Ta rentis Helsingi diplomaatiliste esinduste rajoonis suure mõisahäärberi (sellesama, kus nüüdisajal asub Mannerheimi muuseum), täitis selle kõikvõimalike sõjaväega seotud esemete ja trofeedega, mis olid kogunenud tema pikkadelt retkedelt – ühe aasta oli ta veetnud isegi Venemaa luureteenistuse heaks mööda Hiinat ringi ratsutades –, ning ootas vaikselt, millal tema teeneid ehk jälle vajatakse.
Vajatigi. 1931. aastal, kui taas ärkav Venemaa hakkas oma sõjalisi muskleid paisutama, palus vast valitud president Pehr Evind Svinhufvud Mannerheimil Soome kaitsenõukogu esimeheks asuda. Nõukogu ülesanne oli jälgida Soome relvajõudude ja piirikindlustuste ülesehitamist, eeskätt osalt inimkätega rajatud ja osalt loodusliku Karjala kaitseliini moodustamist Soome lahest läbi Summa Vuoksi jõele ja edasi Taipaleni, et eraldada Soome Nõukogude Liidust. Selle ehitamise oli algatanud Mannerheim isiklikult 1918. aastal ja nii kandis see küllap paratamatult ka tema nime – ehkki liini lõpliku kujuga polnud Mannerheimil erilist pistmist.7
Nõnda siis vastas Mannerheim taas kutsele. Kui poliitiline kriis Venemaaga oli haripunkti jõudmas, juhatas ta ka Soome relvajõudude osalist mobilisatsiooni. Tegelikult osutus see Mannerheimile kõige vastumeelsemaks töökohaks. Vihastades valitsuse peale, kes ei suhtunud Nõukogude sõjalise sissetungi võimalusse tõsiselt ning keeldus kaitsevõime parandamiseks, sealhulgas seni veel pooleli olnud Karjala kaitseliini jaoks (sellele lisati iga aasta paar-kolm punkrit, aga kokku oli neid ette nähtud 157) piisavalt raha eraldamast, pani ta mitu korda ameti maha, viimati 1939. aasta juunis.
Kuulnud, et valitsuse ja Moskva vahel algavad läbirääkimised, oli Mannerheim ministrite kabinetile rõhutanud, et kindlasti tuleb leida võimalus Kremlile vastu tulla ilma sõjalisse võitlusse astumata. „Me peame tingimata kokkuleppele jõudma,” ütles ta.
„Mannerheim oskas karta,” lausus Soome ajaloolane Veijo Meri. „See on sõduri puhul hea omadus.” Mehe kohta, kes teadaolevalt keeldus ühegi kommunisti kätt surumast, mõistis ta üllatavalt hästi Kremli strateegilist probleemi – Leningradi juurdepääsuteede kaitsmist tulevases konfliktis – ning pidas seda lausa oluliseks, ükskõik kui kohmakalt venelased säärast muret ka ei väljendanud. „Valgekaartlaste kindral, keda kommunistlik propaganda armastas nimetada „töölisklassi lihunikuks”, oli tõenäoliselt viimane, kellelt venelased oma seisukoha jagamist ootasid,” märgib Max Jakobson. „Nii siis kui ka hiljem pooldas Mannerheim leebet ja paindlikku välispoliitikat ning oskas endise tsaariväeohvitserina hinnata Venemaa kaitseplaanide valupunkte.”
Lõppude lõpuks, nagu ka Stalin kõnelustel toonitas, olid ju britid kasutanud Koivistot ankrupaigana, et sooritada 1919. aastal edukas rünnak Nõukogude baasi vastu Kroonlinnas – see oli osa nende „mitteametlikust”, kuid otsustavast abist äsja iseseisvunud Eestile, mis siis Nõukogude Venemaaga sõdis (nagu Soome oma punamässajatega aasta varem ja Saksamaa abiga edukalt). Venelastel oli täiesti arusaadav põhjus hirmu tunda. Stalin ütles skeptilistele Soome delegaatidele, kes ei võtnud tõsiselt tema muret, et mõni järjekordne suurriik võib tulevikus kasutada Soome territooriumi Venemaa ründamiseks: „Kõik võib siin maailmas muutuda.” (Seda äärmiselt jahmatavat tõde sai Stalin omal nahal tunda 1941. aasta juunis, kui tema eeldatav liitlane Saksamaa pööras relvad Nõukogude Liidu vastu.)
Moskva läbirääkimistele eelnenud kuudel jätkas Mannerheim Cajanderi valitsuse veenmist, et Moskvale tuldaks vastu nii palju kui võimalik ilma riigi kaitsevõimet halvamata, ning pani ette mitme Soome lahe suurema saare loovutamise ning ka territoriaalsete möönduste tegemise Karjalas ja Soome-Nõukogude piiri nihutamise lääne poole. Kui ministrid vastasid, et isegi sääraste järeleandmiste arutamine põhjustaks rahva seas valju protesti ja sunniks neid tagasi astuma, läks Mannerheim veelgi kaugemale ja oli valmis isiklikult oma prestiižiga riskides selliste möönduste vajalikkust rahvale selgitama. Valitsus vastas siiski ka sellele pakkumisele eitavalt.
Tagatipuks oli Mannerheim teatanud: „Armee ei saa sõdida.”
Mõistagi oli see liialdus, mis kõneles Mannerheimi kimbatusest, et ta ei suutnud äratada pimedusega löödud Soome valitsust, mis usaldas endiselt 1932. aasta Soome-Nõukogude mittekallaletungilepingu kehtivust, ega unne suikunud Soome avalikkust, mis samuti läheduses sõjaohtu ei näinud.
Mannerheim pidas muidugi silmas, et soomlastel polnud sõdimiseks piisavalt relvi, ja see vastas täielikult tõele. 1939. aasta sügiseks võis Soome armee välja panna 265 000 meest, mis oli küll erakordselt suur arv kõigest 3,7-miljonilise rahva kohta. Ent mis varustusega nad pidanuks sõtta minema? Armee käsutuses oli kümme töökorras, kuid iganenud Vickers-tüüpi tanki (neist pooled hävisid nurjunud lahingus 1940. aasta veebruaris). Osa sõjaväe vintpüssidest oli pärit 1890. aastatest. Paljukiidetud Mannerheimi liini peeti pahatihti ja ekslikult võrdväärseks Maginot’ liiniga, mille ülesehitus oli ometi palju keerulisem. Tegelikult oli Mannerheimi liinil ainult kaks „näidispunkrit”, nn Poppiuse ja Miljoni Dollari punker, mis kannatasid mingil määral võrdlust Maginot’ kaitserajatistega. Ülejäänud umbes 150 kindlusehitist olid üsna algelised. Carl-Fredrik Geust märgib, et erinevalt Maginot’ liinist oli Mannerheimi liini eesmärk vaenlase pealetungi pidurdada, mitte tagasi tõrjuda (ehkki tõepoolest õnnestus ka tagasitõrjumine, kui liin lõpuks proovile pandi).
Kas Mannerheim oleks veidi vähem hirmu tundnud, kui oleks teadnud, et ka Nõukogude pool on sõjaks Soomega väga viletsasti ette valmistunud? Võib-olla, aga hirm poleks temast siiski kadunud. Armee oleks muidugi igal juhul sõtta astunud ning tegigi seda. Puudus küll selgesõnaline kokkulepe, aga vaikimisi oldi üksmeelel selles, et kui halvim teoks saab ja sõda puhkeb, siis asub Mannerheim vägede ülemjuhatajaks.
Tuleb tõdeda, et 1939. aasta sügiseks oli Mannerheimi maine rahva silmis ülikõrge. Elatanud, kuid suurepärases vormis kindralit, kelle mitmesugused heateod ja tulihingeline pühendumine oma kodumaale olid aidanud kodusõja plekke maha pesta, võis pidada Soome kõige lugupeetumaks avaliku elu tegelaseks. Enam ei häirinud soomlasi Mannerheimi keeruline iseloom. Nad hoopis armastasid teda selle eest. See kuulus tema salapära juurde. Rahva armastus ja austus avaldus liigutaval moel vana sõjamehe 70. sünnipäeval 1937. aasta juunis, kui juba hommikul tervitasid koolitüdrukud teda Kaivopuistos koduuksel, heites tema jalgade ette suviseid lilleõisi, ning linn korraldas suurejoonelise ja rõkkava paraadi.
Sõdurite seas oli Mannerheim kogu aeg elav jumal olnud. Võis näha, et ohvitserid „ilmselgelt võistlesid omavahel selle nimel, kes saab talle au anda”, nagu kirjutas Elliston, kui Mannerheim oli Kämppi hotellis vastuvõtu korraldanud ja alluvate tähelepanu nautinud. „Oli lausa tunda, kuidas nende südamed au andes põksusid.”
Sellel saatuslikul ärkamishommikul, kui Helsingi taevas Vene pommituslennukitest tumenes, mõistis Mannerheim, et halvim on sündinud. Nüüd vajas kodumaa teda taas ja miski muu enam ei lugenud. Ega ta lõppude lõpuks nii keeruline isiksus olnudki. Ta asus uuesti tegema seda, mille jaoks ta oli sündinud ja koolitatud, ning see väljavaade süstis temasse uut jõudu.
Nõnda siis asus Mannerheim kiiresti erariideid sõjaväemundri vastu vahetama, et suunduda kaitseministeeriumi, saada väejuhi volitused ja kuulata esimest raportit olukorrast sõjatandril.
Mannerheimi trofeedega kaunistatud residentsis oli ka tema vana sõbra ja relvavenna Akseli Gallen-Kallela maal, mis kujutas valgesse rüütatud Soome sõdurite viirastuslikku rühma suuskadel vargsi läbi metsa rühkimas, et põlist vaenlast rünnata. Kunstnik oli loonud selle taiese nelikümmend aastat varem, 1899. aastal, protestiks Nikolai II kurikuulsa ukaasi vastu, mis nägi ette Soome autonoomia tühistamise. 1931. aastal surnud Gallen-Kallela pidas maali ilmselt liiga provotseerivaks, et avalikult välja panna, ning hoidis seda oma erakogus. Pärast kodusõda, milles tulihingeline rahvuslane ja Soome rahvakunstnikuks nimetatud meister teenis Mannerheimi adjutandina, kinkis ta maali oma komandörile.
Mannerheim oli riputanud maali silmapaistvale kohale töötoa seinal. Kas ta heitis sellele pilgu ka tol päeval, 30. novembril 1939, kui nägemus sõjast oli tõeks saanud? Või ehk mõtles ta Gallen-Kallela poja Jorma peale, kes teenis leitnandina Karjala kannasel? Kõige tõenäolisemalt oli Mannerheim muidugi süvenenud omaenda mõtetesse ootamatult tekkinud vastutusest.
Mannerheim