Minu Norra. Polaarutoopia ja naftaplatvormid. Tanel Saimre

inglise keeles vestlevate ameeriklastega, kosmopoliitsete norrakatega, kogukonnaaktivistidest saamidega. Ma tõusen Maslow’ püramiidi kõrgematele korrustele, vaimsuse tipu poole.

      Visuaalantropoloogia magistriprogramm, kuhu ma olen õppima asunud, on akadeemilises mõttes üsna veider moodustis. Rõhutatult interdistsiplinaarne, mis tähendab, et see ei kuulu otseselt ühegi olemasoleva teadusharu raamidesse, vaid võtab paljudest erialadest (antropoloogiast, epistemoloogiast, filmiteooriast, narratoloogiast) tükke ja paneb neid uudsel moel kokku. Selle programmi alus on eeldus, et teadmisi saab talletada ja edasi anda erineval moel. Raamatute tekst, helisalvestised, videosalvestised, fotod ja muuseumides hoitavad esemed kannavad kõik kultuurilist infot ning erinevad infokandjad (ehk meediumid) jätavad infole erineva jälje. Tekst sobib hästi abstraktsete ideede ja kontseptsioonide edasiandmiseks, samas kui foto ja video annavad paremini edasi vahetut kogemust, aistinguid, konkreetseid füüsilisi asju. Akadeemiline maailm põhineb siiani suuresti tekstil – ükski teadmine ei ole õieti teaduslik enne, kui see on tekstiks vormituna artiklis või raamatus publitseeritud. See määrab suuresti ka akadeemilise teadmise abstraktse iseloomu – seda mõistab igaüks, kes on kuulnud sõnamoodustisi nagu „epistemoloogiline representatsioon“ või „poststrukturaalne diskursus“. Visuaalne antropoloogia kasutab meediumina filmi, mitte teksti, ja see peaks vähemalt teoorias kaasa tooma ka teemade ja küsimuste konkreetsema iseloomu.

      Kui semester on kestnud umbes kuu aega, siis otsustame teha ühe korralikuma „kursuseürituse“. Vaida on teada saanud, et ühel tudengiorganisatsioonil on Tromsøst paarikümne kilomeetri kaugusel Hillesøys majake, mida liikmed saavad soodsalt üürida. Keegi meist astub liikmeks. Paneme maja üheks nädalavahetuseks kinni, ostame poest head-paremat kaasa, paigutume kahte autosse ja sõidame kohale. Maja asub lammastega pikitud kaljuste niitude vahel kohaliku väikese külakiriku vahetus läheduses, nii et see võis kunagi olla pastoraat. Aga see pole tähtis, tähtis on see, et see sobib ideaalselt üheksa hästi varustatud ja heade mõtetega noore inimese meeldivaks nädalavahetuseks. Mina võtan enda peale loomulikult eestlasele kõige tähtsama ülesande ja panen küdema allkorrusel asuva sauna. Kui selgub, et on vaja puid lõhkuda, siis teen ettepaneku, et seda võiks teha Haukur. Tema on nimelt aastaid töötanud Islandil matkagiidina ja üldse igatepidi metsik ja vintske loodusmees. Kõik, mis puudutab lõket ja tuletegemist, võiks olla tal käpas, eks ole? Vale. Haukur on viisakas noormees ja läheb puid lõhkuma, aga kui ta pärast veerandtunnist ootamist ikka veel lõhutud puudega tagasi ei laeku, lähen asja uurima. Juba pealiskaudne visuaalne vaatlus tuvastab, et Haukuril lihtsalt puudub igasugune oskus kirvega puid väiksemateks osadeks lahutada. Teoreetiline teadmine on tal olemas, aga praktilistest oskustest on puudu. Minu ettekujutus, et matkasell peaks oskama kirvega puid peenestada, osutub vääraks. Ühe piirkonna või kultuuri enesestmõistetavuste ülekandmist teisele piirkonnale või kultuurile nimetatakse antropoloogias etnotsentrismiks. Islandi matkasellid lõket ei tee, sest Islandil ei kasva puid. Matkasuppi keedetakse gaasipriimusel ja Haukur pole oma elus ka kirvest kuigi tihti kasutanud.

      „Vabandust, Haukur, ma olin sinu suhtes etnotsentriline.“

      „Pole hullu, juhtub ikka.“

      Hamidoule kui aafriklasele on saun muidugi väga veider ja arusaamatu asi, aga ta on seiklushimuline ja tahab järele proovida. Päris paljaks ta ennast võtta ei soovi, see on tema kultuuris ikkagi äärmiselt sobimatu. Aga ta ei ole etnotsentriline ja ei pane pahaks, kui meie Haukuriga ennast alasti koorime.

      Laval ei ole kultuurirelativismist enam kasu ja kultuuridevahelisse kommunikatsiooni sekkub füüsika oma möödapääsmatu determineeritusega: kõrge temperatuur on Hamidoule lihtsalt liig. Me Haukuriga küll püüame teda veenda, et see on nagu Aafrikas ja Hamidou peaks olema sellega harjunud, aga sellest pole kasu. Aafriklane lahkub leiliruumist mõne minuti pärast, islandlane ja eestlane istuvad edasi ja võtavad korraliku leili.

      Järgmisena on meil Haukuriga muidugi vaja karata Norra mere karastavatesse lainetesse. Seiklushimuline Hamidou otsustab kaasa tulla, kuigi nüüdseks ei suuda küsimus „Miks te seda teete?“ enam üksnes mõtte kujul tema peas püsida, vaid tikub iga natukese aja tagant tugeva fula-aktsendiga inglise keeles välja. Mitmekultuurilisus avardab inimese mõttemaailma ja sunnib ennast kõrvalt vaatama – kõik need kolmkümmend meetrit, mis saunauksest jäise fjordiveeni joosta tuleb, mõtlen ma pingsalt: „Tõepoolest, miks me seda teeme?“ Siis on mu ees aga tume sügavik, kuusirp lainesäbruliselt veelt peegeldamas, ja me teeme Haukuriga ühel ajal äratõuke. Kohe-kohe lõikavad meie varbad katki teraskülma veepeegli ja kirgastav külmatunne haarab meid endasse.

      Või midagi sellist me ootasime. Seetõttu on suureks üllatuseks, kui plartsatame umbes pahkluusügavusse vette. Vahepealsete tundide jooksul on saabunud mõõn ja lahesopp, kus vesi enne ulatus vähemalt vööni, on nüüd muutunud lombiks. Seisame saunast auravana mudasel fjordipõhjal ja meie näol on ilmselt üsna loll ilme.

      „Kurat, mõõn,“ ütleb Haukur. Mulle meeldib tema oskus olukordi täpselt ja ammendavalt sõnadesse panna.