hendatud tolliametnikule
Tšehhoslovakkia piiril 1976. aasta suvel
I
ELU KUJUTAMINE
„Poolas ei näinud ma ainsatki laipa, ei tsiviilelaniku ega sõduri oma.”
Ma nõudsin näha stsenaariumi. Režissöör koputas endale sõrmega vastu pead: see on olemas ainult siin. Ma ei loobunud oma nõudmisest. Ta võttis pliiatsi ja paberi, kirjutas paar rida, meelega nii lohaka käekirjaga, et ma ei saanud millestki aru, peale kolme punkti viimase lause lõpus.
Ütlesin kohe: „Nad siis armuvad.”
„Miks te nii arvate?”
Ta võttis paberi tagasi, kortsutas kulmu: „Vaata aga, kolm punkti …”
Milleks meile stsenaarium? Mõistan seda, kui laman Täiskuu hotellis tema all kušetil. Ühest numbritoa poordile maalitud ornamendist on näha, et mingit müsteeriumi ei ole; kõik on nii kohmakas ja läbinähtav, et Jumala pärast hakkab häbi ja inimestest kahju.
Eile olid kõik minu peale vihased. Tuletõrje tuli sireenide unnates kohale. Hirmus kära:
„Kus põleb?”
„Mitte kuskil.”
„See on juba kolmas kord.”
„Mis siin jälle juhtus?”
„Preili Zachovalová lülitas tuletõrjesignalisatsiooni sisse enne, kui jõudsime teda takistada.”
„Meil on muudki teha, kui ilma mingi põhjuseta siia kihutada.”
Asjata proovisin end kaitsta: „Siin on kärsahaisu! Kas te tõesti midagi ei tunne?”
Nad ei kontrollinud isegi elektrijuhtmeid. Vaatasin nende kiivreid. Need olid kaetud Krimmi sõja aegsete mõlkidega. Nad sättisid juba minekule. Nõudsin, et nad ruumi üle vaataksid. Režissöör ütles: „Katsume nüüd kõik maha rahuneda.”
Ja tuletõrjujad: „Preili Zachovalová saab kindlasti aru, et kui selliseid asju liiga sageli juhtub, ei tule enam keegi appi, kui tõesti midagi juhtub …”
Käigu siis põrgu! Seal vähemalt põleb! Seal pole midagi segast!
Keegi kiusab mind. Keegi teab, et kõigist maailma asjadest kardan ma ainult kahte: tuld ja keskpärasust, ja tulekartuses ei ole midagi keskpärast! Kui ma oma garderoobi läksin, oli keegi seal kahtlemata tuletikke põletanud. Terve toosi. Surmkindlalt meelega. Kes teeks midagi sellist? Režissöör kinnitas, et mitte keegi. Vaatasin prügikasti, seal polnud midagi. Tikud ei haihtu ju pärast põletamist õhku, vaid muutuvad söeks. Miks neid siis prügikastis polnud? Ega põrandal? Üldse mitte kuskil. Keegi ei paneks ju põlenud tikke taskusse? Kui just ei taha mind niimoodi kiusata, et sellest ei jää mingeid tõendeid. Režissöör seletas, et võib-olla käis keegi garderoobis suitsu tegemas. Aga seal ei haisenud tubakasuitsu järele. Küll ma juba tean, mis seal haises.
Täna mina ja Martin Jelínek. Esimest korda. Terve tund ühte ja sama, algul paberilt, siis ilma:
„Nimi.”
„Esther Vorszda.”
„Sünniaeg.”
„Esimene mai tuhat üheksasada kakskümmend kaks.”
„Sünnikoht.”
„Olomouc.”
„Rahvus.”
„Tšehh.”
„Perekonnaseis.”
„Abielus.”
„Abikaasa.”
„Tomáš Vorszda.”
„Abikaasa sünniaeg.”
„Kümnes juuli tuhat üheksasada kakskümmend üks.”
„Abikaasa sünnikoht.”
„Plzeň.”
„Abikaasa rahvus.”
„Tšehh.”
Aeg-ajalt Martin takerdus. Ta oli pisut närviline. See oli meil esimene kord. Ta on minust kuulnud. Aga mina temast veel rohkem.
„Abikaasa rahvus.”
„Tšehh.”
„Abikaasa rahvus.”
„Ma juba ütlesin, tšehh.”
Ja jälle algusest peale. Pärast viiendat korda väike variatsioon:
„Nimi.”
„Tomáš, aitab küll …”
„Nimi!”
„Ma ei jaksa enam.”
„Kui sa minuga ei jaksa, kuidas sa siis nendega vastu pead?”
Edasi tuli laste kohta.
„Kas lapsi on?”
„Ei.”
„Miks ei ole?”
„Mees ei taha.”
„Vahel juhtub kogemata.”
„Ei ole juhtunud.”
„Kas sina tahaksid?”
„Nad ei sinata kunagi, Tomáš, isegi ussikesi mitte. Ussikesi nad just teietavadki.”
„Vastake küsimusele! Kas teie tahate?”
„Tahan.”
„Viimast korda, kes on teie abikaasa?”
„Sina oled.”
Martin jääb vait, põrnitseb paberit. „Siin seisab: Tomáš Vorszda.”
„Kus?”
„Kas sinul pole siis kirjutatud „Tomáš Vorszda”?”
„On.”
„Kas sa ei peaks siis vastama: „Tomáš Vorszda”?”
Ta ei vaata otsa mitte mulle, vaid režissöörile. Aga režissöör ütleb meie üllatuseks: „Preili Zachovalová idee on tegelikult parem.”
Ta rebib meil paberid käest, kriipsutab alla ja läbi. „Noh nii, algusest!”
„Viimast korda, kes on teie abikaasa?”
„Sina oled.”
„Kas sa nii vastadki ülekuulajale?”
„Nii vastan ma sinule.”
Paus. See venib liiga pikaks, aga Martin peab ootama, sest järgmine repliik on minu oma.
„Ja mis nüüd?”
„Katsu lihtsalt meeles pidada.”
„Ja edasi? Kuhu me lähme?”
„Siit ära.”
„Kus me tuttavaks saime?”
Vaikus. Kolmas hääl samas ruumis: „Siin te igatahes tuttavaks ei saanud.”
Esther ja Tomáš Vorszda põgenevad. Mina olen Esther. Martin on Tomáš. Autos on veel üks mees, aga tema lihtsalt juhib autot, millega me põgeneme. Sõidame põldude vahel, on keskpäev ja kohutavalt palav. Maastik muutub mägisemaks, okaspuud, käänakud. Keegi ei lausu sõnagi. Jõuame väikesesse külla, kus on raudteejaam. Esimesed repliigid. Me peaksime edasi sõitma, aga midagi on juhtunud. Esther tunneb end halvasti, Tomáš kõhkleb, autojuht tahab lihtsalt, et leitaks kiiresti mingi lahendus. Siis lähevad Esther ja Tomáš kahekesi edasi, jalgsi mööda liivast teed. Kohvrite tassimine. Tomáše omad arutult rasked, Esthril kerged. Mina olen Esther. Martin on Tomáš. Esther kõnnib Tomáše kannul. Režissöör kamandab mind: „Vaata Tomášt!” Vaatan Tomášt, aga režissöör karjub: „Vaata Tomášt!” Nad filmivad mu nägu, et kõik näeksid, kuidas Esther vaatab Tomášt. Martin on Tomáš, aga mina näen ainult Martinit. Näen Martinit tagantpoolt, valge särgi selga, tumedaid pükse, kukalt, juukseid. Ainuke mõte minu peas: kuidas on särk nii valgeks jäänud?
Pärast stseeni lõppu tõstab assistent kohvrid tagasi autosse. Martinil on rakud peopesas. Küsin assistendilt, mis neis kahes raskes kohvris on? Sinna on topitud lihtsalt kõik rasked asjad, mis kätte sattusid. Režissöör ei taha, et me teaksime, mida Tomáš kohvrites kannab.
Stseene filmitakse kronoloogilises