kuid arvatavasti on niisuguste Maa loomuliku keskkonna vaatepiltide eesmärk aidata hinge tema üleminekul ja kohanemisel pärast füüsilist surma. Neil piltidel on iga minuga suhelnud hinge jaoks isiklik tähendus ja neid kõiki on mõjutanud maised kogemused.
Sel on oma põhjus, kui hing näeb vaimuilmas kujutisi, millel on seos maapealsete kohtadega, kus ta on elanud või mida külastanud. Hinged näevad ununenud kodu, kooli, aeda, mäge või mereranda, sest mõni heatahtlik vaimne jõud laseb maistel miraažidel meid oma tuttavlikkusega lohutada. Meie planeedimälestused ei sure kunagi – nad hingavad hingemeelde igavesti müütiliste unenägude tuuli, samamoodi nagu vaimuilma kujutised ilmuvad inimmeelde.
Mulle meeldib oma hüpnoosialustelt kuulda nende esimesi muljeid vaimuilmast. Inimesed võivad näha lillevälju, kauguses kerkivaid kindlusetorne või vikerkaart taevalaotuse all, kui nad pöörduvad pärast äraolekut tagasi sellesse armastusepaika. Need vaimuilma esimesed eeterlikud Maa-vaated ei näi naasva hinge elude vältel eriti muutuvat, kuigi klientide kirjeldustes esineb erinevusi. Ma olen märganud, et kui transis viibivad hüpnoositud kulgevad sügavamale vaimuilma ja hakkavad kirjeldama vaimse elu talitluslikke tahke, muutuvad nende tähelepanekud ühetaolisemaks.
Viimati tutvustatud juhtumi puhul oli tegu üsna heitliku vaimuga, ta oli tihedasti seotud oma sugulashinge Maggie’ga, kes maha jäi. Pole kahtlust, et vaatamata vaimuilma rahustavale mõjule kannab mõni hing raske möödunud elu negatiivset taaka endaga kauem kui teised. Inimesed kalduvad arvama, et iga hing muutub pärast surma kõiketeadjaks. See pole täielikult tõsi, kuna kohanemisperioodid on erinevad. Hinge kohanemisaeg sõltub surma asjaoludest, tema seotusest äsjalõppenud elu mälestustega ja arenemistasemest.
Ma kuulen aegregressiooni seansside ajal sageli vihaavaldusi, kui noor elu on lõppenud ootamatult. Hinged, kes sellistel tingimustel vaimuilma naasevad, on tihti hämmingus ja segaduses, kuna on ilma piisava ettehoiatuseta pidanud lahkuma inimestest, keda armastavad. Nad on surmaks valmistumata ning mõni neist tunneb end vahetult pärast kehast lahkumist nukrameelselt ja paljaksriisutult.
Kui hing on lõpetamata asjade pärast traumeeritud, on esimeseks olendiks, keda ta pärast surma näeb, tavaliselt tema teejuht. Need kõrgelt arenenud vaimsed õpetajad on valmis enda peale võtma enneaegsele surmale järgneva esmase pettumuspuhangu. Lubanud oma teejuhil end sisenemisteekonna ülejäänud osas aidata, teeb kõnealune klient lõpuks läbi eduka kohanemise vaimuilmaga.
Ma olen aga täheldanud, et meie teejuhid ei poolda mõttehäirete täielikku läbitöötamist vaimses väravas. Elu ja surmaga seotud karma õppetundide detailseks ülevaatuseks on sobivamaid aegu ja kohti, mida kirjeldan hiljem. 5. juhtumi teejuht pakkus välja lühivaatluse kiirendatud ajas, mis rahustas seda meest tema naise ja laste tuleviku osas ja võimaldas tal jätkata oma teekonda olukorraga paremini leppides.
Vaatamata oma vahetule surmajärgsele meeleolule, on mu kliendid täis imestust vaimuilma taasavastatud imede üle. Tavaliselt on see tunne põimunud eufooriaga, mida toob mõistmine, et kõik maised mured, eriti füüsiline valu, on jäänud seljataha. Vaimuilm esindab rändava hinge jaoks kõigepealt ülimat rahu. Kuigi algul võib tunduda, et oleme vahetult pärast surma üksi, pole me isoleeritud või ilma abita. Nähtamatud intelligentse energia jõud juhivad igaühe meist läbi värava.
Uutel vaimuilma saabujatel pole palju aega ringi hõljuda ning imestada, kus nad on või mis nendega järgmiseks juhtub. Meie teejuhid ning arvukad sugulashinged ja sõbrad ootavad meid värava ligiduses pakkumaks äratundmist, poolehoidu ja kinnitusi, et meiega on kõik korras. Tegelikult tunnetame me nende kohalolu surmahetkest alates, sest meie esmane taaskohanemine sõltub suuresti nende lahkete olemuste mõjust tagasipöörduvale hingele.
3
Kojutulek
Kui kohtumine sõbralike vaimudega, kes meile pärast surma vastu tulevad, on nii oluline, siis kuidas me nad ära tunneme? Olen avastanud, et hüpnoositud on selles, kuidas hinged vaimuilmas üksteisele paistavad, ühisel arvamusel. Hing võib avalduda energiamassina, kuid nagu selgub, võib mitteorgaaniline hingeenergia omada ka inimlikke tunnusjooni. Hinged kasutavad üksteisega suheldes sageli oma võimet omandada kunagise eluvormi kuju. Inimeluvorm on vaid üks loendamatutest esinemisvormidest, mille hing võib endale oma põhienergia substantsist võtta. Hiljem, 6. peatükis, käsitlen ma veel üht hinge identiteedi iseloomustajat – mingit kindlat värvi aurat.
Enamik minu kliente väidab, et esimene isik, keda nad vaimuilmas näevad, on nende isiklik teejuht. Aga pärast mis tahes elu võib meid kohtama tulla ka mõni meie sugulashing. Teejuht ja sugulashing pole üks ja sama. Kui kunagine sõber või sugulane end saabuvale hingele ilmutab, võib tema alaline teejuht sündmuskohalt puududa. Ma olen täheldanud, et teejuhid on tavaliselt kuskil lähiümbruses, jälgides tulija saabumist omal viisil. Minu järgmise juhtumi hing on just läbinud vaimse värava ja kohtunud ühe edasijõudnud olemusega, kes paistab olevat temaga pikkade möödunud elude jadade vältel tihedates suhetes olnud. Kuigi see hingesugulaslik olemus ei ole minu kliendi peamine teejuht, on ta kohal selleks, et tulijat tervitada ja talle armastavat toetust pakkuda.
Dr N:Mida sa enda ümber näed?
H:Ma nagu … triiviksin mööda … puhast valget liiva … mis liigub minu ümber… ja ma olen hiiglasuure rannapäevavarju all, millel on eredavärvilised siilud, kõik aurustunud, kuid samas ka ühendatud …
Dr N:On keegi sulle vastu tulnud?
H: (paus) Ma … arvasin, et olen üksi … kuid … (kõhkleb pikalt) kauguses … oh … valgus … liigub kiiresti minu poole … ah sa raks!
Dr N: Mis see on?
H: (erutatult) Onu Charlie! (valjult) Onu Charlie, ma olen siin!
Dr N:Miks just see isik sulle esimesena vastu tuli?
H:(hõivatult, eemalviibiva häälega) Onu Charlie, ma igatsesin nii väga su järele.
Dr N:(ma kordan oma küsimust)
H:Sellepärast, et ma armastasin teda kõigist oma sugulastest kõige rohkem. Ta suri, kui olin laps, ja ma ei saanud sellest kunagi üle. (ühes Nebraska talus selle hüpnoosialuse kõige viimases eelnenud elus)
Dr N:Kust sa tead, et see on onu Charlie? Kas tema juures on jooni, mida sa ära tunned?
H:(klient niheleb oma toolil erutusest) Just nimelt – täpselt niisugune, nagu ma teda mäletan – rõõmus, lahke, armastusväärne – ta on minu kõrval. (kihistab naerda)
Dr N:Mis nii nalja teeb?
H:Onu Charlie on ikka sama paks nagu varem.
Dr N:Ja mida ta järgmiseks teeb?
H:Ta naeratab ja ulatab mulle käe …
Dr N:Kas see tähendab, et tal on keha, millel on käed?
H:(naerab) Noh, jaa ja ei. Ma hõljun ringi ja nii teeb ka tema. See on … minu kujutluses … ta näitab endast mulle kõike … ja see, millest ma kõige enam teadlik olen … on tema minu poole sirutatud käsi.
Dr N:Miks ta sirutab sinu poole oma materialiseerunud kätt?
H:(paus) Selleks, et … mind lohutada … juhtida mind … edasi valgusse.
Dr N: Ja mida sina teed?
H:Ma lähen temaga kaasa ja me mõlemad mõtleme sellele, kui tore meil koos oli olla ja talu heintes mängida.
Dr N:Ja tema laseb seda kõike sul omas meeles näha, et sa saaksid teada, kes ta on?
H:Jah … sellisena, nagu ma teda oma möödunud elus tundsin … nii et ma ei kardaks. Ta teab, et ma olen ikka veel natuke oma surmast rabatud. (hüpnoositu suri ootamatult autoõnnetuses)
Dr N:Kas vahetult pärast surma, ükskõik