Harjumuse jõud. Miks me elus ja äris ikka samu radu pidi käime. Charles Duhigg

Tema naine võttis toru ja andis selle talle, arvates, et helistajaks on mõni meeskonnaliige. Teises otsas oli aga medõde. Ta ütles, et Dungy poeg Jamie oli varem sel õhtul haiglasse viidud, kuna ta kõri oli vigastada saanud. Poja tüdruksõber oli ta korteris rippumas leidnud, vöö kõri ümber. Parameedikud olid noormehe kiiresti haiglasse viinud, kuid elustamiskatsed ei andnud tulemusi. Ta oli läinud.

      Kaplan lendas kohale, et jõulud koos perekonnaga veeta. „Elu ei ole enam kunagi endine,“ ütles kaplan neile, „aga praegune tunne läheb kunagi üle.“

      Mõni päev pärast matuseid naasis Dungy oma kohale väljaku ääres. Tal oli vaja midagi, mis ta tähelepanu kõrvale juhiks, ning ta naine ja meeskond veensid teda tagasi tööle minema. „Mind kannustas nende armastus ja toetus,“ kirjutas ta hiljem. „Olime peres alati rasketel aegadel üksteisele toeks olnud. Vajasin neid nüüd rohkem kui kunagi varem.“

      Meeskond kaotas esimese finaalmängu, see jäi neile hooaja viimaseks mänguks. Ent üks mängijatest ütles mulle, et tagantjärele vaadates oli Dungy puhul „miski muutunud“. „Me nägime treenerit seda kohutavat kogemust läbi elamas ja tahtsime teda kuidagi aidata.“

      Oleks naiivne, isegi isekas vihjata, et ühe noore mehe surm võiks kuidagi mõjutada jalgpallimänge. Dungy oli alati öelnud, et tema jaoks pole miski tema perekonnast olulisem. Aga pärast Jamie lahkumist, kui Colts hakkas järgmiseks hooajaks valmistuma, käis mingi klõps – nii rääkisid mängijad. Meeskond läks kaasa Dungy visiooniga selle kohta, kuidas mängida jalgpalli nii, nagu nad seda iial varem polnud teinud. Nad hakkasid uskuma.

      „Olin paljudel varasematel hooaegadel muretsenud pidevalt oma lepingu ja palga pärast,“ ütles üks mängija, kes nii nagu teisedki, soovis jääda siin raamatus anonüümseks. „Kui treener pärast matuseid tagasi tuli, tahtsin talle anda kõik võimaliku, et tema valu kaoks. Ma justkui andsin iseenda meeskonnale.“

      „Mõnele mehele meeldib teisi mehi kallistada,“ pajatas mulle teine mängija. „Mulle ei meeldi. Ma ei ole oma poegi kallistanud juba kümme aastat. Aga pärast treeneri tagasitulekut läksin tema juurde ja kallistasin teda nii kaua, kui sündsus lubas, sest tahtsin, et ta minu täielikust toetusest teadlik oleks.“

      Pärast Dungy poja surma hakkas meeskond teistmoodi mängima. Mängijate seas võttis võimust veendumus, et Dungy strateegia töötab. Treeningutel ja treeningmängudel enne 2006. aasta hooaja algust mängis Colts pingsat, täpset jalgpalli.

      „Enamik jalgpallimeeskondadest ei ole tõelised meeskonnad. Nad on lihtsalt mehed, kes koos töötavad,“ rääkis mulle kolmas tolleaegne meeskonnaliige. „Aga meie saime meeskonnaks. See oli imeline tunne. Treener oli säde, aga asi oli enamas kui ainult temas. Pärast tema tagasitulekut tundus, et me tõesti uskusime üksteisesse, nagu oleksime teadnud, kuidas koos mängida nii, nagu ei iial varem.“

      Coltsi meeste usk endasse kui meeskonda – Dungy taktikasse ja nende endi võimesse võita – kasvas välja tragöödiast. Aga samahästi võib sarnane usk alguse saada ükskõik millisest ebameeldivast olukorrast.

      Harvardis 1994. aastal tehtud uurimuses, milles vaadeldi oma elu kapitaalselt muutnud inimesi, leidsid teadlased, et osa neist kujundas oma harjumused ümber pärast isiklikku tragöödiat, nagu näiteks abielulahutus või eluohtlik haigus. Teised muutusid pärast seda, kui olid olnud tunnistajaks oma sõbra kohutavale läbielamisele, nii nagu jalgpallurid, kes Dungyt leinaga võitlemas nägid.

      Sama tihti tuleb aga ette ka seda, et enesemuutmise teele asumisele ei eelnegi tragöödiat. Pigem muutuvad inimesed seepärast, et kuulusid sotsiaalsesse rühma, mis muutumist soodustas. Üks naine kõneles, et tema elu muutus, kui ta pani ennast kirja psühholoogiakursusele ja kohtus suurepäraste kursusekaaslastega. „See avas Pandora laeka,“ jutustas naine teadlastele. „Ma ei kannatanud oma elu enam silmaotsaski. Pidin muutma midagi sügaval enda sees.“ Üks mees rääkis, et oli leidnud uued sõbrad, kellega koos kommuunielu proovida. „Kui ma oma ujedusest ülesaamiseks pingutan, tunnen, et see pole mina, vaid keegi teine,“ ütles ta. Aga tehes seda oma uute sõprade keskel, ei tundunud see talle enam näitemänguna. Ta hakkas uskuma, et ta polegi uje ja peagi seda ta tõepoolest enam polnudki. Kui inimesed liituvad rühmadeks, kus muutumine tundub võimalik, saab potentsiaal see läbi viia tõelisemaks. Enamik inimestest, kes oma elus põhjaliku inventuuri ette võtavad, ei koge pöördelisi hetki või elu muutvaid õnnetusi. Nad lihtsalt moodustavad kogukondi – mõnikord kuulub sellesse peale nende enda ainult üks inimene –, kes muutumise võimalikuks teevad. Üks naine avaldas teadlastele, et tema elu muutus pärast seda, kui ta oli päev otsa tualette küürinud – ja pärast nädalatepikkust arutelu teiste koristajatega teemal „kas jätta oma mees maha või mitte“.