saada inimeseks, keda võetakse kõikjal hästi vastu
Hajj Sayyahi rahuldamatu uudishimu sundis teda käima mitte ainult iga linna muuseumis, vaid ka sealsetes koolides, raamatukogudes, kirikutes, vabrikutes, botaanikaaedades, loomaaedades, vanglates, teatrites. Kui temalt küsiti, kes ta on, vastas ta: „Jumala looming ja selles linnas võõras.” Tema lemmikvanasõna oli: „Ärge rääkige kellelegi, kui palju teil vara on, kuhu te teel olete või milline on teie religioon.” Talle meeldis olla „tavaline inimene”, kes oli võimeline avastama, kui tavatud on kõik tavalised inimesed. „Kui ma oleksin kuningas, ei näeks ma kunagi asju sel kombel, sest kuningad ei saa olla vaeste ühiskonnas. Kuninga otstarve on näidata rahvale oma väärikat kuju, kuid vaeste otstarve on näha inimesi sellistena, nagu nad on. Nad liiguvad vabalt ringi ega tunne hirmu. Mitte keegi ei pane neid tähele, kuid nemad näevad kõike ja kõiki.”
Inimesed olid Hajj Sayyahi vastu väga lahked, nad kutsusid teda oma koju, teatrisse ja väljasõitudele, sest nii vastasid nad tema huvile nende vastu. Ta ei kiitnud heaks mitte kõike. Belgia kuningaga kohtudes kritiseeris ta avalikult relvade tootmist. Ta tähendas üles vaesuse ja rõhumise kohta käivad kibedad nurinad. Kuid Pariisis kirjutas ta: „Siin naudivad inimesed vabadust. Nad räägivad just seda, mida tahavad rääkida. Keegi ei sega end teiste inimeste asjadesse. … Kurbus muudab elu lühikeseks. Neis inimestes ei ole kurbust, nad nagu ei saakski surra.”
Kui Hajj Sayyah lõpuks Iraani naasis, võttis ta ette hoopis teistsuguse seikluse, minnes poliitikasse, et leida poliitilisi lahendusi inimsoo hädadele. Protestides teenimatute „raskuste ja koleduste vastu, mida oleks võimatu taluda isegi loomadel, inimestest rääkimata, ning mis saavad osaks samasugustele vaestele, õnnetutele ja harimatutele Pärsia alamatele nagu mina”, ühines ta liikumisega, mis võitles korruptsiooni ning väära valitsemise vastu ja viis 1905. aastal revolutsioonini tema riigis. Ta oli tegev kõige mõjukamas salajases ja ühiskondlikku muutust ettevalmistavas ürituses, ta pandi vangi ja saadeti maale pagendusse, ning kui näis, et tema elu on ohus, varjus ta viieks kuuks USA saatkonda. Pärast revolutsiooni, kui ta pälvis oma tarkuse ja tagasihoidlikkuse eest laialdase imetluse, hakati teda kutsuma humanistliku liikumise varjatud ettekuulutajaks. Sõna „humanistlik” pärsiakeelseks tõlkevasteks on adamijat. Hajj Sayyah oli „inimlikkuse vennaskonna” (ashab-e adamijat) eestvõitleja. Kuid selgus, et poliitika on tema ideaalide saavutamiseks liialt täis intriige ja vaenu, ja poliitika kaudu pole neid siiani saavutatud. Teisest küljest otsivad üksiküritajad tavaliselt vaid ajutisi lahendusi, lükates edasi päeva, mil hullusärk, mida pooldavad ranged institutsioonid, neile selga tõmmatakse. Kas on ka muid teid, mida mööda minna?
Hajj Sayyahi kaheksateist aastat väldanud teekond oli seiklus, mis on vastand karjäärile. Ta erines sellistest seiklejatest nagu Cortés, kes otsis endale kuningriiki, kasutades tavalisi relvi, jõudu ja pettust, või Kolumbus, kes himustas muinasjutulist India kulda. Ta ei sarnanenud milleski piraatide ega kurtisaanide ega palgasõdurite ega California kullaotsijatega, keda on ikka peetud arhetüüpseteks seiklejateks; samuti ei kehti tema kohta Prantsuse Akadeemia seikleja definitsioon 1823. aastast: varanduse või staatuseta isik, kes elab intriigide varal. Alles viimasel ajal on kellegi seiklejaks nimetamine lakanud olemast solvang ja selle asemel peetakse silmas idealisti, kes otsib midagi sellist, mida ühiskond pole suuteline pakkuma; kuid sageli on see tähendanud üksnes ebamäärast igatsust millegi eksootilise või seni kogematu järele, või primitiivse lihtsuse taotlust, või põlgust maiste ambitsioonide vastu, või üldse ambitsioonidest loobumist, järgides luuletaja Rimbaud’ maksiimi „eesmärgid on tühised”. Seiklejavaimu võiks tõlgendada kui põgenemist, või sügavalt isiklikku saavutust, või mingit tehnoloogilist triumfi, näiteks reisi Kuule.
Peaaegu täpselt sajand pärast seda, kui Hajj Sayyah asus pikale teekonnale, lahkus kodust ja astus Prantsuse võõrleegioni üheksateistkümneaastane britt Simon Murray, kelle tema tütarlaps oli maha jätnud ning kes oli tüdinud oma tööst Manchesteri rauasulatustehases. Ta tahtis endale tõestada, et väärib paremat saatust ning et tal on piisavalt jõudu, et taluda äärmist julmust ning sõda. Tema tasuks oli enesekindlus. Ta kirjutas silmatorkavaid kirjanduslikke võimeid ilmutades raamatu sellest, kuidas ta tuli toime jõhkruse ja kõrbe ohtudega; raamat osutus nii haaravaks, et selle põhjal vändati film. Seejärel siirdus ta ärisse, juhtis suuri korporatsioone ja sai väga rikkaks. Ent sellest polnud tema jaoks küllalt. Kuuekümnendates eluaastates ilmutas ta taas nooruslikku trotsi, siirdudes üksi ja jala Antarktikasse. Kuid tema seiklused olid pigem kantud traditsioonist teha midagi sellepärast, et see on raske ja tundub väljakutsena. Nad oli elule täienduseks, umbes nagu sport, põgenemine elu halluse eest, kuid nad ei muutnud elu. Nad olid tähtsad tema jaoks, kuid teiste tavaelu jätkus nii nagu ennegi. On võimalikud ka teist laadi seiklused.
Kui ma oleksin teiega kohtunud 16. sajandil, oleksin teile öelnud: „Meie aja suur seiklus on uute mandrite ja uute ookeanide avastamine. Lõpetagem virisemine oma hädade üle ja otsigem erutavamaid eesmärke. Tulge Ameerikasse. Ja pärast seda uurigem läbi kogu maailm. Pole võimalik mõelda, et oleme ka tegelikult elanud, kuni me pole näinud tervet inimsoo kodu.”
Sajand hiljem oleksin ma teile öelnud, et meie aja suur seiklus on teadus. Teadus tõestab varsti, et selle taga, mida me ei näe ega kuule ega saa puudutada, on teine, veel hämmastavam maailm. Ükski asi pole selline, nagu ta välja näeb. Avastagem looduse seadusi – võib arvata, et need osutuvad palju-palju põnevamaks kui võlufantaasiad.
18. sajandil tähendas suur seiklus võimalust, et saabub täiesti uus võrdsuse ajastu. Tulge, ja ühinegem võitluses avaliku ja salajase türannia vastu. Kukutagem despoodid ja kuulutagem kõik inimesed vabaks. Püüdkem tagada, et igal inimesel oleks õigus püüelda ükskõik millise saavutuse poole, kuitahes vaesed nende vanemad ka poleks.
On ka selliseid seiklusi, mis on eksisteerinud aja algusest peale. Üks taolisi on eesmärgistatud ja vähem enesekeskse olemise otsing, ning just sellele on keskendunud religioonid ja ideoloogiad. Teine, sama iidne, kuid kuni oma hiljutise taassünnini unustusse vajunud seiklus sisaldab eneses katset leida viise, kuidas elada kooskõlas kõigi maakera elusolendite ja taimede, mere ja maastikuga, kuivõrd nemad on pidevas uuenemises. Kolmas seiklus on iluotsing ja ilu avastamine selle mitmesugustes vormides, näidates, et kujutlusvõimel pole piire.
Igaüks neist seiklustest jääb piisavalt köitvaks, et siduda inimest endaga kogu tema eluajaks, kuid sestpeale, kui need võimalikuks said, on vaimne silmapiir tunduvalt avardunud. Arusaam nii tohutust universumist kui ka selle tillukestest osakestest on täielikult teisenenud. Teistsugused on ka mehed ja naised, sest neid on muutnud haridus ja informatsioon ning kogemused ja ootused, mida varem olemaski polnud. Maailma ilmub üha rohkem uut laadi inimesi. Paljusid neist ei rahulda enam elatise teenimise nimel rabelemine, mille puhul nad saavad kasutada vaid murdosa oma andest, ning tehes seda viisil, mis leiutati kunagi väga ammu märksa alandlikumate olendite jaoks. Kõik nad on saanud väljaõppe, et olla mingi kitsa valdkonna spetsialist; neil on oskused, mis võivad anda sügavat rahuldust, kuid samas ka kujutlusvõimet piirata. „Elu mõte” ei ole enam nii selge, nagu see kunagi arvati olevat. Iial varem pole nii paljud inimesed tundnud ebakindlust, mõeldes sellest, mis võiks olla nende laiem elueesmärk väljaspool igapäevaaskeldusi ja öiseid rõõme. Varasemad kindlad veendumused ähvardavad kokku variseda, jättes kõik üksi iseendaga. Paljude inimeste veendumused ongi kokku varisenud ja nad on alasti.
Mulle ei meeldi varjata oma alastust laenatud või kulunud rõivastega. Ma tahaksin teada, millised võiksid olla alternatiivid „alternatiivsele eluviisile” ja „oravarattast põgenemisele”. Utoopiad ja düstoopiad pole kuhugi viinud, niisiis, kuhu veel minna, kui inimene ei suuda enam uskuda helge tuleviku saabumisse ning on väsinud hukatuse- ja meeleheiteprohvetitest? Ideoloogiad, mis kunagi kiirgasid lootust, on nüüdseks oma sära kaotanud. Progress on jätnud liiga paljud inimesed teeveerde; liiga palju on neid, kes ei tea, kuidas seal oma kohta leida; ja liiga paljud kahtlevad, kas see teegi on õige. Külluses võib leida uusi seadusi, uusi