Kui saatuslik rong paigalt liikus ja onulik Paasikivi hüvastijätuks viltkübarat kergitas, hakkas rahvasumm spontaanselt laulma vana luterlikku kirikulaulu „Üks kindel linn ja varjupaik”.
Kuueteistkümneaastasena seda stseeni pealt näinud Max Jakobson meenutab hiljem „Talvesõja diplomaatias”, usaldusväärses käsitluses sõjale eelnenud sündmuste kohta, mis said alguse üpris kummaliselt juba poolteist aastat varem Helsingi Nõukogude saatkonnas töötanud abisekretäri Boriss Jartsevi ootamatust protokollivälisest telefonikõnest Soome välisministrile Rudolf Holstile ja palvest eraviisiliselt kohtuda ning olid nüüd kõikide keerdkäikude, tühiähvarduste ja vastastikuse vääritimõistmise kaudu jõudnud vaenutegevuse veerele, et Paasikivi lauluga teele saatnud rahvas ja needki inimesed, kes tervitasid läbi Karjala ähkivat ja puhkivat rongi, ilmutasid hämmastavat, peaaegu ebaloomulikku meelekindlust, otsekui karastaksid ennast looduse stiihias, ja lisab: „Ka ei kogunenud need tuhanded inimesed, kes Soome delegaate isamaaliste lauludega iga kord Moskvasse saatsid, selleks jaama, et laulda järeleandmiste toetuseks. „Enam nad meile ei laula, kui me teatame, et oleme Hanko ära andnud,” ütles Paasikivi Stalinile,” viidates Soome lõunatipus asuvale ajaloolisele, strateegiliselt tähtsale linnale, mida Kreml vankumatult tagasi tahtis.
Pärast seitse nädalat kestnud tulutuid läbirääkimisi, mis olid viimaks taandunudki Hanko küsimusele, lavastasid venelased Mainila piiriasulas vahejuhtumi, ammutades selleks inspiratsiooni sakslastelt, kes kasutasid samasugust „provokatsiooni” Poolasse tungimise ettekäändeks – mitu oma sõdurit tapeti väidetavalt Soome poolelt lähtunud suurtükitules – ja saatsid pommituslennukite parve Helsingi kohale. Ilmonile tundus sel hetkel, et Paasikivi vaatab aknast välja. „Huvitav, mida vanahärra nüüd mõelda võib?” oli ta endalt küsinud, jutustades kuuskümmend viis aastat hiljem sellest kristallselgelt mällu sööbinud süngest päevast.
Madala lennukõrguse tõttu – Nõukogude pommitajad olid startinud Eestist äsja omandatud lennuväebaasidest ja lennanud märkamatult üle Soome lahe – ei osanud mõned heausksed jalakäijad neid vaenlase lennukiteks pidadagi. „Lennukid lendasid arusaamatult madalalt, vaevalt 300 meetri kõrguselt,” kõneles Ilmoni. „Mõned läheduses kõndinud inimesed arvasid lausa, et need on meie endi omad. „Meie omad?!” hüüatasin ma neile. „Kas te tiival punast viisnurka ei näe?””²³
Otsekui Ilmoni sõnade kinnituseks kõlas mõni hetk hiljem mitu võimsat pommiplahvatust, millele järgnes kuulipildujatärin ja hiljuti linna strateegilistesse kohtadesse paigutatud, kuid liiga hilja üllatusrünnaku vastu kaasatud 40-millimeetriste Boforsi õhutõrjesuurtükkide aeglane tümin. Nüüd oli helsinglastel sünge ja kohutav tõde korrapealt selge. Nagu oli juhtunud juba lugematu arv kordi eelmiste sajandite jooksul – Rootsi-Novgorodi sõdades 14., 15. ja 16. sajandil, 18. sajandi isoviha ja pikkuviha aegadel ning 1808.–1809. aasta Vene-Rootsi sõjas, millega Soome lõplikult Rootsist eraldati ja Venemaale alluvaks suurvürstiriigiks sai –, tabas Soomet taas põlise idavaenlase rünnak. Üle linna huilgav õhuhäire kinnitas, et Vene „türann” oli taas kohal – kuid seekord lennukitega.
Koivistost pärit Mailis Toivonen, kes teenis Talvesõja ajal 130 000-liikmelises Soome naiste abiorganisatsioonis Lotta Svärd, mäletab samuti seda saatuslikku hommikut. Ta oli paljude kaasmaalaste eeskujul liitunud Lotta Svärdiga seitsmeteistkümneaastaselt selsamal suvel, kui üle Soome levis suur patriotismipuhang, ning töötanud sügisel kasarmupoes. Kui häirekellad Nõukogude õhurünnaku märguandeks helisema hakkasid, istus ta parajasti päeva esimeses koolitunnis Soome suuruselt teises linnas Viiburis, mis asus kõigest 50 kilomeetri kaugusel Vene piirist Karjala maakitsusel. (Koivisto, praegune Primorsk, oli Viiburi välisadam ja eelpost.)
Erinevalt helsinglastest polnud Toivonenil punapommitajate tuvastamisega raskusi. Ta oli näinud suve jooksul juba palju „Stalini kotkaid”, mis omavoliliselt ja segamatult Soome õhuruumi sisenesid. „Mulle meenub, kuidas Vene lennukid väga jultunult meie kohale taevasse ilmusid. Nad lendasid nii madalalt, et võis näha lausa pilootide nägusid ja tiibade punaseid viisnurki. See oli tõeliselt kummaline. Sellegipoolest elasime oma elu edasi nii hästi, kui oskasime.”
Kui poliitilised pinged ja Nõukogude ülelennud kõrvale jätta, siis oli sõjatormile eelnenud 1939. aasta suvi tema ja paljude tema põlvkonnakaaslaste meelest väga ilus. Vahest ainult palavavõitu.
„Oli väga kuum suvi. Mäletan, et käisin palju ujumas,” rääkis Toivonen.
Koivisto vanamoelise poodniku tütar oli saanud väga range kasvatuse ja tal ei lubatud eakaaslastega, eriti poistega seltsida. Tol suvel, kui pinged Soome ja Nõukogude Liidu vahel kuhjusid, Soome sõjaväge mobiliseeriti ja tuhanded noormehed saabusid kõikjalt üle maa Karjalasse ehitama kaitserajatiste vööndit, mis kandis nime Mannerheimi liin, läks Mailis ühel õhtul siiski Koivisto kasiinosse tantsupeole.
„See oli ilus koht otse ranna lähedal,” meenutas ta kauget aega heldimusega. „Minu õde Maire tuli ka kaasa. Mäletan, et jõime palju kohvi ja limonaadi.” Muidugi ei midagi kangemat. Ema poleks lubanud. Aasta oli ikkagi 1939. Soome teismelised ei joonud 1939. aastal alkoholi – vähemalt mitte sellised hästi kasvatatud noored nagu Mailis Toivonen ja tema õde.
Ja mida tantsiti? „Oh, kõike. Valssi… tangot… fokstrotti…” Mitme tuhande elanikuga Koivistos, mis oli oma sadama ja kuursaaliga Soome mõistes küllaltki rahvusvaheline linn, ei tuntud siiski veel tolle aasta moetantsu Lambeth Walk’i, mis oli vallutanud Inglismaa ja ülejäänud Euroopa. Aga see oli kodupaik ja Mailis armastas seda.
Mailis ühines kaunil valgel suveõhtul merekaldal Koivisto kasiino paviljoni ümber foksisamme seadvate pidulistega. Jah, sellest jäi meeldiv mälestus.
Järgmisel päeval, kui Põhja-Euroopa taevasse oli kogunenud üha uusi sõjapilvi ja Soome jätkas mobilisatsiooni, tõmbas Mailis taas selga Lotta Svärdi vähe kütkestava töökitli ja naasis toitlustaja ametisse Koivisto tsiviilkaitsemajja, mis oli nüüd mehi täis. Ent sõja lähedusest ja jultunud punahävitajatest hoolimata ei uskunud veetlev piiga, et relvad võiksid päriselt kõnelema hakata. Oli ta ju õnnelikult üles kasvanud rahulikus ja õitsvas kolmekümnendate Soomes.
Siis aga jõudis kätte 30. november, Soome Pearl Harbor, tööle hakkas õhuhäire ja taevas kattus Punaarmee mürisevate lennukitega. Ja vähe sellest, nendelt lennukitelt visati midagi – pomme. Lõhke- ja süütepomme.
Mõni hetk hiljem, kui Viiburi oli mähkunud Vene pommidest üles paisatud suitsu ja tolmu sisse, juhatas õpetaja Mailise ja tema koolikaaslased üle tänava asunud kivimajja varjule. Nad ei jooksnud, vaid kõndisid. Veel ei osatud hirmu tunda.
Mailise vabatahtlik kolleeg, Soome lõunaranniku kümnete kaitserajatiste tuhandetele sõduritele toitu ja meelelahutust pakkuvas naisorganisatsioonis Rannikusõdurite Hoolekandeühingus (RSHY) töötanud Anna-Liisa Veijalainen magas parajasti koos kolme kaasteenistujaga kasarmupoe ülakorrusel umbes 25 kilomeetri kaugusel väikesel, kuid strateegiliselt tähtsal Tuppura kindlussaarel Viiburi lahes, kui venelaste rünnak algas.
Aasta varem oli Anna-Liisa Viiburi kodunduskooli 21-aastase õpilasena vapralt, kuigi mõnevõrra tõrksalt vastu võtnud märksa kuulsama Lotta Svärdi varjus tegutsenud viie tuhande liikmelise vabatahtliku organisatsiooni RSHY kutse asuda Tuppura kasarmupoe perenaiseks. Tema eelkäija sellel kohal oli ilmselt püsimatu loomuga ja põgenes paanikas, kui valitsus oli 1938. aasta Tšehhoslovakkia kriisist ajendatuna asunud saaregarnisone tugevdama.
Tollel sügisesel päeval, kui väike õõtsuv paat merehaige maaroti saarele tööle tõi, ei teadnud Veijalainen, kas ta on ikka kõvemast puust kui eelmine perenaine.
Oli küll. Ehkki sellesse ametisse oli vaja mõnda aega sisse elada, tõdes Anna-Liisa, et talle meeldivad need kohustused, mis seisnesid muu hulgas ohtras kohvikeetmises ja pontšikute küpsetamises Tuppural teenivatele sõduritele. „Töö kasarmupoes muutus tähendusrikkaks,” kirjutas ta 2006. aastal välja antud mälestusteraamatus „Naine rindel” (Nainen rintamalla – sota sotilaskotisisaren silmin). „Me andsime oma parima, et poisid end koduselt tunneksid, sest puhkusele lasti neid tollal harva ja „sõjapesa” oli ainus koht, kus nad said vaba aega veeta.”
Anna-Liisale hakkas