tundsime üksteist hästi, kui võitluseks läks. Me teadsime, milleks keegi on suuteline.”
Oksanen läbis kohustusliku sõjaväeteenistuse 1935. aastal. Siis õppis ta ka kasutama 81-millimeetrilist kergemiinipildujat, mida eraldati igale kompaniile mitu tükki. Muidugi ei arvanud ta, et seda oskust varsti praktikas vaja läheb. Soome ja Nõukogude Liit olid ju ikkagi rahujalal või vähemalt nii räägiti. Kõik muutus aga 1939. aasta sügisel.
„Pinged olid käärinud juba pikka aega. Aga kui oktoobris hakati jagama kutseid eriõppustele, siis teadsime, et asi on tõsine. Meil kästi kaasa võtta talveriided. Ja relvad. Ja me pidime saama püstolkuulipildujad, aga tegelikkuses olid need üsna haruldased. Mulle anti tavaline „Pystykorva”-vintpüss6 ja kõigile teistele samuti.
Oksanen ja tema kaassõdurid Messukyläst koguti kõigepealt Tampere linavabrikusse 16. rügemendi juurde, mida juhtis kolonelleitnant Aaro Pajari. Oksanen magas koos seltsimeestega külg külje kõrval vabriku põrandal. Järgmisel päeval, 15. novembril toimetati nad rongiga Lõuna-Karjalasse Luumäki-Taavetti piirkonda, kuhu koondati terve peastaabi reservüksuseks määratud 6. diviis. Mehed asusid positsioone kindlustama.
Nagu suurem osa soomlasi, nii ei uskunud ka nemad endiselt, et sõda võiks päriselt puhkeda:
„Isegi siis vaidlesime omavahel, kas Soome peaks sõtta minema. Üldine meelsus oli ikka väga trotslik. Kordamööda hooplesime, kuidas me ryssä’d ära hävitame – vähemalt mõned meist hooplesid. Üks Tampere mees oli läbirääkimiste ajal tulist indu täis. Ta ütles, et oleks pettunud, kui sõda ei tuleks. Ta janunes enda sõnutsi ryssä’de vere järele. Kui taplus päriselt lahti läks, polnud temast muidugi mingit tolku.”
Ei kulunud palju aega, kui Oksanen ja tema seltsimehed lahingumöllu paisati.
Marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim, keda tunti kui „Euroopa viimset rüütlit”, sõi parajasti oma vennatütre abikaasa Björn Weckmaniga kodus Kaivopuistos, Helsingi diplomaatiliste esinduste linnajaos hommikust, kui neid ehmatas pommimüra. Võib arvata, et veel 72-aastaselt keisri kaardiväeohvitseri tikksirge rühi säilitanud auväärne Soome kindral ühtaegu pelgas ja tervitas seda müra. Pelgas sellepärast, et see andis märku sõja algusest, ja Soome kaitsenõukogu esimehena – sellelt ametikohalt oli ta juba mõnelgi korral pettumusega tagasi astunud – teadis ta, et Soome pole sõjaks korralikult valmis ega suuteline seda mingil juhul võitma.
Samal ajal oli see müra ka kutse, mille peaaegu roomlaslikult kohusetundlik mees kindlasti õhinal vastu võttis. Tema maa vajas teda taas, nagu aastal 1918. Toona oli Soome valitsus pärast Soome lahkulöömist bolševistlikust Venemaast pöördunud Mannerheimi poole palvega asuda valgete hajutatud kontrrevolutsioonilisi vägesid juhtima ja Lenini korraldatud punamässu maha suruma. Lisaks pidi ta desarmeerima seniajani Soomes paiknenud Vene väekontingendi. Vähe on kindraleid, kes ajaloo jooksul on mõne veel raskema ülesande saanud. Kuid Mannerheim, kes oli täiskasvanuna veetnud suurema osa elust Venemaal ja kuulus Soome rootsikeelsesse vähemusse ning oli sestap kodumaal peaaegu tundmatu, tegi hinnanguliselt 37 000 inimelu nõudnud vennatapusõjale edukalt lõpu ja tõi Soome Vabariigile iseseisvuse.
Veel samal aastal lahkus Mannerheim Soomest, sest tundis vastikust seal valitsenud Saksa-meelsuse suhtes, ent Soome valitsus palus tal tagasi pöörduda ja aidata skeptilistelt liitlastelt diplomaatilise tunnustuse saamisega iseseisvust kindlustada. Mitmekülgne sõdur-diplomaat jäi nõusse ning võlus oma silmapaistva välimuse ja õukondliku viisakusega, aga ka varjamatult kirgliku isamaa-armastusega nii Londonit kui ka Pariisi. „Ta liikus pealinnast pealinna ja muudkui kõneles Soome eest,” kirjutas H. B. Elliston. „Ta ei võitnud Soomele mitte ainult tunnustust, vaid ka sõpru.”
Üks selliseid sõpru oli šotlane Henry Bell, kes saabus 19. ja 20. sajandi vahetusel Soome, et tutvuda kohaliku puiduäriga, ja tulisel sõjajärgsel perioodil nõustus hakkama lausa Suurbritannia esimeseks konsuliks Soomes. Hiljem, 1931. aastal sai Bellist Soome aukonsul Londonis, aga Soome sõber oli ta juba ammu enne esimest kohtumist suurmehega.
Mannerheimiga sõbrunemine või isegi temast arusaamine oli hoopis teine lugu. Bell tõdes kord seda mõistatuslikku ja distantsi hoidvat tsaariväe endist kindralit Londoni residentsis külastades, et pole näinud teist nii ebasõbralikku meest. Ta kirjutas:
„Tavaliselt oli Mannerheim minu vastu lahke olnud. Ühel päeval oli ta aga tusasem. Harjumuspärase inglise keele asemel pöördus ta minu poole rootsi keeles. Minu ametlikust tervitusest ei teinud ta peaaegu väljagi ega kuulanud, mida olin talle teatama tulnud. Suure laua taga istudes ning enda ees Soome ja Venemaa kaarti vaadates sõnas ta karmilt: „Härra konsul, kas te toote mulle täna häid uudiseid?”
Mina punastasin ja kogelesin: „Kahjuks, teie ekstsellents…”
„Härra konsul,” hüüdis Mannerheim vahele, „kui te ei too mulle varsti head uudist, et Suurbritannia on Soome iseseisvust tunnustanud, siis pole teie külaskäigud siin enam oodatud. Head päeva.””
Niisugune mees oli Mannerheim.
Samas olgu öeldud, et endine kaardiväelane armastas ka üleannetut nalja teha, eriti veel ootamatutel hetkedel, nagu näitab Belli kirjeldatud juhtum äsja Helsingisse saabunud major Scale’iga, kes oli Briti uue saatkonna sõjaväeatašee.
„Diplomaadina võis Mannerheim olla väga salapärane,” meenutas Bell. „1919. aasta kevadel tuli major Scale, meie sõjaväeatašee, Stockholmist siia, et koguda täpsemat informatsiooni paljude värvikate kuulujuttude kohta, mis tollal ringi liikusid. Konkreetselt oli lugu selline, et soomlased kavatsevat Petrogradi [Peterburi, hilisema Leningradi nimi aastatel 1914–1924] peale tungida.
Major Scale einestas koos kindral Mannerheimiga, kuid ei suutnust temast vähimatki välja pinnida. Lõpuks, kui major oli lahkumas ja Mannerheim talle viisakalt mantlit selga aitas, esitas ta oma küsimuse kindralile otse näkku:
„Härra kindral, mida te siis teete, kui Petrogradi jõuate?”
Mannerheim silmitses major Scale’i kuidagi kahtlustavalt ja tema näole tekkis muie. „Mu kallis major,” ütles ta, „kui ma Petrogradi jõuan, siis kroonin teid kuningaks!””
Atašee jäi selle vastuse üle omaette pead murdma, nagu kirjutab Bell, kellest sai Mannerheimi suur austaja ja sõber (enam-vähem sellises järjekorras). Ka niisugune mees oli Mannerheim. Keeruline isiksus.
Igatahes saatis salapärast Mannerheimi diplomaatilisel missioonil selline edu, et 1918. aasta detsembris kutsuti ta tagasi Helsingisse ja nimetati riigihoidjaks. Käisid jutud ka tema kuningaks tegemisest ning eeldusi tal selleks kahtlemata oli. Ent sarnaselt George Washingtoniga, kellega teda siis võrreldi ja võrreldakse praegugi, ütles ta monarhiseisusest ära.
Selle asemel eelistas ta presidendiks kandideerida. Ent tal olid veel värskelt küljes verised jäljed tuhandete Soome kommunistide hukkamisest valgekaartlaste poolt kodusõja ajal (vähemalt kaudselt näib vastutus selle jõhkruse eest ka temale langevat) ning ta kaotas valimistel rahvalähedasemale ja praktilise meelega Kaarlo Juho Ståhlbergile. Enamikule soomlastest tundus kauge, kõrk ja raevukalt kommunismivastane kindral lõppkokkuvõttes liiga vastuoluline ja keeruline tegelane, et noore ja hapra vabariigi saatus rahuajaks tema kätte usaldada.
Nõnda siis ratsutas Vabastaja, nagu teda nüüd kutsuti, suhteliselt noores eas, 51-aastaselt, Soomemaa päikeseloojangu poole, kaasas tänulikult rahvalt tähelepanuväärse kingitusena 150 000 (tänapäeva mõistes ligikaudu 3 miljonit) USA dollarit teenete eest kodumaa ees. Rahamuredest priiks saanud, pööras kombepeen Mannerheim nüüd Soome korratule poliitikakeerisele rõõmuga selja ja pühendus heategevusele, temast sai Soome Punase Risti oluline toetaja ja Soome esimese lastekaitseühingu asutaja. Kunagi lausus ka silmapaistev Ameerika kindral Douglas MacArthur, kes oli mitmeski mõttes Mannerheimi hingesugulane, kuulsad sõnad, et vanad kindralid ei sure, vaid lihtsalt tuhmuvad.
Ainult et erinevalt paljudest enneaegu erru saadetud kindralitest ei olnud Mannerheim tuhmumisega rahul. Fotodel kahe maailmasõja vahelisest ajast, kui Mannerheim töötas muu hulgas Helsingi Panga nõukogu esimehena, paistab ta pinges ja hajevil.