ning jõllitas Shivat vastu. Ta oli harjunud sellega, et teda kuulatakse. Ta oli ikkagi arst. Kui ta ütles oma ravitavale, et ta midagi teeks, siis ta ootas, et seda tehakse kõhklemata. Oma pikkas elus oli ta näinud väga vähe patsiente nagu Shiva, kuid just kõrgemast klassist inimeste hulgas. Selliseid inimesi pidi veenma, mitte juhendama. Kuid Shiva oli tavaline immigrant. Ta polnud isegi aadlik.
Kontrollides ennast suure vaevaga, suutis Ayurvati öelda: “Shiva, sa higistad. Kui sa seda maha ei pese, siis see tapab su ära. Palun usalda mind. Sa ei saa aidata oma hõimu, kui sa surnud oled.”
Chitraangadh prõmmis keset ööd valjult vastu Nandi ust. Unesegaselt vandus too maapõhja kopsija, kes teda sellisel tunnil äratab. Mees jõudis ukseni, tõmbas selle ärritunult lahti, mõmisedes pahaselt: “Parem oleks, kui see hetkel tähtis on!”
“Tule ruttu. Shiva hõim on juba haigeks jäänud.”
“Juba!? See on alles esimene öö!” hüüatas Nandi. Tuppa naastes võttis ta toolilt oma angvastrami ja ruttas tagasi Chitraangadhi juurde. “Meil pole aega kulutada!”
Vannituba tundus enese pesemiseks imelik koht. Shiva oli harjunud ennast kasima jahedas Mansarovari järves. Seal oli ta teinud põhjaliku puhtuserituaali ikka kaks korda kuus. Vannituba tundus enesepuhastuse jaoks aga veidralt piiratud alana. Ta keeras seinal asuvat maagilist seadet, mis reguleeris vee voolamist. Shiva kasutas veidrat koogisarnast ainet, mida meluhalased kutsusid seebiks. Sellega pidi oma keha hõõruma, et puhtaks saada. Ayurvati oli oma õpetustes olnud väga selgesõnaline. Seepi peab kindlasti kasutama. Ta keeras vee kinni ning võttis toolilt rätiku. Ennast jõuliselt rätikuga hõõrudes tulid Shivale meelde viimase paari tunni hämmastavad muutused, mida ta oli ignoreerinud tänu murele oma hõimu pärast. Õlg tundus olevad parem kui uus. Tema üllatunud pilk langes oma põlvele, kus polnud ei valu ega armi. Shiva silmitses umbusklikult oma täielikult paranenud suurt varvast. Järsult ta sai aru, et mitte ainult viga saanud osad polnud paranenud, vaid ka tema terve keha tundus nagu uus, noorem ning tugevam kui kunagi varem. Ainsa kehaosana tekitas võõrastust tema kael, mis tundus väljakannatamatult külmana.
Mis minuga juhtunud on?
Shiva astus vannitoast välja ning riietas ennast uude dhotisse. Jällegi oli Ayurvati kindlalt rõhutanud, et ei tohi kanda vanu riideid, mis olid nakatunud tänu tema mürgisele higile. Samal ajal, kui ta mähkis angvastrami ümber oma kaela, et sooja saada, koputas keegi uksele. Ayurvati hõikas läbi ukse: “Shiva, kas sa palun avaksid ukse? Ma lihtsalt tahan kontrollida, kas ka sinuga on kõik korras.”
Shiva läks ja avas Ayurvatile ukse. Naine asus kohe asja kallale, kontrollides Shiva temperatuuri. See oli normaalne. Ayurvati noogutas rahulolevalt ning sõnas: “Sa tundud terve olevat. Ka sinu hõim paraneb kiiresti. Kriis on möödunud.”
Shiva naeratas tänulikult. “Seda kõike tänu sinu tiimi oskustele ning osavusele. Ma tõesti tahtsin vabandada, et ma kiirel ajal hakkasin sinuga vaidlema. See oli ebavajalik. Ma tean, et sa tahtsid minu hõimule parimat.”
Ayurvati tõstis oma palmilehtedest tehtud märkmikult silmad. Kerge muie huulil ning üks kulm tõstetud, küsis ta: “Proovid viisakas olla, jah?”
“Ma pole pooltki nii ebaviisakas, kui sa arvad!” muigas mees. “Sina ning su rahvas olete lihtsalt nii uhked.”
Ayurvati lõpetas poole lause pealt Shiva kuulamise ning vaatas teda ehmunud pilgul. Kuidas ta polnud seda enne märganud? Ayurvati vandus mõttes. Ta polnud kunagi legendi uskunud. Ka ma olen tõesti esimene, kes näeb, kuidas see tõeks saab? Näpuga Shiva kaelale osutades küsis ta nõrkeval häälel: “Miks sa oled oma kaela ära katnud?”
“Mingil põhjusel on see äärmiselt külm. Kas selles on midagi, mille pärast ma peaksin muretsema?” küsis Shiva ja tõmbas oma angvastrami kaelalt ära.
Vali karje kajas läbi vaikse toa ning Ayurvati tuikus tahapoole. Naine kattis šokki varjata püüdes oma suu kätega ning kõik tema palmilehed kukkusid põrandale. Ta jalad muutusid liiga nõrgaks, et teda püsti hoida. Ayurvati kukkus põrandale selg vastu seina, tõstmata oma pilku hetkekski Shivalt. Tema uhketest silmadest hakkasid voolama pisarad. Ayurvati hakkas vaikselt pomisema: “Om Brahmaye namah. Om Brahmaye namah.”
“Mis on juhtunud? On see tõesti nii tõsine?” küsis murelik Shiva.
“Sa oled lõpuks meie juurde saabunud! Isand, sa lõpuks tulid!”
Enne kui segaduses Shiva jõudis naise imelikule reaktsioonile vastata, ruttas tuppa Nandi ja märkas Ayurvatit põrandal. Üle arsti palgete voolasid suured pisarad.
“Mis juhtus, emand?” uuris Nandi jahmunult.
Ayurvati lihtsalt näitas Shiva kaela suunas. Nandi vaatas tema poole ja nägi, kuidas mehe kael helendab ebamaiselt sillerdavat sinist tooni. Uluga, mis võinuks kuuluda pikka aega puuris olnud loomale, kes lastakse lõpuks vangistusest lahti, kukkus Nandi oma põlvedele.
“Isand! Sa oled tulnud meie sekka! Neelkanth on lõpuks tulnud!”
Kapten kummardas maani, et oma peaga puudutada aupaklikult Neelkanthi jalgu. Imetletud isik astus selle peale hoopis sammukese tagasi, vaadates äärmises segaduses ning häiritult ringi.
“Mis kurat teile sisse on läinud?” küsis ärritunud Shiva.
Kattes käega oma jääkülma kaela pööras ta ümber, et vaadata poleeritud vaskplaadile. Jahmunud hämmastusega vaatas ta oma peegeldust ja mõistis.
Neel kanth. Sinine kael.
Kusagilt ilmunud Chitraangadh hoidis uksepiidast kinni ja nuuksus nagu väike laps: “Me oleme päästetud! Lõpuks päästetud! Ta on ilmunud meie sekka!”
PEATÜKK 2
Eluküllane maa
Kashmiri kuberner Chenardhwaj tahtnuks Neelkanthi ilmumist tema pealinna kuulutada tervele maailmale. Väljavalitu polnud ilmunud mitte suurlinnades nagu Takshashila, Karachapa või Lothal, vaid hoopis tema Srinagaris! Kullerlind oli peaaegu et kohe jõudnud Meluha pealinnast Devagirist, mis tähendas jumalate elupaika, Srinagari. Korraldused olid kristallselged. Uudist Neelkanthi tulekust pidi hoitama saladuses senikaua, kuni kuningas ise on Shivat näinud. Chenardhwaj sai käsu saata Shiva koos saatjaskonnaga viivitamata Devagiri poole teele. Kõige tähtsam oli, et Shivale endale ei tohtinud legendist rääkida. “Imperaator kavatseb nõustada ning toetada arvatavat Neelkanthi ise sobival viisil,” oli kirja täpne sõnastus.
Chenardhwaj sai privileegi teatada isiklikult Shivale tema sõidust Devagirisse. Ta ei teadnud aga, et Shiva polnud kõige paremas tujus käskluste täitmiseks. Shiva oli äärmiselt nõutu kogu talle osaks langenud suurest pühendumisest meluhalaste poolt. Kuna tema uueks ajutiseks elukohaks oli määratud kuberneri residents, kus ta elas ümbritsetuna luksusest, pääsesid ainult Srinagari kõige tähtsamad elanikud tema jutule.
“Isand, me saadame teid Devagirisse, meie pealinna. See on vaid paari nädala teekond siit,” lausus Chenardhwaj, proovides samal ajal oma kogukat ja lihaselist keha painutada austusest allapoole rohkem kui kunagi varem.
“Ma ei lähe mitte kuhugi enne, kui keegi pole mulle rääkinud, mis toimub! Mis pagan on selle neetud Neelkanthi legendiga?” küsis Shiva vihaselt.
“Mu isand, palun uskuge meisse. Te saate selle võimalikult ruttu teada. Kuningas ise räägib sellest teile Devagiris.”
“Aga mis saab minu hõimust?”
“Neile antakse siinsamas Kashmiris maad, isand. Neile antakse kõik vajalik, et nad saaksid elada mugavat elu.”
“Kas see on mingi viis, et teha neist pantvangid?”
“Oh ei, mu isand,” lausus Chenardhwaj silmanähtavalt häiritult sellisest arvamisest.
“Nad on teie hõim, mu isand. Kui ma saaksin teha nii, nagu mina sooviksin, siis