ja Alūksnes, kuskil seal kandis. Huvitav on lugeda, kuidas Margus külastab õhinal Läti sööklaid ja on vaimustuses sealsetest toitudest (maitsvad). Mälu järgi tundub, et üks oli mannavaht piimaga. Valge. Kodus tehti meil kogu aeg roosamannat, nii et valge vaht oli küllap siis maitseelamus, kergelt isegi eksootika. Kuidas nad oskavad roosamannalt värvi ära võtta, võisin siis isegi mõelda.
Aga ega ma võib-olla ei olnudki varem sööklas söönud, sest kuigi suur maailmarändur meie pere ei olnud, vähemalt minuga koos mitte. Ja kui kodu oli ligidal, siis sai ju söögi seal teha.
Enne raamatu trükki minekut leidsin tähtsa üriku üles ja saan kontrollida, kui hästi mul see esimene Läti-reis meeles on. Selgub, et olin juba 14aastane ja 15. juuli 1988. aasta sissekanne on selline:
„Margus ei lähe karja.
Teeme reisi Lätimaale Urvaste–Valga–Valka–Valmiera–Smiltene–Valka–Valga–Urvaste. Valkast ostame turukoti. Piiale saame jope, tuhvlid, suvekostüümikese.
Emme ostab endale ametiportfelli.
Paps ei saa RSi, ega ka pükse.
Margus külastab hoolega sööklaid ja on vaimustatud toitudest (maitsvad).“
Ise olen lõppu lisanud veel „söökla kohta“.
Nagu näha, ei saa oletuslikke mälestusi väga usaldada, vähemalt seda, mis faktidesse puutub. Võib-olla käisime veel mõnel kaubareisil Lätis, aga ma ei mäleta. Igatahes kuulsas Riia loomaaias ei ole ma tänase päevani käinud ja kuulus Sigulda kepike oli tol ajal mulle täiesti tundmatu.
Kindlasti oskasin VEF-raadiot Lätiga seostada, mida aitas kinnistada samanimeline korvpalliklubi. Rīga puhul pole päris kindel, kas see oli pesumasin või külmkapp. Või mõlemad.
Ja et Meloodia heliplaadid olid mingit otsa pidi Riia heliplaadistuudioga seotud, sellega olin ka kursis.
LÄTI VERSUS SOOME
Lätit telekast vaadata oli üks asi. Ise kohale minna hoopis teine. Ei saa öelda, et oleks päris teise kultuuri astunud, aga põnev seiklus oli esimene päris oma Lätis-käik kindlasti. Olin jõudnud juba 25aastaseks saada.
Igatahes – kui piirid avanesid, algas Eestis tohutu Soome vahet voorimine. Igal eestlasel pidi olema oma kodustatud soomlane, kellele külla minna, kelle käest kinke saada. Kuivõrd ma olin saatuse tahtel seal Lõuna-Eestis või Põhja-Liivimaal kokku saanud ainult paari soomlasega, kes kõik olid juua täis ja nõmedad, tundus see mulle eriti arusaamatu. Olin ka selline punk, kes püüdis vastanduda kõigele, mis näis üldrahvalikult pealesurutud. Mis mõttes kõik nüüd Soome lähevad ja Läti on täitsa unustatud? Sündis selline luuletus.
mis mul sellest et vaatate põhja
mina pean vaatama ikkagi lõuna
pugedes kuivade heinade kuhja
närin üht vastselt valminud õuna
kas te ei tea et Soomes on jahe
jääte seal grippi angiini või mumpsi
Lätimaal puhumas tuuleke mahe
pargipingi peal söön saldejumpsi
istub mu kõrval üks Lätimaa piiga
sellist ei leia ei Lahtis ei Turus
rõõmuga röögatan Labvakar Riga
ületad Soomet nii põõsas kui murus
ei tea kas Läti on parem või kenam
teie küll selles ei kahtle et pole
minule meeldib ta ikkagi enam
rohkem mul midagi öelda ei ole
Ilmselt ma mõtlesingi siis, et mina ei lähe üldse kunagi Soome. Aga samas – ega ma Lätti ka ei juhtunud. Hakkasin küll 21aastaselt päris aktiivselt Eestit mööda ringi rändama, sest mul tuli välja esimene luulekogu, nii et see rändamine oli enamasti kindla sihiga – oma luulekogu promoda ja kuhugi müüki viia. Kuivõrd luuletused olid ainult eesti keeles, ei olnud põhjust minna Lätti ega Soome.
Seda hirmsat õnnetust siiski ei juhtunud, et elu oleks mu kandnud koledasse Soome enne kui palju kiidetud Lätti. Vahepeal olin liitunud Tartu Noorte Autorite Koondise ehk Tartu NAKiga ja käisin nendega siin-seal esinemas. Ühel ilusal hetkel otsisid Läti noored kirjanikud kontakti eestlastega ja Tartu NAK kutsuti Riiga esinema ja ma olin ka seal pundis. Ilmselt läksid NAKist need, kel parasjagu mahti ja tahtmist oli.
Et kutsujad olid samasugused noored autorid nagu meiegi, siis eelarvet ei olnud mitte mingisugust – ehk siis me pidime ise vaatama, kuidas kohale saame. Ma ei hakanud ses olukorras, selge see, bussiga sõitma, üldse sõitsin tollal vähe ühistranspordiga – kui olin bussiga Urvastest Tallinna sõitnud, tunnistasin häbelikult teistele, et laristasin täna natuke. Sellega oli ehk nii, et kui mul hääletamisharjumus alguse sai, kippus tõesti raha bussisõiduks nappima, hiljem oli see juba rohkem nagu harjumus.
Hakkasin hommikul hääletama ja jõudsin üsna väledalt Urvastest Valka. Seal aga pidi piiri ületama ja see ei osutunudki väga lihtsaks. Eesti piirivalvur vaatas mind kahtlustava näoga, uuris passi ja mulle juba näis, et siiapoole piiri ma seekord jäängi. Mul pole aimugi, mis talle seal ei meeldinud, igatahes tuli teine piirivalvur, kes hõiskas „Contra, mis sina siin teed!“. See esimene jäi lolli näoga vahtima ja ega ma ei tuvastanudki ära, kas mu päästja oli keegi, kes mind varasemast tundis – olin ju ka piirivalves olnud –, või lihtsalt teadis mind telekast või kuskilt sealt kandist, olin pisut kuulus juba… Igatahes mõni hetk hiljem seisin Läti vabariigi pinnal… ja hääletasin esimest bussi, mis üle piiri tuli. Selgus, et see oli Eesti lasteekskursioon (oli maikuu teine pool), mis sõitis kuhugi Saksamaale, aga mõistagi Riia kaudu. Retk kulges Riiani lustakalt, aga kui bussi pealt maha läksin ja nemad Saksamaa poole edasi vurasid, seisin tõdemuse ees, et mul on jalgsi minnes veel umbes kolme tunni tee Riia keskusse, kus me pidime Vabadussamba juures kokku saama. Aga võimalik, et ma ei teadnud ka, kui palju mul minna on. Mobiiltelefon mul isegi vist oli siis juba, aga teistel äkki ei olnud, kes seda teab. Tõenäoliselt nii, et mobla oli, aga välismaa paketti mitte. Igatahes ei tulnud mul kesklinna saamiseks pähe mingeid võimalusi peale kõndimise, sest linnas sees ikka ei hääleta enam. Olukord ei olnud samas kuigi trööstitu, sest ajavaru oli mul piisavalt ja teadsin, et tee, mida mööda lähen, viib otse Vabadussamba juurde, nii et karta ei olnud ka eksimist.
Järsku jõudsin trammipeatusse ja tramm tuligi. Või oli see ikkagi troll. Hüppasin peale, pileti puudumine mulle muret ei teinud, olin harjunud Tallinnas jänest sõitma, peaaegu kordagi ei olnud vahele jäänud. Aga Riias oli hoopis teine süsteem. Tuli konduktor, kes tahtis kohe hakata mulle piletit müüma. Ma laiutasin käsi, näitasin 500kroonist, mis mul taskus oli. Mul lihtsalt ei olnud õnnestunud tee peal seda Läti rahaks teha. Lõigi konduktor käega, mis sa ulli välismaalasega teed. Aga varsti pööras tramm Vabaduse puiesteelt maha ja sain aru, et mul ei ole aimugi, kuhu ta edasi läheb, ja kaarti mul ei olnud, ainult teadmine, et otse minnes jõuan kohale. Õnneks oli varsti peatus, ma hüppasin, ähmi täis, maha, kusjuures kaotasin enne seda 500kroonise, millele head inimesed õnneks mu tähelepanu juhtisid. Esimene kokkupuude lätlastega oli väga positiivne, võib-olla just sellepärast armastan lätlasi tänapäevani. Väga võimalik, et mul ei olnudki rohkem raha peale selle ühe viiesajase kaasas.
Otsustasin, et enam ühistranspordiga jamama ei hakka. Tee peal õnnestus raha vahetada, ilmselt ebasoodsa kursiga. Aga kasutasin võimaluse ära, esimene käik oli seejärel kohe Shelli tanklasse, kus ostsin teekaaslaseks mõne õlle ja ka Shelli sümbolitega avaja, et pudelid kindlasti lahti saada. Võimalik, et ma ei osanud siis veel õllepudelit teise pudeliga avada.
Mul oli kaasas ka Karl Abeni iidvana läti-eesti sõnaraamat, väljalaskeaasta 1959, samas – ega uuemat varianti ei olnud ilmunudki, see tuli alles aastal 2015. Aga pisike Abeni sõnaraamat jäi tähtsaks ka pärast seda, sest reisisin palju ja seda oli hea kotti pista, vana ja klassikalist sõnavara sealt ikka leidis. Uued sõnaraamatud on muidugi kordades efektiivsemad, aga kaasas tassimiseks liiga telliskivid.
Abeni