Lahing Soome pärast 1939-1940. Gordon F. Sander

informeeris väejuhti olukorrast. Olukord ei olnud kiita. Nõukogude pool, mis oli vägesid ilmselt juba nädalaid koondanud, oli tunginud üheksas kohas üle käänulise 1600 kilomeetri pikkuse piiri, mis kaht riiki eraldas, ning andis pealöögi Karjala kannasel. Niukkaneni hinnangul oli sisse tunginud väekontingendi suurus vähemalt kaks miljonit meest, keda toetas vähemalt viis tuhat raskesuurtükki ja mitusada tanki ning ka tuhat lennukit. (Need arvud olid mõnevõrra paigast ära: esmane löögijõud oli nelisada tuhat meest, kaks tuhat tanki, kaks tuhat välisuurtükki ja kakssada lennukit; sõja lõpuks tugevdati kohalolekut märkimisväärselt.) Lisaks Helsingile saabus teateid õhurünnakute kohta ka paljudest teistest Soome linnadest, sealhulgas Viiburist ja Lahtist.

      See polnud veel kõik. Lahingusse astus ka Nõukogude sõjalaevastik, mis ründas ägeda suurtükitulega mitut saart ja rannikukindlust: Kreml kavatses hävitada selle, mida ei õnnestunud läbirääkimistega kätte võita.

      Kui Mannerheim oligi rünnaku ulatusest või tema ees seisvast koletu suurest ülesandest heitunud, siis ei näidanud ta seda välja. Nagu ta märkis, üllatas teda ainult Vene väe hulk keskrindel Laadogast põhja pool, kus oli peale tungimas vähemalt üks terviklik diviis (põhjapoolsemate rinde-eendite kohta tal veel andmeid polnud). Aga ta oli kindel, et sellega on võimalik toime tulla.8

      Järgmiseks külastas Mannerheim president Kalliot, kelle juures ta tühistas oma kõige viimase tagasiastumispalve ja võttis ametlikult üle sõjaväe ülemjuhataja koha, ning naasis siis koju.

      Kuuldused Mannerheimi taas ametisse määramisest levisid kiiresti. Enamikule soomlastest andis see teadmine juba kõik. Tol ööl, kui Helsingi taevas visklesid leegid, kirjutas Elliston vapustavast mõjust, mida Mannerheimi tagasitulek rahvale avaldas: „Helsingi varemete vahel kõndides nägin, kuidas müürilehti [teatega Mannerheimi ametisse nimetamisest] üles pandi. Võin pea anda, et ükski avalik teadaanne pole ühtegi rahvast edukamalt võitlusmeeleollu häälestanud kui uudis Mannerheimi määramisest sõjaväe ülemjuhatajaks.”

      Teine õhurünnak, lühem, kuid hävitavam ja veel suurema arvu lennukitega, algas kell 14.55, kui Helsingi oli just esimesest toibumas. Seekord kandsid Nõukogude lennukid aga ainult lõhke- ja süüteaineid.

      Nagu ka esimese reidi ajal, mis ilmselt oli suunatud äsja avatud Malmi rahvusvahelise lennujaama vastu, jättis „Stalini kotkaste” ründetäpsus taas tublisti soovida. Sihikule võeti Helsingi raudteejaam, kust Paasikivi oli palju kordi tagajärjetutele läbirääkimistele sõitnud, aga tegelikult tabasid pommid vaksaliesist suurt väljakut ja liinibussi, milles õnneks ei viibinud ühtegi reisijat. Foto põlevast bussist on üks ajalukku jäädvustatud kujutistest selle terrorirünnaku kohta, mis järgmisel hommikul maailma ajalehtede esiküljed vallutas.