küsis mees kolmandat korda.
Reacher pani pudeli lauale ja raputas pead.
„Ei ole,” valetas ta.
Vanamehe õlad vajusid pettumusest kübekese võrra longu. Ta tõmbas varrukakäänise üles ja vaatas kella. Nihutanud oma keret toolil ettepoole, otsekui kavatseks ta püsti tõusta, istus ta seejärel tagasi, nagu oleks talle ootamatult vaba aega tekkinud.
„Viis minutit neli läbi,” ütles ta.
Reacher noogutas. Mees viipas oma tühja õllepudeliga baarimehe suunas, kes sööstis leti tagant välja uue pudeliga.
„Palavus,” ütles mees. „Kargab mulle harja.”
Reacher noogutas taas ja rüüpas vett.
„Kas te tunnete siinkandis kedagi Jack Reacherit?” küsis mees.
Reacher kehitas õlgu.
„Kas te oskate teda kirjeldada?” küsis ta vastu.
Mees jõi parajasti pikka sõõmu oma pudelist. Ta pühkis käeseljaga huuli ja kasutas seda liigutust teise röhatuse diskreetseks varjamiseks.
„Tegelikult ei oska,” sõnas ta. „Suurt kasvu sell ja muud ma ei tea. Seepärast ma teilt küsisingi.”
Reacher noogutas.
„Suurt kasvu selle on siin palju,” ütles ta. „Suurt kasvu selle on igal pool palju.”
„Aga seda nime te ei tunne?”
„Kas ma peaksin tundma?” küsis Reacher. „Ja kes seda teada tahab?”
Mees muheles ja noogutas, nagu oleks ta tahtnud oma ebaviisakuse pärast vabandust paluda.
„Costello,” ütles ta. „Rõõm teiega tutvuda.”
Reacher noogutas vastu ja kergitas kübekese võrra pudelit.
„Kas te olete kadunud inimeste otsija?” päris ta.
„Eradetektiiv,” ütles Costello.
„Ja otsite kedagi Reacheri-nimelist tegelast?” küsis Reacher. „Millega ta hakkama sai?”
Costello kehitas õlgu. „Minu teada mitte millegagi. Mul lihtsalt paluti ta üles leida.”
„Ja teie arvates on ta siin lõunas?”
„Möödunud nädalal oli,” ütles Costello. „Tal on Virginias pangakonto ja ta kannab sellele raha.”
„Siit Key Westist?”
Costello noogutas.
„Igal nädalal,” ütles ta. „Kolme kuu jooksul.”
„Järelikult?”
„Järelikult ta töötab siin,” lausus Costello. „On töötanud kolm kuud. Võiks arvata, et keegi tunneb teda.”
„Aga keegi ei tunne,” ütles Reacher.
Costello raputas pead. „Ma olen Duvali küsimusi esitades otsast lõpuni läbi käinud, sest see on see koht, kus siin linnas näib elu käivat. Kõige lähemale jõudsin ma millelegi mingis teise korruse tissibaaris, kus keegi tüdruk ütles, et üks suurt kasvu sell on täpipealt kolm kuud linnas olnud ja joob iga päev kell neli vett sellessamas kohas siin.”
Ta vakatas ja silmitses Reacherit karmilt, otsekui oleks heitnud talle otsese väljakutse. Reacher rüüpas vett ja vastas talle õlakehitusega.
„Kokkusattumus,” ütles ta.
Costello noogutas.
„Küllap vist,” sõnas ta vaikselt.
Ta tõstis õllepudeli huultele ja jõi, hoides oma vanade tarkade silmade pilku kindlalt Reacheri näol.
„Siin on hulganisti läbirändajaid,” ütles talle Reacher. „Inimesed muudkui tulevad ja lähevad.”
„Küllap vist,” ütles Costello uuesti.
„Aga ma hoian kõrvad lahti,” lausus Reacher.
Costello noogutas.
„Ma oleksin selle eest tänulik,” ütles ta kahemõtteliselt.
„Kes teda tahab?” küsis Reacher.
„Minu klient,” kostis Costello. „Üks daam, kelle nimi on proua Jacob.”
Reacher jõi lonksu vett. See nimi ei öelnud talle midagi. Jacob? Ta polnud iial ühestki säärase nimega inimesest kuulnud.
„Heakene küll, kui ma juhtun teda siin nägema, siis ma teatan talle, aga ärge hinge kinni pidades ootama jääge. Ma ei kohtu just liiga paljude inimestega.”
„Kas te töötate?”
Reacher noogutas.
„Ma kaevan ujumisbasseine,” ütles ta.
Costello jäi mõtisklema, otsekui oleks ta küll teadnud, mis asjad need ujumisbasseinid on, kuid poleks iial pidanud aru selle üle, kuidas need tekivad.
„Kas te olete ekskavaatorijuht?”
Reacher naeratas ja raputas pead.
„Siin, lõunas, ei ole,” ütles ta. „Me kaevame neid käsitsi.”
„Käsitsi?” kordas Costello. „Mis asja, labidatega või?”
„Krundid on masinate jaoks liiga väikesed,” ütles Reacher. „Tänavad on liiga kitsad ja puud liiga madalad. Minge Duvalist kaugemale ja te näete seda ise.”
Costello noogutas uuesti. Ta näis äkitselt millegagi väga rahul olevat.
„Siis te tõenäoliselt toda Reacherist selli ei tunne,” ütles ta. „Proua Jacobi väitel oli ta maaväes ohvitser. Nõnda ma siis kontrollisin järele ja tal oligi õigus. Reacher oli major. Medalitega ja puha. Mulle öeldi, et ta oli sõjaväepolitsei tuus. Temasugust kutti sa mingisuguse kuradima labidaga basseini kaevamast ei leia.”
Reacher jõi suure sõõmu vett, et varjata ilmet oma näol.
„Nii et mida tegemast te siis arvate ta leidvat?”
„Siin, lõunas?” ütles Costello. „Ma ei tea seda kindlalt. Hotelle turvamast? Mingisugust äri juhtimast? Võib-olla tal on avamerejaht ja ta teeb sellega tellimusreise.”
„Miks ta üldse peakski siin olema?”
Costello noogutas, nagu oleks ta säärase arvamusega päri olnud.
„Õige jutt,” sõnas ta. „See on üks põrgulikult sant koht. Aga ta on kindla peale siin. Ta tuli kaks aastat tagasi sõjaväest ära, pani oma raha Pentagonile kõige lähemasse panka ja kadus. Pangakonto näitab, et raha on võetud välja igast kuradima kohast, seejärel aga kolme kuu jooksul siit jälle kontole pandud. Järelikult ta uitas mõnda aega ringi ning tuli siis siia ja teenis mingisugust puru. Ma leian ta üles.”
Reacher noogutas.
„Kas te tahate ikka veel, et ma ringi käiksin ja küsimusi esitaksin?”
Costello raputas pead. Ta kavandas juba oma järgmist sammu.
„Ärge ennast sellega vaevake,” ütles ta.
Ta ajas oma kere toolilt üles ja tõmbas püksitaskust kortsus rahapaki. Ta poetas ühe viielise lauale ja tegi minekut.
„Oli meeldiv teiega tutvuda,” hüüdis ta tagasi vaatamata.
Ta kõndis läbi olematu seina pärastlõunase valguselõõsa kätte. Reacher jõi oma veepudeli tühjaks ja jälgis tema lahkumist. Kell oli kümme minutit neli läbi.
Tund hiljem lonkis Reacher sihitult mööda Duval Streeti, mõtles selle üle, kuidas oma pangaasju ümber korraldada, valis kohta varajaseks õhtusöögiks ja pani imeks, miks ta Costellole valetas. Tema esimene otsus oli niisugune, et ta võtab pangast sularaha välja ja hakkab rahapakki püksitaskus kandma. Teine otsus nägi ette lähtuda belglasest sõbra nõuandest ning süüa suur biifsteek ja jäätis koos veel kahe pudeli