Ometigi muutus mu retk mõne nädalaga muretust rattamatkast süngeks heitluseks vähimagi läbipääsu nimel teedel, mis olid ammu kadunud lume ja jää alla.
Esiti oli pettumus kibe, kuid ma olin ju tulnud mõnuga maailma nägema, mitte rekordeid püstitama ega purustama, seega kohanesin varsti tingimustega, mis viisid päris mitme põneva seikluseni. Ühtlasi olin teadlik, et „näen maailma” oma põlvkonnale ainulaadsetes oludes. Peaksin ma elama sajandi lõpuni, on vahva meenutada, et läbisin Euroopa avarused 1963. aasta talvel, kui ilm tegi igapäevaelu kõik argised pisiasjad pinevalt dramaatiliseks ja poeskäik muutus väikestviisi Antarktika-ekspeditsiooniks. Toona oli see paras põrgu: kui rattaga Roueni matkajate öömajale lähenesin, rippus mul nina otsas veerandtolline jääpurikas ja külmapiin sõrmedes ajas mind rohkem kui korra mulle võrdlemisi harjumatul kombel nutma. Ometigi paistis see täitsa mõistliku hinnana rahulduse eest, mida pakub jalgrattaga kaugele Indiasse sõitmine.
Ma kiidan südamest Itaaliat, kus tähtsamaid põhjapoolseid maanteid kogu jaanuarikuu ülima tõhususega koristati. Kuigi pidin Alpid ületama Grenoble’i–Torino rongis, leidsin, et mul on võimalik meeldivalt rattaga sõita peaaegu terve maa Goriziani, seda inimtühja ja laitmatult kauni Venezia kaudu.
Poolitatud Gorizia piirilinnas jätsid Jugoslaaviasse pääsemise formaalsused kuratlikult keeruka mulje. Mind jooksutati pimedas palju kordi edasi-tagasi politseisse ja tolli. Seejärel, kuni täideti lugematul hulgal blankette kolmes eksemplaris, seisin judisedes köetud ametiruumide uste taga, püüdes selgitada, miks ma saabun nõnda kentsakalt 28. jaanuaril Jugoslaaviasse jalgrattaga. Ning alati, kui veel mõne dokumendi allkirjastamiseks kinda ära võtsin, salvas lõikav tuul mu kätt nagu söövitav hape.
Äkki hõikas politseinik kedagi teisest toast ja mu kõrvale ilmus pikakasvuline rohmakate näojoontega naine, tolliametniku munder seljas. Ma vahtisin teda õudusega, sest mulle meenus alles nüüd, et mul vedeleb automaatpüstol paremas püksitaskus, kus pealiskaudseimgi läbiotsimine kohe tuvastaks pahaendelise kõva eseme. Vaeva ja pingutusega Gorizias avatud piiripunkti otsides (neid oli kokku neli, aga kolm olid turistidele suletud) olin täiesti unustanud oma tulirelva peitmise geniaalse plaani. Nii et vaimusilmas nägin, kuidas mind pistetakse lähimasse vangikongi, kust väljun lõpuks otsajäänuna ja hingelt murtuna pärast aastaid kestvat kahe riigi vahelist kauplemist, sest neil puuduvad vastastikku diplomaatilised suhted. Kuid ehmatuseks polnud põhjust. Hirmuäratav naisterahvas heitis ühe kiire pilgu mu hoolikalt paigutatud asjadega jalgrattale, seljakotile, kust piilus leivapäts, ja mu nässakale välimusele. Siis pahvatas ta heatahtlikult naerma – seda ei oleks ma temast uskunud –, patsutas mulle õlale ja viipas piiri suunas. Kell veerand seitse õhtul möödusin raudteesilla alt, millele oli tohutute tähtedega maalitud „Jugoslavija”.
Kaks miili piirist, sõitnud valgustamata teel, mis kulgeb Itaaliast eemale ja kaarega tagasi, jõudsin Nova Goricasse, linna Jugoslaavia poolele. Siin kõndis minu ees tänavalaterna nõrgas kumas üksildane kogu. Talle järele jõudes silmasin nägusat tütarlast, kes mu küsimustele vastas, et jah, ta oskab saksa keelt, aga ei, odavat võõrastemaja pole saadaval, ainult turistihotell, mis on väga kallis. Isegi tuhmis valguses paistis vist välja mu õnnetu ilme, sest ta lisas kähku kutse tulla tema juurde ööbima. Kuna olin Sloveenias viibinud vähem kui tunni, hämmastas see mind, aga varsti avastasin, et selles piirkonnas on säärane lahkus üldlevinud.
Töölisrajooni kõrgete kortermajade vahel jalutades rääkis Romana, et jagab tuba veel kahe masinakirjutajannaga, kes töötavad kohalikus vabrikus, nädalapalk kolm naela, aga kuna üks on parajasti haiglas, leidub mulle seal küllaga ruumi.
Väike kolmandal korrusel asuv tuba oli puhas ja piisavalt möbleeritud, ehkki söögivalmistamiseks oli ainult elektripriimus ning vannituba-tualetti jagati kolme perega, kes elasid samal korrusel, üks igas toas. Romana toakaaslane Ariana tervitas mind suure rõõmuga ja me istusime sööma mingit väga pentsikut lahjast lihaleemest suppi, milles oli keedetud kergelt vahustatud mune, pärast aga maitsesime minu leiba-juustu (Itaaliast toodud) ja kohvi (Iirimaalt toodud).
Need noored osutusid toredateks seltsilisteks – reipad, viisakad ja intelligentsed. Nende riietus oli lihtne ning meeldiv oli näha nende selgeid, meigist rikkumata nägusid ja kenasid mõistlikke lokkimata soenguid. Priimuse kõrval väikesel riiulil märkasin ka tunnustust väärivat raamaturida – tõlketeoste hulgas olid Joyce’i „Dublinlased”, Greene’i „Südamesoov”, Gide’i „Valerahategijad”, Stendhali „Punane ja must” ja de Lampedusa „Gepard”.
Järgmiseks päevaks vintsutavat mägisõitu aimates kuulsin kergendusega, et kell pool kümme heidetakse magama, kuna tüdrukud tõusevad hommikul pool kuus, et vabriku bussile ja kella seitsmeks tööle jõuda.
Kui Nova Goricast lahkusin, oli hommik petlikult ilus. Teisejärguline, kuid hoolitsetud maantee Ljubljanasse lookles läbi kurrulise mäeaheliku, mille madalamad nõlvad olid täis tipitud tillukeste külade lagunevaid pruuni katusega talumaju ja ülemiste nõlvade paljas kaljusein andis orule veidra kuju, nagu oleks see muust maailmast kunstliku müüriga eraldatud. Siis, enne keskpäeva, kui nautisin vaikset karget õhku ja heledat päikesepaistet, tõusis äge tuul. Kas siinsete mägede iseäraliku asetuse või ilma järjekordse kapriisi tõttu, igatahes puhus tuul säherduse jõuga, mida ma polnud elus varem kogenud. Ma ei saanud end sadulas kohendadagi, et selle uue vaenlasega lahingut lüüa, kui mind Rozi seljast tõsteti ja teepervele kruusahunnikusse virutati. Ronisin jonnakalt tagasi sadulasse, aga kümme minutit hiljem lahutati meid minu pingutuste kiuste Rozi teel ja ennast Rozil hoida taas ja sedapuhku veeresin viisteist jalga kraavinõlvast alla, suutmata jäisel kaldal oma kukkumist kuidagi pidurdada. Ma maandusin ojajääle, mis oli nii paksuks külmunud, et isegi ei mõranenud kokkupõrkel. Umbes kakskümmend jardi tasakesi piki oja roomanud, otsides pääsu üles maanteele Rozi juurde, pidasin loogiliseks praegu jalgsi edasi minna.
Oru lõpus hakkas maantee mägedesse kerkima, kääneldes üha ülespoole, iga järsu kurvi taga paljastumas aina metsikumad ja kaunimad vaated. Ühes sellises kurvis ajas tormi vägi mulle lausa hirmu nahka, vastutuult oli võimatu kõndida ja tubli neli-viis minutit seisin Rozi kohale kummardunult paigal, pannes meie mõlema teel hoidmiseks mängu kogu ihurammu.
Kuru tipu lähedal, orupõhjast seitse miili kõrgemal, muutus olukord veel keerulisemaks, sest uuesti olid mu jalge all vanad vaenlased – paakunud lumi ja kiilasjää. Mäeaheliku lääneküljel oli lund olnud kummaliselt vähe (ehkki külmunud oli kõik, mis külmuda sai), aga nüüd, kui ületasin kuru, naasis hoobilt liigagi tuttav pilt: täiesti valge maastik, piirjooned ja nurgad viimseni ümardunud ja varjatud. Seejärel algas tuisk, lumehelbed keerlesid mu ümber nagu õelate valgete pisideemonite parv.
Olin juba kurnatud tormis ülesmäge rühkimisest ja käsi-jalgu piinavast külmanäpistusest. Käed olid liiga tuimad, et kaarti uurida, pealegi oleks tuul selle arvatavasti minema viinud või lumi loetamatuks teinud. Mööda jääd koperdades ütlesin endale, et ongi hea, sest kui kaardile poleks märgitud ühtegi küla, variseksin vist küll ahastusest tee äärde maha.
Õnneks oli vähem kui kahe miili kaugusel tilluke Hřusevje küla, ja sinna jõudes tänasin oma kaitseinglit, taarudes kahel pool teed nelja-viie jala kõrguseks kuhjatud lumehangede vahel ning otsides midagi võõrastemajataolist. Lõpuks nägin ühest ukseavast väljumas kaht vana meest, kes pühkisid käeseljaga vuntse. See äratas lootust, nii et tirisin Rozi läbi lumehange, sättisin seina najale ja astusin kahekorruselisse kivimajja.
Esimese asjana vajasin mõistagi brändit, paraku oli mu nägu nii tuim, et ma ei suutnud sõnagi iitsatada. Osutasin vaid õigele pudelile ja seisin üles sulades ahju kõrval, kuna kamp kaarte mänginud mehi vahtis mind mõningase vaenulikkusega, millega kõik kolgastes elavad talupojad seiravad ootamatuid võõraid. Siis astus sisse keegi vanamees, kes teatas seltskonnale, et olin saabunud jalgrattal – ja kohe, kui mu kõnevõime taastus, sõlmisime vaevata sõbralikud suhted.
Nüüd puudutasin öömaja küsimust ja perenaine alustas kundedega sedamaid elevil arutelu. Keset arutelu avanes jälle uks ning sisse astus noor naisterahvas. Ümberringi tervitati teda suure kergendusega ja minu poole pöördudes tutvustas ta end inglise keeles kui kohalikku sotsiaaltöötajat. Ta selgitas, et turistid tohivad peatuda üksnes turistihotellides