Lahing Soome pärast 1939-1940
Sissejuhatus
Talvesõja teema köitis mind kohe, kui esimesel külaskäigul Soome1977. aastal sellega tutvusin. Ühtlasi sai siis alguse minu suhe Soomega, mis on nüüdseks kestnud juba suurema osa minu elust, ja minu huvi Soome ajaloo vastu.
Kirjanikuna paelus Talvesõda mind ennekõike oma suurepärase loo tõttu. Kas ükski Teise maailmasõja peatükk – või õigupoolest ükski lähiajaloo episood – kätkeb niivõrd palju vanakreeka eepose ainest kui saja viie päevane sõda, mis möllas Soome ja Venemaa vahel 30. novembrist 1939 kuni 13. märtsini 1940?
3,7-miljonilist Soome rahvast ründas viiskümmend korda suurem Nõukogude Liit, ometi peatati lumme mattunud soodes ülekaaluka, otsusekindla vaenlase edasitung. Peaaegu kaks kuud suruti agressorit lausa tagasi, relvadeks ei midagi enamat kui Suomi püstolkuulipildujad, Molotovi kokteilid ja rohke Soome sisu. Väejuht oli seitsmekümnendais eluaastais aristokraat, Euroopa viimane rüütel, nagu teda nimetati, tsaar Nikolai õukonnas väljaõppinud mees, kellele suur hulk elanikkonnast pani endiselt pahaks varasemat, nüüdisaegsele Soomele aluse rajanud vennatapusõda. Väike vabariik, Euroopa noorim demokraatia, mis hellitas õhkõrna lootust, et tema sõsardemokraatiad Atlandi mõlemal kaldal temale appi tõttavad – mitte retoorika ja „jäätantsuga” nagu kaastundlik, kuid ikka veel jäärapäiselt neutraalne USA, vaid sõjameeste ja moonaga, mida kiiremas korras vajati…
Võib aru saada, miks Ameerika üks mitmekülgsemaid literaate, näitekirjanik Robert Sherwood oli sedavõrd liigutatud Talvesõja sündmustes peituvast loost – ja nördinud, et Ameerika Ühendriigid ei võtnud Soome abistamiseks midagi enamat ette –, et otsustas kirjutada ühe oma tippteose, hiljem Pulitzeri auhinnaga pärjatud lavatüki „Ja ööd ei ole enam” (There Shall Be No Night), ehkki kõigi eelduste kohaselt ei saanud see sõda piisavalt kaua kesta, et tema näidend üldse lavale jõuaks.
Sherwood ise kõneleb:
„Kirjutasin näitemängu 1940. aasta jaanuaris-veebruaris, peas pidevalt vasardamas mõte, et see võib osutuda lootusetult iganenuks. Läks nõnda, et Soome sõda lõppes siis, kui käisid alles näidendi proovid. Ent lugu soomlaste kolmekuulisest vastupanust jäi edaspidigi innustama kõiki väärikaid, tsiviliseeritud rahvaid, kes otsustasid tõusta ja võidelda oma vabaduse eest atavistliku despootia jõudude vastu.”
On siis mingi ime, et Vene-Soome konflikti – ehk Talvesõda, nagu soomlased selle kohta ütlevad – nimetatakse maailma viimaseks kuulsusrikkaks sõjaks?
Ning ometi hämmastas mind tohutut hulka Talvesõja-teemalist kirjandust läbi vaadates, et hoolimata niisuguste raamatute küllusest – et mitte öelda üleküllusest – ei leidu ainsatki, mis annaks õiglaselt edasi selle loo kõiki mõõtmeid: sõjalist, poliitilist ja laiale lugejaskonnale vahest kõige olulisemat, inimlikku vaatenurka, põimides selle loo niidid samal ajal sidusaks narratiiviks.
Isegi senine (minu meelest) kõige parem Talvesõja-teemaline raamat, minu sõbra ja mentori Max Jakobsoni „Talvesõja diplomaatia”1, mis inspireeris (ja mille autor innustas) mind käesolevaks kirjatööks, püüab käsitleda vaid üht aspekti – poliitilist – või õigemini poliitilist ja diplomaatilist.
„Talvesõja diplomaatia” on kirjutatud umbes pool sajandit tagasi ning sel ajal vankus Soome veel sõjalis-poliitilises „hämartsoonis”, mida nimetatakse finlandiseerumiseks (soometumiseks). Raamatu püsimine tänapäevani silmapaistval kohal annab tunnistust Jakobsoni terasest vaimust ja kirjanduslikust osavusest. Kuid vahepeal on Talvesõja kohta laekunud uut teavet. Jakobson võttis küll arvesse Venemaa vaatenurka, kuid ei võinud unistadagi minule eelmisel aastal avanenud võimalusest reisida uurimistööks Venemaale.
Muidugi on paljud Soome sõjaajaloolased kirjutanud arvukalt silmapaistvaid raamatuid konkreetsetest lahingutest ning kummagi vaenupoole mõnest diviisist. Üks neist on Mika Kulju suurepärane Suomussalmi ja Raate tee lahingust jutustav teos „Raate tee” (Raatteen tie), mida olen oma töös allikana kasutanud, teine Mannerheimi suhteid kindralitega käsitlev Lasse Laaksoneni „Lahkhelid ja mõjuvõim” (Eripuraa ja arvovaltaa) ning seda loetelu võiks jätkata.
Küll aga pole vahepeal ilmunud raamatut, mis seoks kõik selle põneva, keerulise ja vaimustava loo niidid ühteainsasse köitesse kokku. Ükski Soome autor (niipalju kui mina tean) pole seda üritanud. Ja need vähesed välisautorid, kes on, jäävad ühes või teises aspektis paratamatult napisõnaliseks. Mittesoomlaste sulest on ilmunud küll selliseid hiilgavaid käsitlusi nagu Allen Chew’ „Valge surm: Talvesõja eepos” (The White Death: The Epic of the Soviet-Finnish Winter War) ja William Trotteri „Külm põrgu: Talvesõda 1939–1940” (A Frozen Hell: The Russo-Finnish Winter War of 1939–1940), need aga ilmusid vastavalt aastatel 1971 ja 1991 ning hõlmavad peaasjalikult sõjalist külge.
Tõtt-öelda on parim minu kätte sattunud ja laiemale lugejaskonnale mõeldud raamat Talvesõjast „Punaarmee liigub” (The Red Army Moves), käesolevale uurimusele olulist allikmaterjali pakkunud kaasahaaravad mälestused Geoffrey Coxilt, kes oli pärast Venemaa sissetungi Helsingisse siirdunud enam kui kolmesaja väliskorrespondendi seast üks parimaid. Paraku kubiseb ka Coxi raamat vigadest, mille on põhjustanud sõja liigne romantiseerimine ja Nõukogude poole kommentaaride kättesaamatus.
Ka ilmus see raamat juba 1941. aastal. Talvesõja seitsmekümnenda aastapäeva lävel tundus olevat paras aeg täienduseks.
Kas ma tulin oma ülesandega toime? Jäägu see lugejate otsustada.
PRELÜÜD
Fennid on uskumatult metsikud.
Venelasi ei saa meist kunagi.
Soome. Kevadtalv 1899. Suuremas osas maailmast oli rahutu sajandi viimane talv möödunud suhteliselt rahulikult. Pariisis jõudsid ametliku leppimiseni kaks kolmest auahnest Euroopa suurriigist, Suurbritannia ja Prantsusmaa, kes olid äsja Fašoda konflikti tõttu peaaegu relvad ristanud. Prantsusmaal oli hakanud vaibuma möll, mille põhjustas Prantsusmaa vihavaenlase Saksamaa kasuks spioneerimises ebaõiglaselt süüdistatud juudi päritolu ohvitseri Alfred Dreyfusi kohtuprotsess – sündmus, mis oleks Prantsuse Vabariigi peaaegu lõhki ajanud. La Manche’i vastaskaldal oli lõppemas pikk Victoria-ajastu.
Saksamaa – riik, mis põhjustas maailmale järgmise sajandi algupoolel kõige suuremat peavalu – nautis parajasti Bismarcki ühiskondlike reformide vilju, kasvatades imperialistlikke ambitsioone ja tugevdades oma relvajõude. Seni veel globaalpoliitikas tagaplaanil püsinud Ameerika Ühendriikides oli sel ajal võimul leebe ja passiivne vabariiklasest president William McKinley, kelle üks anarhist 1901. aastal maha laskis – see oli esimene terves pikas atentaatide reas, mis maailmas järgmise kahe aastakümne jooksul segadust külvas ja millest üks sai lõpuks Esimese maailmasõja puhkemise ajendiks.
Pindmiselt paistis kõik rahulik – või suhteliselt rahulik.
See-eest neljanda ja kõige ulatuslikuma suurriigi Venemaa tohutu maaala loodenurgas oli hakanud tugevalt käärima privilegeeritud suurvürstiriik Soome, mille Peterburi oli Rootsi küljest endale rebinud ja seni enamvähem kerge vaevaga vaos hoidnud. 15. veebruaril väljastas jonnakaid soomlasi venestada püüdev Nikolai II ukaasi, mis sätestas sestpeale Soomes Peterburi otsevalitsuse ilma maapäeva vahetalituseta. See põhjustas rahutuste laine, mis kulmineerus viis aastat hiljem keisri vihatud käsilase, Vene kindralkuberneri Nikolai Bobrikovi tapmisega Helsingis.
Esialgu elasid aga soomlased oma pahameele tsaarivõimu vastu välja massiliste protestikirjadega, mida tudengitest suuskurid mööda maad sõites levitasid, jättes igasse linna endast maha plahvatusohtliku jälje ja kogudes lõpuks rohkem kui kolmesaja tuhande soomlase ehk üle 10 % elanikkonna allkirja. Seejärel edastati manifest Peterburile, kus seda agaralt ignoreeriti.
Samal külmal talvepäeval otsustas soome maalikunstnik Akseli Gallen-Kallela, kes oli ennast mugavalt sisse seadnud keset loodust oma kätega ehitatud ateljees Ruovesi asulas, omalt poolt hoopis maaliga ukaasi vastu protesti avaldada. 1890. aastate lõpus oli Pariisis õppinud Gallen-Kallela, kelle katsetused erinevates kunstiliikides olid toonud talle juba Soome kõige mitmekülgsema ja viljakama kunstniku maine