ajasid mehe segadusse. Ta ütles, et ei mäleta midagi oma lahkumisest ega tea, kus ta olnud oli. Ta ei suutnud mõista, miks naine nii endast väljas oli. Siis nägi Beverly laual hunnikus männikäbisid – selliseid oli ta näinud tänava teises otsas elava naabri hoovis. Ta läks lähemale ja vaatas Eugene’i käsi. Mehe sõrmed olid kaetud männivaiguga. Just sel hetkel sai naine aru, et Eugene oli omapead jalutamas käinud. Ta oli tänavaid pidi uidanud ja mõned suveniirid kaasa toonud.
Ja ta oli kodutee üles leidnud.
Peagi hakkas Eugene igal hommikul jalutuskäike tegema. Beverly püüdis teda tagasi hoida, kuid tulemuseta.
„Isegi kui ma käskisin tal tuppa jääda, ei mäletanud ta seda mõne minuti pärast,“ rääkis naine mulle. „Läksin talle mõne minuti pärast järele, et ta ära ei eksiks, aga ta tuli alati tagasi.“ Mõnikord tõi ta tagasi tulles kaasa männikäbisid või kivikesi. Ükskord tuli ta tagasi rahakotiga, teinekord koerakutsikaga. Ta ei mäletanud kunagi, kust leitud asjad pärit olid.
Kui Squire ja tema assistendid neist jalutuskäikudest kuulsid, hakkasid nad kahtlustama, et Eugene’i peas oli toimumas midagi, millel polnud mingit pistmist tema teadliku mäluga. Nad töötasid välja katse. Üks Squire’i assistent külastas paari nende kodus ja palus Eugene’il joonistada oma kodukvartali plaan. Mees ei saanud sellega hakkama. Assistent küsis, kuidas oleks tema maja asupaigaga tänaval. Eugene sirgeldas veidi, kuid seejärel läks ülesanne tal meelest. Assistent palus mehel osutada kööki viivale uksele. Eugene vaatas toas ringi. Ta ütles end seda mitte oskavat. Assistent küsis, mida ta teeb, kui on näljane. Mees tõusis püsti, läks kööki, avas seinakapi ja võttis välja purgi pähklitega.
Samal nädalal ühines üks külaline Eugene’iga tema igapäevasel jalutuskäigul. Nad kõndisid Lõuna-California igihaljas kevades umbes viisteist minutit, õhus hõljus tugev bugenvilleate lõhn. Eugene ei rääkinud eriti, aga juhtis teekonda ja näis teadvat, kuhu läheb. Ta ei küsinud kordagi kelleltki teed. Kui nad pöörasid tema kodu lähedal ümber nurga, küsis külaline Eugene’ilt, kus ta elab. „Ma ei tea täpselt,“ vastas mees. Seejärel kõndis ta oma sissesõiduteele, avas maja eesukse, läks elutuppa ja pani televiisori käima.
Squire’i jaoks oli selge, et Eugene imas endasse uut infot. Aga millises tema ajuosas see info talletus? Kuidas saab keegi leida purgi pähklitega, teadmata, kus asub köök? Või leida kodutee, omamata aimugi, milline on tema maja? Kuidas – murdis Squire pead – küll uued mustrid Eugene’i kahjustatud ajus tekkida said?
Hoones, kus asub MIT aju- ja kognitiivteaduse osakond, on laborid, mis tavainimese jaoks näevad välja nagu nukumaja operatsioonisaalid. Seal on pisikesi skalpelle, väikesi puure ja robotiseeritud jäsemete külge kinnitatud miniatuurseid saage, mille pikkus ei ulatu üle paari sentimeetri. Isegi operatsioonilauad on tillukesed, justkui oleksid need mõeldud lapsemõõtu kirurgidele. Ruume hoitakse alati jahedana 15 kraadi juures, sest isegi väikseim temperatuurimuudatus halvaks uurijate sõrmed keeruliste protseduuride ajal. Neis laboreis lõikavad neuroloogid lahti narkoosis olevate rottide koljusid ning panevad neisse pisikesed andurid, mis suudavad salvestada kõige väiksemaidki nende ajudes toimuvaid muutusi. Kui rotid narkoosist ärkavad, panevad nad vaevalt tähele, et nende peas asub nüüd neuroloogilise ämblikuvõrguna kümneid mikroskoopilisi juhtmeid.
Nendest laboritest on saanud harjumuste tekkimise teaduses toimuva vaikse revolutsiooni epitsenter ning neis läbiviidud katsed selgitavad, miks Eugene – nagu ka teie, mina ja kõik teised – kujundas endas välja igapäevaeluga toimetulemiseks vajalikud käitumismustrid. Nende laborirottide abil on heidetud valgust meie peas asuvale keerukale masinavärgile, mis töötab, kui sooritame midagi nii maist kui seda on hambapesu või autoga maja eest välja sõitmine. Squire’i jaoks selgitas nende laborite töö, kuidas Eugene suutis uusi harjumusi omandada.
Kui MIT teadurid 1990. aastatel harjumuste uurimise kallal tööle asusid – see oli ligikaudu samal ajal, kui Eugene palavikku jäi –, huvitas neid närvikoe mügarik, mida tuntakse basaalganglioni nime all. Kui kujutada inimese aju ette sibulana, mis koosneb üksteise peal asuvatest rakukihtidest, on välimised kihid – koljule kõige lähemal asuvad – evolutsiooni seisukohalt üldiselt kõige hilisemad lisandid. Kui oma vaimusilmas uut leiutist loote või sõbra nalja peale naerate, hakkavad tööle just need aju välimised osad. Seal leiab aset kõige keerulisem mõttetegevus.
Sügavamal aju sisemuses ja ajutüvele lähemal asuvad osad peaaju ja lülisamba ühinemiskohas on vanemad ja algelisemad. Need kontrollivad automaatseid tegevusi, nagu näiteks hingamine ja neelamine või ehmatusreaktsioon, mis meis tekib, kui keegi ootamatult põõsa tagant välja kargab. Aju keskosa lähedal on golfipallisuurune mügarik, mis sarnaneb sellega, mida võib leida kalade, roomajate või imetajate peades. Selle ajupiirkonna nimetus on basaalganglion – see ovaalne rakukogum jäi pikka aega teadlaste jaoks arusaamatuks; nad pelgalt aimasid, et see mängib näiteks Parkinsoni tõve tekkimises teatud rolli.
1990-ndate alguses hakkasid MIT teadlased uurima, kas basaalganglion võiks olla kaasatud ka harjumuste tekkeprotsessi. Nad täheldasid, et vigastatud basaalganglioniga loomadel ilmnesid äkitselt probleemid teatud ülesannete täitmisel: näiteks labürintidest läbi jooksmisel või toidukonteinerite avamisel. Teadlased otsustasid teha katse, kasutades uut mikrotehnoloogiat, mis lubas neil pisima üksikasjani jälgida, mis rottide peas kümnete rutiinsete tegevuste sooritamise ajal toimub. Kui kirurg tegi roti ajusse sisselõike, oli seal näha väike juhtkang ja kümned pisikesed juhtmed. Hiljem pandi loom T-kujulisse labürinti, mille ühes otsas oli šokolaad.
Labürint oli konstrueeritud nii, et rott asus eraldusseina taga, mis avati pärast valju klõpsatust. Katse alguses, kui rott klõpsatust kuulis ja nägi eraldusseina kaduvat, hakkas ta tavaliselt eesmises käigus edasi-tagasi uitama, nurkades nuhkima ja seinu kraapima. Näis, et rott haistab šokolaadi, aga ei suuda välja mõelda, kuidas seda leida. Kui rotid jõudsid T-tähe ülemisse otsa, keerasid nad enamasti paremale, šokolaadist eemale, ekslesid seejärel vasakule, mõnikord ilma nähtava põhjuseta seisma jäädes. Lõpuks avastas enamik loomadest oma preemia. Kuid nende teekonnas polnud mingit selgelt tajutavat mustrit. Näis, nagu oleks kõik rotid ette võtnud rahuliku, etteplaanimata jalutuskäigu.
Rottide peadest võetud proovid rääkisid aga teist keelt. Sel ajal, kui loomad läbi labürindi ekslesid, töötas nende aju – eriti basaalganglion – suurel koormusel. Iga kord, kui rott õhku nuhutas või seina kraapis, hakkas tema aju plahvatuslikult tööle, nagu analüüsiks iga lõhna, vaadet ja heli. Rott töötles infot terve teekonna vältel.
Teadlased kordasid katset üha uuesti, jälgides, kuidas rottide ajutegevus muutus sedamööda, kui nad sadu kordi sama tegevust sooritasid. Esile kerkis terve rida nihkeid. Rotid lõpetasid nurkades nuhutamise ega keeranud enam valele poole. Selle asemel lipsasid nad läbi labürindi aina kiiremini ja kiiremini. Ning nende ajudes toimus midagi ootamatut: kui rott õppis, kuidas labürindis liikuda, tema vaimne aktiivsus vähenes. Mida automaatsemaks teekonna läbimine muutus, seda vähem võis täheldada mõttetegevust.
Paistis, et esimestel kordadel, kui rott labürinti uuris, pidi tema aju täisvõimsusel töötama, et ennast uuest infost läbi närida. Aga pärast sama teekonna korduvat läbimist mõne päeva jooksul polnud rotil enam vaja seinu kraapida või õhku nuhutada, seega lõppes kraapimise ja nuhutamisega seotud ajutegevus. Rott ei pidanud valima, mis suunas pöörata ja nii lülitusid välja otsuste tegemisega seotud ajukeskused. Loom pidi ainult meelde tuletama kõige kiiremini šokolaadini viiva teeraja. Nädala jooksul olid isegi mäluga seotud ajuosad passiivseks muutunud. Rott oli omandanud oskuse läbi labürindi sprintida nii hästi, et ei pidanud enam peaaegu üldse mõtlema.
Nagu uuringud näitasid, sõltub oskuse – otsejoones joosta, vasakule pöörata, šokolaadi süüa – taoline omandamine basaalganglionist. Paistis, nagu muutuks see tilluke ja iidne neuroloogiline struktuur üha mõjukamaks, kui rott järjest kiiremini jooksma hakkas ning tema aju järjest vähem töötas. Basaalganglionil oli keskne osa meeldetuletamise protsessides ja nende esilekutsutud käitumises. Teisisõnu, basaalganglion säilitas harjumusi isegi ajal, kui ülejäänud aju oli unne vajunud.
Et