rra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid
SISSEJUHATUS
2009. aasta kevadel olen lõpetamas Tartu ülikooli arheoloogiamagistrantuuri ja oma eluga üldiselt sellises huvitavas kohas, kus kõik uus on teretulnud. Olen õppinud erinevaid erialasid nii realia kui ka humanitaria poolelt, kuid lõpetamiseni jõudnud vaid ühes neist. Nüüd ongi küsimus selles, kas minna tööle või jätkata õpinguid. Kas jääda Tartusse elama või kolida kuhugi mujale? Igapäevaelu toimetuste kohal rulluvad lahti niisugused suured küsimused.
Ühel päeval jääb Küütri tänaval Athena kino ees mulle silma plakat, mis kuulutab pretensioonikalt „Maailmafilm“. Ma olen tegelikult teel mingit pangaasja ajama, aga kuna sellega otseselt ei põle, siis astun kinno sisse ja avastan sealt filmifestivali. Vaatan filme, mis räägivad tavaliste inimeste igapäevaelust üle kogu maailma. Saan teada krüptilise ja arusaamatu nimega uurimisvaldkonna visuaalantropoloogia olemasolust, vaimustun, guugeldan, loen Vikipeediast ja mujalt kõike, mida selle kohta leida on, ning saadan avalduse Tromsø ülikooli, et asuda seda eriala magistriõppes õppima. Tromsø ülikooli kasuks langeb valik seepärast, et Euroopas on sel hetkel veel üsna vähe ülikoole, kus seda eriala magistritasemel õpetatakse, ja Tromsø on neist ainuke, mis on tasuta. Pealegi on mingi tung põhja poole – Arktikasse – olnud mul sees juba ammustest aegadest. Loodan lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – õppida ennast huvitavat eriala ja elada keset arktilist tundrat.
2010. aasta suvel potsatab postkasti minu vastuvõtust teatav kiri. Pean tunnistama, et sel hetkel ei tea ma Norrast eriti palju peale selle, et seal on fjordid, trollid ja sotsiaaldemokraatia. On aeg see viga parandada.
Pakin asjad ja kolin polaarjoone taha Põhja-Norra tundrasse maailma kõige põhjapoolsemasse ülikooli õppima. Järgneb kaks aastat elu Arktikas koos polaaröö ja virmalistega, töö-ööd kuivdokkides Bergeni lähedal ja palju muud huvitavat ja igavat, rõõmsat ja kurba, tavalist ja täiesti ootamatut.
Kõik see ühe plakati pärast Tartus Küütri tänaval.
Ja näe, panka unustangi ma sel päeval minna.
1. OSA:
TROMSØ
ARKTILINE ALGUS
Saabun maailma kõige põhjapoolsemasse ülikooli, kaasas kaks kätt, natuke riideid ja üks läpakas. Kõik on uus: uus riik, uus kultuur, uus eriala, uus kliima, uued sõbrad. Põnev aeg.
Kuigi on alles augusti keskpaik, sunnib jahe sügishõnguline õhk jakihõlmu koomale tõmbama. Esimene sõõm selle linna õhku lennukitrepil – see on saabumise tähtis vaimne rituaal. Päike ripub nagu suur pann madalal terminalihoone tagant paistvate sügiskuldsete mägede kohal ja paar kajakat ajavad taamal ülalpool fjordi oma kajaka-asju. See on meie tervitus ja esmamulje. Mina ja Tromsø. Tere.
Efektiivsuse ajastul saab sellist saabumishetke nautida harva. Enamikus lennujaamades ei saa enam õue minna. Terminalihoone imeb suurte metallist lontide kaudu reisijad lennukist välja ja pumpab kiiresti uued asemele, et lennuk saaks viivituseta stratosfääri piirile raha teenima tõusta. Lennukitrepid on vana aja jäänuk, omased veel vaid odavlennufirmadele ja kolkalennuväljadele.
Kaks kollases vestis meest loobivad pagasit käru peale ja kolmas rullib lahti punase-valgekirjut linti, mis tähistab väikese ühekorruselise terminalihoone poole suunduvat trajektoori. On tõesti väga jahe.
Kolkalennuväli see just nimelt ongi. Tromsø on tsiviliseeritud maailma arktilisel äärel, inimtegevuse sfääri piiril asuv „viimane linn“. Siin on veel valgust ja soojust, on inimmelust sumisev kesktänav, baare ja restorane, on kaks kinogi. Aga siit edasi ei ole enam palju. Siit edasi on veel vaid mõned väikesed asulad ja Nordkapp, kuhu turistid tulevad pooleks tunniks, et paar selfit teha ja siis normaalsusse naasta. Siit edasi on vaid tundra ja mäetipud, mille vahel ulub jäine tuul. Olen jõudnud üsna maailma äärele ja siin on, nagu öeldud, tõesti väga jahe.
Terminalihoones on olemas kõik funktsionaalsed osad, mis ühes lennujaamas olema peavad. On saabuvate ja lahkuvate lendude alad, turvakontroll, pagasilindid ja tollipiir. Aga need on kõik ühes ruumis koos. Kui muud lennujaamad on korterid, siis Tromsø oma on kööktuba. Selline väike ja armas. Sest ega kolgas ei pea üldsegi olema mingi halb koht. On olemas väga toredaid kolkaid.
On hiline pärastlõuna ja sotsiaaldemokraatliku heaolu tingimustes on ülikool selleks kellaajaks juba kõik oma asutused sulgenud. Seega sean ennast siia lennujaamakesse ööbima. Pean lennujaamapingil aega veetma kuni hommikuni, mil kontoritädid – mõtteis veel omleti kõrvale hommikutelevisioonist vaadatud huvitav saatelõik – oma kohvimasinad ja arvutid uuesti käima löövad ja andmebaasidest, saatekirjadest, osakondadest, personalist, inventarist ja fondidest koosnev süsteem, mida nimetatakse Tromsø ülikooliks, uuesti äginal ja puhkides liikuma hakkab. Praegu istuvad kontoritädid oma elutubades diivanitel ja vaatavad õhtust telemagasini, uudiseid segatuna meelelahutusega. Minul on aga valida Tromsø lennujaama kahe pingi vahel. Vasak või parem. Valin vasaku pingi, viskan pikali ja asun raamatut lugema, sest on aasta 2010 ja nutitelefonid pole veel levinud. Võtan enne seinal asuvast brošüürihoidjast Tromsø kaardi. Homme tuleb üles otsida välistudengite vastuvõtukontor. Paberkaardi abil. On ajad.
Reisimine ei tähenda tänapäeval enam seda mis vanasti. Me ei löö enam metsalagendikule laagrit üles ja ei keeda lõkke kohal pajas suppi. Me ei vänta enam kriuksuval jalgrattal mööda suveöölõhnalist kruusateed hahetava horisondi poole nagu Nipernaadi. Reisimine käib nüüd mööda selleks kohandatud infrastruktuuri ja metsalõhna ning öises jaheduses hõõguvad hubased söed oleme me vahetanud lennujaamade, rongivaksalite, kupeede ja istmeridade mugavuse vastu. Miski ei tekita minus reisimise tunnet tugevamini kui hammaste pesemine mõne lennujaama või maanteeäärse bensiinijaama avalikus tualettruumis. „Reis! Seiklus!“ tähendavad need isikupäratud kahhelplaadid ja desinfitseeriva puhastusvahendi lõhn Tromsø lennujaama käimlas järgmisel hommikul.
Hambad puhtad, sõidan bussiga linna ja leian Studentsamskipnadeni. Sellist naljakat nimetust kannab siinne üliõpilasküla, mis hoolitseb tudengielamute, – lasteaedade, – spordirajatiste ja mingite karjääri- ja nõustamisteenuste eest. Lasteaedu, mis on mõeldud tudengite lastele, on muide lausa kaks. See on vist osa elukestva õppe filosoofiast: tudeng ei pea tingimata olema noor ja vallaline.
Studentsamskipnadeni kontoris pääsen lõpuks arvuti-taga-istuja-tädi jutule. Ta on väga jutukas ja ma saan teada, et mingit lootust ühikatuba saada küll ei ole, sest 400 inimest on järjekorras ja ma oleksin ammu pidanud sellekohast soovi avaldama, ja üldsegi eelistatakse nooremaid inimesi, üle kolmekümneaastased peaksid endale ikkagi üürikorteri leidma, aga üürikortereid ka eriti ei ole, sest Tromsø on üsna väike linn ja ülikool on aastate jooksul aina kasvanud. Olukord näib olevat päris lootusetu, aga viimasel hetkel tulistab ta läbi meeleheite rõske udu oma lootusevibust minu poole helendava noole: neil on tudengite jaoks eraldatud üks spetsiaalne auditoorium, mille põrandal saab väikese tasu eest kuni kaks nädalat ööbida. Selle kahe nädala jooksul tuleb endale siiski elamine leida, sest siis tühjendatakse auditoorium elanikest ja võetakse kasutusse õppetööks.
„Väikese tasu“ maksmiseks tuleb minna teises hoones asuvasse kontorisse, tuua sealt maksmist tõendav tšekk ja tulla tagasi Studentsamskipnadenisse, kust saab siis võtme. Ma olen niisuguse nõukogudeaegse süsteemi üle veidi hämmastunud, sest ma ei tea veel, et norrakatele meeldivad keerulised asjaajamisprotseduurid, reeglid, komiteed ja nõukogud. Praegu lihtsalt kuuletun nurisemata ja varsti saangi öömajaks muudetud auditooriumis oma seljakoti vinniliste norra noorte vahel vabale madratsile räntsatada. Õhus on lapsepõlve suusalaagri õhkkond, kui õhtul kell 23 tuled kustutatakse ja siit-sealt hakkab üle pimeda auditooriumi kostma paarikümne inimese tekitatavaid öiseid hääli: keegi vestleb vaiksel häälel, keegi krabistab kuskilt kilekotist midagi otsida, kuskilt kostab suudlemist ja keegi juba norskab. Ma olen Põhja-Norra väikelinnas mingi õppehoone põrandal pimedas toas, ja mul pole aimugi, mis homme saab. Elu ei saaks olla parem.
Bürokraatia on alati ebameeldiv, mõnikord naljakas ja mõnikord toob kaasa üllatusi. Vahel võivad need üllatused