sündmuskohale saime.” Kuna Gemma oli nendega ühinenud, jagas Deveney oma põgusat naeratust ka temaga. „Kuulge, te võiksite oma auto juhiga Londonisse tagasi saata. Ma korraldasin teie majutamise kohalikku… te olete ju valmis ööseks jääma?” Kui nad noogutasid, rääkis ta edasi. „Tore. Me saadame hommikul kellegi teid surnukuuri viima. Ja seejärel…” Ta jäi vait, sest esiku ukselt viipas teda üks erarõivais politseinik. Ta lükkas ennast ohates seinast lahti. „Olen silmapilgu pärast tagasi.”
„Ma lähen Williamsit vaatama,” ütles Gemma pisut liiga kähku ja jättis Kincaidi üksi. Komissar jälgis mõne viivu vältel tehnikuid ja fotograafi ning nihkus siis tasapisi mööda nende tööala serva edasi, kuni jõudis külmkapini. Ta avas selle, kummardus ja uuris kapi sisu. Piim, mahl, munad ja või ning alumisele riiulile topitud pakk värsket pastat ja Sainsbury kulinaariaosakonna pitsatiga plastkarp Alfredo kastmega. Mõlemad pakendid olid lahti tegemata.
„Ma leidsin leiba ja juustu. Valmistasin daamidele mõne võileiva,” ütles üks hääl tema pea kohal.
Kincaid ajas ennast sirgu ja pöördus, kuid avastas, et vaatab ikka veel politseikonstaabel Darlingi roosapõskse palge poole alt üles. „Ahaa, hoolitseja,” pomises ta ja lisas siis konstaabli mõistmatu pilgu peale valjemini: „See oli teist väga tähelepanelik…” Ta ei suutnud ennast kuidagiviisi sundida tema perekonnanime välja ütlema.
„Kui šokile ja kurnatusele oleks lisandunud nälg, oleksid nad ikka päris küpsed olnud,” lausus Darling tõsiselt. „Ja paistis, et kedagi teist ei olnud nende eest hoolitsemas.”
„Ei, te tegite täiesti õigesti. Tavaliselt ilmuvad sedalaadi olukorras äkitselt platsi uudishimulikud naabrid. Ja pooltel juhtudel ka sugulased.”
„Proua Gilbert ütles, et tema mõlemad vanemad on surnud,” jagas Darling vabatahtlikult teavet.
„Ah et ütles?” Kincaid silmitses konstaablit hetke vältel hoolikalt ja osutas siis koridori viiva ukse poole. „Räägime kusagil veidi vaiksemas kohas mõne sõnakese.” Ta jätkas, kui nad olid jõudnud suhteliselt rahulikumasse koridori. „Te ju istusite proua Gilberti ja tema tütre juures mõnda aega?”
„Ma ütleksin, et peainspektori tulemiste ja minemiste vahel ühtekokku mitu tundi.”
Telefonilaual põlev lamp valgustas Darlingi nägu altpoolt, tuues nähtavale üksikud kortsud laubal ja kurrud tema sinisilmade nurkades. Vahest ta polnudki nii noor, kui Kincaid alguses arvas. „Te vist võtsite seda asja rahulikult,” lausus Kincaid, kelles tolle mehe enesevalitsus huvi äratas.
„Söör, ma olen talus üles kasvanud. Ma olen surma piisavalt sageli näinud.” Ta silmitses Kincaidi viivukese, pilgutas siis lauge ja ohkas. „Aga selles surmas siin on midagi erilist. Küsimus pole üksnes asjaolus, et politseidirektor Gilbert oli vanemohvitser ja puha. Ega ka mitte just tolles võikas vaatepildis.” Kincaid kergitas kulmu ja Darling jätkas ebalevalt: „Lihtsalt kõik tundub olevat nii… kohatu.” Ta vangutas pead. „Ma tean küll, et see kõlab tobedalt.”
„Ei kõla, ma tean, mida te silmas peate,” vastas Kincaid. Mitte et sõna „kohane” oleks kõlvanud kasutada ühegi mõrva puhul, kuid selles siin tõi miski kuuldavale silmatorkavalt räige noodi. Säärases korrastatud ja hooldatud elus ei olnud vägivalla jaoks paika. „Kas proua Gilbert ja Lucy kõnelesid omavahel sellal, kui te nende juures viibisite?” küsis ta.
Darling sättis oma laiad õlad vastu seina ja koondas enne vastamist hetkeks pilgu mingisugusele punktile Kincaidi pea kohal. „Kui te selle juba jutuks võtsite, siis näib mulle, et ma ei tohiks väita, et nad kõnelesid. Või kui, siis ainult üks-kaks sõna. Aga nad mõlemad kõnelesid minuga. Ma pakkusin välja, et helistan nende pärast kellelegi, kuid proua Gilbert ütles, et ei ole vaja, et nad saavad ise hakkama. Ta rääkis midagi sellest, et nad peavad teatama politseidirektori emale, kuid ta on vist hooldekodus ja proua Gilbert arvas, et parem oleks oodata homseni. See tähendab, et tänaseni,” lisas ta kella vaadates ning Kincaid hakkas kuulma tema hääles esimesi väsimusele viitavaid märke.
„Konstaabel, ma ei pea teid kinni.” Kincaid naeratas. „Ja teie ülemuse eest ei oska ma seda küll öelda, aga mina ise olen valmis päästma seda vähestki uneaega, mis mul on tänaseks ööks jäänud.”
Kellaaeg oli küll hiline, kuid kõrtsis põlesid ikka veel mõned tuled. Deveney koputas kõvasti ukseklaasile ja viivu pärast tõmbas üks varjusarnane inimkuju riivi eest.
„Tulge sisse, tulge sisse,” ütles mees ust avades. „Soojendage end üles. Mina olen muuseas Brian Genovase,” lisas ta Kincaidile ja seejärel Gemmale kätt ulatades, kui nad Deveney kannul sisse valgusid.
Kõrts oli üllatavalt väike. Nad olid astunud vahetult parempoolsesse saaliorva, kus käputäis laudu ümbritses maakivist kaminat. Neist paremal võttis kõrtsi keskosa enda alla pikk baarilett ja selle taga olid veel mõned lauad sööjatele.
„Brian, väga lahke sinust, et meid ära ootasid,” ütles Deveney kamina juurde minnes ja sinna seisma jäädes ning ikka veel hõõguvate süte kohal käsi hõõrudes.
„Mul ei olnud und. Pole ka ime, kui arvestada, mis sealpool toimub.” Genovase näitas peaga Gilbertite maja suunas. „Kogu küla huugab, kuid kellelgi ei olnud tegelikult julgust valvuritest läbi murda ja aruandega tagasi tulla. Mina küll proovisin, aga väraval seisnud konstaabel veenis mind ümber mõtlema.” Ta poetas ennast rääkides leti taha ja Kincaid nägi teda selgemini. Hallinevate tumedate juuste ja kasvama hakanud vatsaga koguka mehe nägu oli meeldiv ja naeratus elav. „Te vajate midagi, mis teid seestpoolt üles soojendaks,” ütles ta riiulilt Glenfiddichi pudelit võttes, „ja soojendamise ajal te saate mulle rääkida kõigest, mida sobib trükki anda. Kui nii võib öelda.” Ta muheles neile ning pidas Gemmat silmapilgutuse vääriliseks.
Nad järgnesid talle kaljuserva poole liikuvate lemmingutena baarileti äärde, sest ei suutnud selle tõmbele vastu seista. Kui Genovase pudeli neljanda klaasi kohale kallutas, sirutas Gemma ootamatult välja keelava käe. „Ei, ma tänan teid, kuid ma arvan, et ei pea sellele vastu. Ma püsin veel vaevu jalul. Kui te ainult ütleksite, kuhu ma võin oma asjad viia…”
„Ma näitan teile,” lausus Genovase pudelit ära pannes ja käsi rätikusse pühkides.
„Ei, tänan, küllap ma tulen ka ise toime,” ütles Gemma pead raputades kindlalt. „Te olete juba niigi palju vaeva näinud.”
Genovase kehitas heatujuliselt õlgu, jättes mulje inimesest, kes tunneb põikpäise tegelase ära niipea, kui teda nägema juhtub. „Leti ümbert ringi, trepist üles, mööda koridori edasi, viimane uks paremal.”
„Aitäh. Seega siis head ööd.” Gemma suunas pilgu tühjale piirkonnale Kincaidi ja Deveney vahel ning lisas: „Hommikul kohtume.”
Kincaidi keelele jäi pidama tosinkond ettekäänet teda tagasi kutsuda või koos temaga üles minna. Ta võis ju teha mida tahes, kuid see kõik oleks neist mõlemast tobeda mulje jätnud ning võinud anda alust just nimelt nendelesamadele oletustele, mida nad ei saanud endale lubada, nii et ta istus õnnetult ja vaikses masenduses edasi seni, kuni Gemma teise letiotsa juures oleva ukse taha kadus. Ka Deveney oli Gemmat jälginud ja näis, et tal oli raskusi pilgu eemaldamisega tühjalt ukseavalt.
Genovase kergitas klaasi. „Terviseks. Nick, selle teeb välja kõrts, nii et müügiseaduse rikkumise eest sa mind vahele ei võta. Kuid ma loodan, et mulle tasutakse samasugusel viisil.”
„Õiglane see ju oleks,” nõustus Deveney. „Ah, küll see klapib kenasti,” ütles ta seejärel, kui esimene viskilonks kurgust alla läks. „Nagu ma aru saan, oled sa kuulnud, et keegi tegi politseidirektor Gilbertile otsa peale?”
Genovase noogutas. „Aga Claire’i ja Lucyga on ju kõik korras?”
„Nad on šokis, aga igas muus mõttes terved. Nemad leidsidki laiba.”
Genovase’i näol heitlesid kergendustunne ja ärevus, ta ütles: „Oh sa issand,” ja nühkis oma lapiga nähtamatut plekki baariletil. „Kas see nägi halb välja? Mida…?” Deveney põgus tõrjuv