traavima ja seejärel kappama, pats selja taga lehvimas. Vabastatud orjad andsid talle teed. „Ema,” hüüdsid nad sajast, tuhandest, kümnest tuhandest kõrist. „Ema,” hõiskasid nad, sõrmedega ta jalgu riivates, kui ta neist mööda kihutas. „Ema, ema, ema!”
ARYA
Kui Arya nägi kauguses terendavat kõrget küngast, mida kuldas pärastlõunane päike, tundis ta selle kohe ära. Nad olid suure ringiga jõudnud tagasi Südamemäe juurde.
Loojanguks jõudsid nad mäeharjale, kus neid ei ähvardanud mingi oht, ja jäid seal laagrisse. Arya tegi koos isand Bericu kannupoisi Nediga tiiru mööda paispuukändude sõõri ja nad jäid ühele kännule seisma ning vaatasid, kuidas ehavalgus läänes kustus. Siit kõrgelt oli näha, et põhja pool möllab raju, kuid Südamemägi ulatus vihmast kõrgemale. Kuid tuulest kõrgemal see siiski polnud – iilid olid nii tugevad, et Aryale tundus, nagu seisaks keegi tema taga ja sikutaks teda mantlist. Ent kui ta ringi pööras, polnud seal kedagi.
Kummitused, meenus talle. Südamemäel kummitab.
Nad tegid künkatippu suure lõkke ja Thoros Myrist istus ristijalu selle äärde ning jäi ainiti leeke silmitsema, nagu poleks maailmas midagi muud olemas.
„Mida ta teeb?” küsis Arya Nedilt.
„Mõnikord näeb ta leekides asju,” sõnas kannupoiss. „Minevikku. Tulevikku. Asju, mis juhtuvad kaugel.”
Arya vaatas silmi kissitades tulle, et näha, kas ka tema suudab näha sedasama, mida punane preester seal nägi, kuid tal hakkasid ainult silmad vett jooksma ja üsna varsti pöördus ta kõrvale. Ka Gendry piidles punast preestrit. „Kas sa näed seal tõesti tulevikku?” küsis ta korraga.
Thoros ohkas ja pööras pilgu lõkkelt. „Mitte siin. Mitte praegu. Kuid mõnikord jah – Valguse Isand kingib mulle nägemusi.”
Gendry ilme oli kahtlev. „Minu peremees rääkis, et sa oled lakkekrants ja petis ja et hullemat preestrit pole maa peal olemaski.”
„See oli inetu jutt.” Thoros kõhistas naerda. „Tõsi, kuid inetu. Kes su peremees oli? Olen ma sind varem näinud, poiss?”
„Ma olin õpipoiss relvasepp Tobho Motti juures Terase tänaval. Sa käisid talt tihti mõõku ostmas.”
„Just-just. Ta kooris mult nende eest topelthinna ja sõitles mind selle eest, et ma nad põlema panen.” Thoros naeris. „Sinu peremehel oli õigus. Ma polnud kuigi vaga preester. Ma olin oma pere kaheksast lapsest noorim ja seepärast andis mu isa mu ära Punasesse Templisse, kuid ma ise poleks endale sellist saatust valinud. Ma ütlesin palveid ja laususin loitse, aga ma käisin ka köögis vargil ja vahetevahel leiti mu voodist tüdrukuid. Nurjatud tüdrukud sellised, mina küll ei tea, kuidas nad sinna said.
Kuid mul oli annet keelte peale. Ja kui ma leekidesse vahtisin, siis… nägin ma seal vahel asju. Sellegipoolest oli must rohkem tüli kui kasu ja lõpuks saadeti mind Kuningalinna, viima Isanda valgust pimedusega löödud Westerosele. Kuningas Aerys armastas nii kangesti tuld, et temast loodeti tulevast usukummardajat. Paraku oskasid tema püromandid paremaid trikke kui mina.
Kuid kuningas Robertile ma meeldisin. Kui ma esimest korda leegitseva mõõgaga segatapluses võitlesin, lõi Kevan Lannisteri hobune perutama ja viskas ta sadulast ja Tema Majesteet naeris nii kõvasti, et ma kartsin, et tal läheb veresoon lõhki.” See meenutus tõi punase preestri näole naeratuse. „Kuid mõõgaga ei oleks tohtinud nii ümber käia, ka selles oli su peremehel õigus.”
„Tuli neelab.” Isand Beric seisis nende taga ja tema hääles kõlas midagi, mis sundis Thorose sedamaid vaikima. „See neelab, ja kui see on oma töö teinud, pole järel enam midagi. Mitte midagi.”
„Beric. Kulla sõber.” Preester puudutas pikseisanda kätt. „Mida sa öelda tahad?”
„Ikka sedasama, mida ma juba öelnud olen. Kuus korda, Thoros? Kuus korda on liiga palju.” Beric pöördus järsult kõrvale.
Sel ööl ulgus tuul lausa hundi kombel ja lääne pool ulguvad päris hundid oleksid sellele otsekui õpetust jaganud. Sälk, Anguy ja Kuuküla Merritt pidasid vahti. Ned, Gendry ja paljud teised olid juba sügavas unes, kui Arya märkas hobuste taga hiilimas tillukest heledat naisekogu, kes toetus pahklikule kepile, hõredad valged juuksed ägedalt lehvimas. Naine oli kõige rohkem kolme jala pikkune. Lõkkekumas helkisid ta silmad sama punaselt nagu Joni hundi silmad. Ka tema oli viirastus. Arya hiilis lähemale, laskus põlvili ja jäi vaatama.
Thoros ja Sid olid isand Bericu juures, kui kääbusnaine kutset ootamata lõkke äärde istus. Ta kõõritas neid silmadega, mis hõõgusid nagu söed. „Säde ja Sidrun tulid taas mulle austust osutama ja Tema Kõrgus Laipade Isand ka.”
„Sellel nimel on kuri kõla. Ma palusin, et sa seda ei kasutaks.”
„Palusid tõesti. Kuid sul on värske laibalehk juures, mu isand.” Naisel oli suus veel vaid üksainuke hammas. „Paku mulle veini, muidu lähen ma ära. Mu kondid on vanad. Mu liigesed valutavad, kui tuul lõõtsub, ja siin kõrgel lõõtsub tuul kogu aeg.”
„Hõbemünt sinu unenägude eest, emand,” sõnas isand Beric tõsimeelse viisakusega. „Ja teine lisaks, kui sul on meile uudiseid.”
„Hõbemünt ei sünni süüa ja selle seljas ei saa sõita. Lähker veini mu unenägude eest ja minu uudiste eest üks suudlus sellelt suurelt oinalt kollases mantlis.” Tilluke naine kõkutas. „Jajah, üks märg musi, natuke keelt ka. Seda pole nii ammu, nii ammu saanud. Tema huultel on sidrunite ja minu huultel põrmu maitse. Ma olen liiga vana.”
„Just,” porises Sid. „Liiga vana veini ja suudluste jaoks. Ma võin sulle ainult lapiti mõõka maitsta anda, vanamoor.”
„Mul tulevad juuksed kamalutäitena peast ja keegi pole mind tuhat aastat suudelnud. Raske on olla nii vana. Hästi, ma lepin siis lauluga. Ühe lauluga Seitsme-Tomilt mu uudiste eest.”
„Tom laulab sulle su laulu,” lubas isand Beric. Ta andis ise naisele veinilähkri.
Kääbusnaine rüüpas suure sõõmu, nii et vein üle ta lõua nirises. Kui ta lähkri alla lasi, pühkis ta krimpsus käeseljaga suud ja ütles: „Mõru vein mõrude sõnumite eest, eks sobi need hästi kokku? Kuningas on surnud, on see sinu jaoks küllalt mõru?”
Aryal tõusis süda kurku.
„Milline kuramuse kuningas on surnud, vanamoor?” nõudis Sid.
„Märg kuningas. Kaheksajala-kuningas, head isandad. Ma nägin ta surmast und ja ta suri ja raudkaheksajalad pööravad nüüd omavahel tülli. Aa, ja isand Hoster Tully on ka surnud, aga seda te juba teate, eks ole? Kuningate kojas istub sikk, üksi ja ärevil, ja suur koer on ta kallale sööstmas.” Vanaeit rüüpas uue suure sõõmu veini, huultele tõstetud lähkrit käte vahel pigistades.
Suur koer. Kas ta mõtles Hagijat? Või ehk tema venda, Ratsutavat Mäge? Arya ei osanud seda arvata. Nad kandsid ühesugust vappi – kolm musta koera kollasel põhjal. Pooled neist, kelle surma Arya soovis, olid ser Gregor Clegane’i mehed: Polliver, Dunsen, Leebe Raff, Kõditaja ja ser Gregor ise. Võib-olla poob isand Beric nad kõik üles.
„Ma nägin vihma käes ulguvat hunti, kuid keegi ei kuulnud tema leina,” jätkas kääbusnaine. „Ma kuulsin sellist mürglit, et pea tahtis otsas lõhki minna – trummid ja sarved ja vilepillid ja karjed, kuid kõige kurvemalt kõlas kellukeste tilin. Ma nägin peol neidu, kelle juustes olid tumepunased maod ja nende kihvad tilkusid mürgist. Ja hiljem nägin ma sedasama neidu, kes tappis metsiku hiiglase lumest tehtud lossis.” Ta pööras järsult pead ja naeratas läbi hämaruse otse Arya poole. „Minu eest sa end ei peida, laps. Tule nüüd siia.”
Aryal jooksis külmavärin üle kaela. Hirm lööb sügavamaid haavu kui mõõgad, tuletas ta meelde. Ta tõusis ja ligines ettevaatlikult lõkkele, kergelt päkkadele toetudes, valmis plehku pistma.
Kääbusnaine uuris teda oma ähmaste punaste silmadega. „Ma näen sind,” sosistas ta. „Ma näen sind,