist kogeb eelpool mainitud paarisuhet toitvaid häid tundeid – lähedust, kiindumust, turvatunnet, usaldust – kellegi teisega, võib lõppmäng, hoolimata toimivast vanemlikust liidust, lastest ja muudest sidusainetest, olla väga kiire.
Halval juhul, kui paarisuhe enam ei tööta, lakkavad partnerid edukalt toimimast ka vanematena. Paarisuhte nägelused kanduvad vanemlikku suhtesse ning vanemlikku üksmeelt – eduka lastekasvatuse alustala – ei leia tikutulegagi.
Kärgpere loomise eeldused ehk miks suhe käriseb
Kuna lõviosa tänastest kärgperedest sünnib lahkumineku5 tagajärjel, heidame pilgu paarisuhte dünaamikasse. See annab meile aimu suhtest lahkunud partnerit puudutanud psühholoogilisest valust, mis tihti kandub tema kaudu kärgpere ellu. Ka uuel partneril, kel puudub lahkumineku kogemus, tasub teada, mida tema partner on läbi elanud. See annab loodetavasti materjali oma partneri mõistmiseks.
Kirjutades mõtlesin kaua, kas tasub kärgpere-eelset aega – eelmise kooselu faase ja lahkuminekut – nii pikalt käsitleda. Paraku pigem sageli kui harva kohtun teraapias inimestega, kes pole neile teemadele üldse mõelnud ja kellele ülevaade suhtefaasidest on andnud võimaluse teadvustada oma eelmises suhtes toimunut. See info on andnud neile ka teistsuguse teadlikkuse oma uue suhte rajamisel, sest kärgpere elugi kulgeb või hakkab kulgema samu faase pidi. Lootuses, et sedapuhku jõutakse oma suhtega kaugemale – rahuldustpakkuva, emotsionaalselt tugeva kiindumussuhteni. Tihti jõutaksegi, sest inimesed on oma valikuis küpsemad ja tahavad vältida eelmise suhte eksimusi. (Või siis mitte…)
Need, kes on suhtefaaside ja nende õnnetu lõppmänguga – lahkuminekuga – juba hästi kursis, võivad sellest peatükist sujuvalt üle libiseda. Kohtume uuesti peatüki „Tänapäevasem selgitus ehk faktid, miks siis ikkagi kurja võõrasema stereotüüp reaalelus nii levinud on” juures, et vaadata otsa reaalsetele asjaoludele, mitte enam muinasjuttudele, miks kärgpere kui suhtevorm kultiveerib tänapäeval pigem vastiku võõrasema kui – isa kuvandit.
Tavaliselt algab suhe romantilise faasiga, kus ollakse armunud, teineteise peale mõeldakse palju, püütakse arvestada partneri vajadustega, enda vajadused lükatakse mõneti tagaplaanile, tehakse vastastikku heameelt ja võetakse ette toredaid asju. Soovist partnerile meeldida näidatakse end (alateadlikult) kenamana, hoolivamana, väiksemate erivajadustega ja psühholoogilisest tervemana, ühesõnaga eksponeerides enda parimat osa. Püütakse sobituda partneri ootustega või vähemalt oma ettekujutusega partneri ootustest.
Kehaline kontakt on suur, keha toodab mõnuhormoone. Nii mõnigi kord varjutab seksuaalne kirg, mida partneri suhtes tuntakse, inimese võimet aru saada, kas teine ikka temast tõeliselt hoolib. Iha on ju alguses silmipimestav. Pole harvad juhtumid, kus just