Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487. Raul Sulbi

siis Gloucesteri Humphrey ja kardinal Beauforti asevalitsustülides 1420ndatel ja 1430ndatel aastatel. Kuid nüüd peamistest sündmustest järgemööda.

      2. RICHARD II – KUNINGAS, KES JÄI SURMANI LAPSEKS

      1. FAVORIIDID JA NÕUDLIKUD LORDID

      Bordeaux’ Richard sai Inglismaa kuningaks juunis 1377 kümne ja poole aastase poisina pärast oma vanaisa Edward III surma 64-aastaselt. Surivoodil oli poisi isa Must Prints vannutanud oma isa ja venda Gaunti Johni Richardist kui õiguspärasest kuningast mitte mööda minema, mida mõlemad ka tõotasid. Ometi uskusid parlamendi alamkoja liikmed tõsimeeli, et Gaunti John kavatseb pärast oma isa surma võimu anastada, mistap kinnitati väiksele Richardile kohe pärast Musta Printsi surma kõik tolle troonipärija-staatusele viitavad tiitlid nagu Walesi prints ja Cornwalli hertsog. Ka uue kuninga võimuleasumise järel kardeti ikka enim Gaunti, seetõttu nimetas parlament ametisse salanõukogu, milles polnud ühtki Richard II kuninglikku verd lelle, vaid erinevad kuningriigi ametimehed ja vaimulikud. Ometi säilitasid Gaunt ja kuninga noorim lell Buckingham teatava mõju valitseja üle.

      1381. aastal tuli 14-aastasel valitsejal silmitsi seista Wat Tyleri juhitud talupoegade ülestõusuga, mille käigus tapeti teiste seas Canterbury peapiiskop ja kuningriigi kantsler Simon Sudbury ning kuningriigi varahoidja Robert Hales, samuti rüüstasid Londonisse tunginud talupojad suure mõnuga vihatud Lancasteri hertsogi Johni pillavalt luksusliku linnaresidentsi, Savoy paleed. Ülestõus õnnestus siiski petlike lubaduste abil maha suruda; millise jälje võis see silmitsiseismine mässuliste juhtidega jätta noorele kuningale, võib vaid aimata. Igatahes abiellus Richard 1382. aastal Saksa-Rooma keisri Karl IV tütre Böömi Annaga, kellesse kuningas sügavalt kiindus. Inglismaal see abielu aga populaarne polnud, pealegi jäi ühendus lastetuks ning kuninganna suri 1394. aastal katku, misjärel naitus Richard 1396. aastal Prantsuse kuninga Charles VI tütre Isabelle’iga, kes oli siis vaid seitsmene. Uue kuninganna vanusest tulenevalt lõppes seegi abielu Richardi kukutamise ning tapmise järel 1400. aastal lastetuna, misjärel nooruke leskkuninganna Isabelle Prantsusmaale «tagastati», kus temast mõned aastad hiljem oma isa vennapoja Orléans’i hertsogi Charles’i naine sai.

      Richard II kuulutati 1384. aastal igatahes täisikka jõudnuks, umbes sellest ajast hakkas ta salanõukogu asemel riigivalitsemises rohkem toetuma oma favoriitidele, kelleks olid Hulli villakaupmehe poeg Michael de la Pole, kelle Richard tegi 1383. aastal kuningriigi kantsleriks ning kellele andis kaks aastat hiljem Suffolki krahvi tiitli, mida ülejäänud kõrgaadel pidas ennekuulmatuks, ja kuningast viis aastat vanem Oxfordi krahv Robert de Vere, kelle kuningas 1385. aastal Dublini markiiks nimetas, mis oli ka esmakordne selle aadlitiitli kasutamine Inglismaal. Aasta hiljem andis kuningas oma lemmikule juba Iirimaa hertsogi tiitli, mida ülikud jällegi pahaks panid, kuna tegu oli alles teise korraga, mil hertsogiseisus oli antud mitte kuninglikku verd printsile. Kuigi de Vere põlvnes (emaliinis) Henry III-st nagu ka ainus varasem samalaadne hertsog Grosmonti Henry, polnud tal kuningriigi ees praktiliselt mingeid teeneid ega pidanud ülejäänud kõrgaadel temast isikuna lugu. Richard II-e negatiivselt suhtuv kroonik Thomas Walsingham viitas kuninga ja ta favoriidi homoseksuaalsele läbikäimisele, kuigi ühtki teist kinnitust sellele väitele ei leidu. De Vere naitus Edward III tütretütre Philippa de Coucy’ga, pettis oma naist aga kuninganna Anna õuedaami Agnes de Launcekronaga, kellega ka abiellus pärast seda, kui oli keelitanud paavsti talle oma esimesest naisest lahutust andma. Kõik see pluss de Vere’i kergemeelsus ja pealiskaudsus ning ebapädevad poliitilised nõuanded pahandasid parlamenti ja kuninga onusid ning ülejäänud suurnikke, kuid ei suutnud väärata kuninga kiindumust oma favoriiti.