Jäätisemüüja. Sari Moodne aeg. Katri Lipson

tunneb Martin ehtsat paanikat, sest paanika mängimisest ei tule midagi välja. Maa on purukuiv kivine liivapinnas okkavaiba all. Labidas on armetu, tera ei suuda maapõues hargnevatest jämedatest juurtest läbi tungida. Ta pühib otsmikult higi, higi voolab ka särgi all kõhul. Ta kaevab väikese, aga sügava augu. Režissöör vaatab seda ja ütleb, et kuju pole õige. Martini nägu muutub kalbeks nagu kääpalill, selline, mis kasvab kuuskede all ka ilma päikeseta.

      Kui ma koos Martiniga metsa jalutasin, ei tahtnud ta kindlasti näha auku, mille oli kaevanud. Kui ma palusin tal minuga sügavamale metsa tulla, vaidles ta vastu, aga ma tõmbasin ta kättpidi kaasa. Me kukkusime auku peaaegu sisse. Tegin näo, nagu ei teaks ma sellest midagi. Miks on keset metsa auk? Kas keegi kaevas selle sõja ajal? Miks? Rääkisin sellest nagu päris august. Igatahes oli see minu jaoks sama vastik. Ta ei teadnud, mida öelda. Vihastasin, nõudsin, et ta midagigi ütleks.

      „Võib-olla kaevas selle mõni loom?”

      „Loom? Milline loom kaevaks sellise augu? Võib-olla ehk ahv, mingil moel. Kui talle antaks labidas. Kus sa oled kogu aeg olnud? Mida sa oled üldse teinud?”

      „Mitte midagi.”

      „Sina ka ei teinud midagi. Kus sa sõja ajal olid?”

      „Mind saadeti Baierisse, tegin seal talutöid.”

      „Ja siis? Kas seal poleks siis saanud midagi teha?”

      Proua Nĕmcová maja, kamber kus Esther ja Tomáš peatuvad.

      Režissöör seletab mulle:

      „Tomáš rebib su keset ööd voodist välja. Toas on kottpime. Ta tõmbab sul teki pealt ja süütab taskulambi, suunab valguse sulle silma ja hakkab sind üle kuulama.”

      „Miks?”

      „Tomáš paneb sind proovile.”

      „Kuidas mul läheb?”

      „Halvasti. Ta andis sulle kodeiini.”

      „Kas proua Nĕmcová selle lärmi peale üles ei ärka?”

      „Proua Nĕmcová pole öösel kodus. Seepärast valiski Tomáš just selle öö.”

      Kasutan stseeni ära nii hästi kui võimalik. Hoolimata kodeiini kujuteldavast uimastavast mõjust panen ägedalt vastu, et Martin oleks sunnitud jõudu kasutama. Klammerdun kätega voodipeatsi raudtorude külge, põtkin teki jalgadega reite pealt maha. Martin hakkab hingeldama ja saab Esthri teravatelt põlvedelt korralikke võmme ribide vahele. Režissöör jälgib kähmlust ega sega vahele, otsekui oleks ta korravalvur, kes on mõne krooni eest ära ostetud. Martin on minust tugevam, aga ka temal on ainult kaks kätt. Ühe käega hoiab ta kinni siplevat ja põtkivat Esthrit ning teises käes on tal taskulamp, mille valgusvihk peatub kord mõnel toas oleval esemel, kord Esthril. Tomáš karjub vapralt: „Nimi! Sünniaeg!” aga Esther karjub vastu: „Kes küsib? Ja kellelt?”

      Lõpuks raputab režissöör pead. Jätta. Aga mina võidan alati. Oskan teha asju õiges järjekorras, kõigepealt korraldusi eirates, seejärel neid järgides. Lähen teise äärmusse ja sunnin Martini uuesti tegutsema, seekord peab ta silmitsi seisma tahtetusega, mida on nimetatud naise kõige salakavalamaks relvaks. Vajun voodile nagu elutu mütsak, lasen ennast sikutada, raputada ja tassida nagu meelemärkuse kaotanut.

      „Nimi! Sünniaeg!”

      Vastust ei tule.

      „Nimi! Sünniaeg!”

      „Nimi!” … (Martin lõõtsutab, tema kael punetab, lõpuks ometi tunnen higilõhna.)

      „Sünniaeg!”

      Lõpuks praotab Esther, silmi: „Kes te olete?”

      See on õige küsimus. Sest ta ei tunne kumbagi meest. Ei ööst välja ilmunud ülekuulajat ega Tomášt, kes olevat tema abikaasa. Martinit võiks ta tunda, kui teda oleks võimalik tundma õppida.

      II

      TEREZÍNI JÄÄTISEMÜÜJA

      Pärast sõda oli leskproua Nĕmcová portselanserviis kildudeks.

      Aga veel hirmsam oleks olnud, kui see oleks terveks jäänud.

      Must auto sõidab all oru põhjas. Tee lainetab rataste all, nagu hingaks maa. Auto aknad on avatud, tagaistmel istub naine, tema otsaesisel kiheleb higiga segunenud puuder. Naisel on kübar kõvasti pähe surutud, aga kübara alt välja tunginud juuksesalk lehvib tugevas õhuvoolus. Autosõidu ajal ei ole selgunud, millisel kujul naise senine elu jätkub või kas see üldse jätkub. Esther Vorszda nimeline naine on alles paberitükk autos istuva naise käekotis. Esialgu on Esther Vorszda segunemine tema eluga olnud sama lihtne nagu restorani garderoobist kogemata kaasa antud vale mantel, nii sarnane tema enda omaga, et ta oleks vahetust vaevalt märganud. Ja miks see olekski pidanud raske olema? Esthri elu oli alanud ühe silmapilguga kahekümne esimesel eluaastal Määrimaa vaadete taustal. Esther ei ole pidanud nutma, ega õppima kõndima, rääkima, lugema või arvutama nii, nagu kõik inimesed.

      Autosõidule eelnesid suured ja ajaloolised sündmused. Mida ajaloolisemaks sündmused arenesid, seda raskem oli neist kõrvale hoida. Inimesed on muutunud hirmunud hüpiknukkudeks, kes võivad iga hetk juhusliku kuuli kombel sündmuste teele eksida. See oleks iseenesest veel talutav, aga sündmused on nüüd nii kaugele arenenud, et just haavatasaamises on inimese viimane lootus. Kui sündmused, mille tunnistajaks naine oli olnud, oleksid jätnud ta puutumata, oleks haavatasaamine kunagi hiljem olnud inimlikust seisukohast tähtsusetu.

o

      Põldudel lainetab noor ja nõtke piimjasvalge vili. Maastiku kohal laiub tihe habsburglik leitsak. Palavus ja käänuline tee ajavad naisel südame pahaks. See on naise ja Esther Vorszda üks esimesi ühiseid füüsilisi aistinguid. Autot juhtiv mees pidurdab käänakutel jõnksutades ja annab pärast kurve liiga tugevasti gaasi. Käigukang ei saa hetkekski rahu. Võib-olla on ta halb autojuht, aga tõenäoliselt lihtsalt kogenematu. Ja teine mees, keda naine peab kutsuma Tomášeks, istub juhi kõrval ja silmitseb tähelepanelikult ümbrust. Maastik on mitmeti mõistetav, seal võib soovi korral näha igasuguseid endeid.