nagunii tuleb tagasi.
Aga enne jõudis tagasi noor Mõrsja.
Lase end ometi vaadata, sõnas Ema rõõmust särades, kui laudkond oli jälle maha rahunenud.
Ja nad vaatasidki teda, kõik.
Neile hakkas silma mingi nüanss, mida nad ei osanud sõnadesse panna.
Selle pani sõnadesse Onu, virgudes unest, mida ta magas ammust ajast, lamakil tugitoolis – ääreni täis šampanjapokaal sõrmede haardes.
Te, preili, olete seal kaugel küll kõvasti tantsinud. Mul on selle üle hea meel.
Seejärel rüüpas lonksu šampanjat ja uinus jälle.
Onu oli peres tänuväärt kuju, ja asendamatu. Salapärane sündroom, mille all teadaolevalt kannatas ainuisikuliselt tema, hoidis teda pideva une kütkes, kust ta väljus vaid ülilühikesteks ajavahemikeks, pelgalt eesmärgiga lüüa vestluses kaasa punktuaalsusega, mida me kõik olime harjunud pidama endastmõistetavaks, mis aga tõenäoliselt oli hoopiski mõistetamatu. Miski oli temas isegi une ajal suuteline registreerima mis tahes episoodi ja iga sõna. Õigupoolest näis selline mujalt pärinemine andvat talle taolise mõttevaheduse või sedavõrd ainukordse pilgu asjadele, et ta virgumistel ja nendega kaasnevatel mõtteavaldustel oli lausa oraakellik, prohvetlik järelvõnge. See mõjus meile väga rahustavalt, kuna teadsime, et võime iga hetk arvestada varusoleva mõistusega, mis oli sedavõrd puhanud, et suutis võluväel lahti harutada ükskõik millise koduse arutluskäigu või argielus ette tuleva sõlmküsimuse. Liiatigi ei olnud meile vastumeelt võõraste hämming nende ainulaadsete uljustükkide ees – pisisasi, mis lisas meie kodule veel ühe põhjuse olla ligitõmbav. Oma pere rüppe naastes võtsid külalised tihtipeale kaasa legendihõngulise mälestuse mehest, kes suutis magades hakkama saada ka keerukate toimingutega, mille hulgas pilgel šampanjapokaali hoidmine oli vaid kahvatu näide. Ta võis unes omal habet ajada ja nii mõnigi kord oli teda nähtud magades klaverit mängimas, olgugi et nõksu aeglasemaid temposid võttes. Ei puudunud needki, kes väitsid, et on näinud, kuidas ta sügavasse unne vajununa mängis tennist: ta näis olevat üles ärganud vaid väljakupoolte vahetamise ajaks. Ma räägin seda sündmuste kajastamise kohustusest, kuid ühtlasi seepärast, et täna märkan ma kõiges selles, mis minuga toimub, justkui kooskõlalisust ja seega on mul juba päris mitu tundi olnud lihtne tajuda helisid, mis muidu, kimbatustunde küüsis, muutuvad kuulmatuks: näiteks elu sagedane kellukesehelin aja marmorlaual, pillatud pärleid meenutav. Elus inimeste koomilisus – see kummaline paratamatus.
Just nimelt, te olete küll kõvasti tantsinud, kinnitas Ema takka, paremini ei oskaks ma seda öelda, liiatigi ei ole puuviljatordid mulle kunagi meeldinud (paljud ta süllogismid jäid ju tabamatuks).
Kas tangosid? päris häiritult notar Bertini, kellele sõna tango väljaütlemine tähendas juba iseenesest midagi seksuaalset.
Tangosid? Argentinas? Sealses kliimas? päris Ema, kuid polnud aru saada, kellelt.
Ma võin teile kinnitada, et tango on selgelt Argentina päritolu, ei jätnud notar oma.
Seepeale kostis noore Mõrsja hääl.
Ma elasin kolm aastat pampas. Naaber asus meie kodust kahepäevase hobuseteekonna kaugusel. Vaimulik viis meid korra kuus armulauale. Kord aastas sättisime end Buenos Airese poole teele, ikka plaaniga olla kohal ooperiteatri hooaja avaetendusel. Aga me ei jõudnud kunagi õigeks ajaks kohale. Buenos Aires oli alati palju kaugemal, kui me osanuks arvata.
Äärmiselt ebapraktiline, märkis Ema. Kuidas isa sulle sel viisil küll abikaasat mõtles leida?
Keegi juhtis ta tähelepanu sellele, et noor Mõrsja oli juba Pojaga kihlatud.
Muidugi mõista, kas arvate, et ma ei tea? Ma tegin üldist laadi märkuse.
Aga tõsi ta on, sõnas noor Mõrsja, nad tantsivad seal kaugel tangot. See on imeilus, sõnas ta.
Võis hoomata ruumi salapärast võnget, mis alati kuulutas Onu etteaimamatuid virgumisi.
Tango annab mineviku neile, kel seda ei ole, ja tuleviku neile, kes seda ei loodagi. Seepeale uinus ta jälle magama.
Samas kui Tütar, kelle tool oli Isa kõrval, jälgis kõike vaikides.
Ta oli noore Mõrsjaga üheealine – vahelepõike korras ütlen, et mina olen sellest east juba hulk aastaid väljas.
(Praegu sellele tagasi mõeldes näen vaid suurt segadust, aga ka sellist huvipakkuvat asja nagu ennenägematu, kasutamata jäänud ilu raiskamine. See asjaolu toob mind kummatigi loo juurde, mida ma plaanin jutustada kui mitte muul, siis nimelt sel põhjusel, et ellu jääda, aga päris kindlasti ka lihtsalt seepärast, et lugude jutustamine on minu amet.) Ma mainisin niisiis Tütart. Ta oli Emalt pärinud ilu, mis nois paigus helises aristokraatlikult: tolle paikkonna naiste jaoks oli küll varuks hoitud kindlapiirilisi suursugususe sähvatusi – silmade lõige, kaks õnneliku kujuga säärt, juuste ronkmust värv –, kuid mitte ealeski seda lihvitud ja ümarat täiuslikkust – lõpmatute sugupõlvede protsessiooniga kaasnenud igipõlise täiustumise nähtav vili –, mis Emas oli ikka veel säilinud ning tema, Tütre puhul kordus imepäraselt, õnneliku eluea kullatise varjus liiatigi. Ja siiamaani on kõik kena. Aga tõde ilmneb päevselgena siis, kui ma väljun oma elegantsest liikumatusest ja hakkan liikuma, nihutades heastamatu ebaõnne kvoote selle muutumatu tõsiasja tõttu, et ma olen lombakas. Õnnetusjuhtum, ma olin ligi kaheksa-aastane. Juhitavuse kaotanud vanker, ootamatult perutama kukkunud hobune, kitsal tänaval majade vahel, linnas. Võõrsilt kutsutud väljapaistvad arstid said hakkama ülejäänuga, isegi mitte ebapädevuse, võib-olla halva õnne tõttu, kuid asja igatahes keeruliseks ja valusaks muutes. Nüüd käin jalga järel lohistades – paremat jalga, mis on küll täiusliku säärejooksuga, ent osutub mõistusevastaselt raskeks ega taipa vähimatki sellest, kuidas harmoneeruda ülejäänud kehaga. Jalg toetub maha töntsilt ja kuidagi elutult. Ka käsi ei ole normis, ta näib tundvat vaid kolme asendit, ja mitte ülearu elegantseid. Seda võiks nimetada mehaaniliseks käeks. Näha mind toolilt tõusmas ja vastu tulemas, kas tervituseks või viisakusavalduseks, mõjub kummalise kogemusena, mida väljend illusiooni kadumine suudab vaid kahvatult edasi anda. Ehkki kirjeldamatult ilus, mõranen ma väiksemagi astumise juures, pöörates igasuguse imetluse silmapilkselt kaastundeks ja igasuguse iha ebamugavuseks.
See on teada asi. Kuid mul pole kalduvust kurvastada ega annet valu tunda.
Kui vestlus oli läinud kirsside hilise õitsemise peale, astus noor Mõrsja Tütre juurde ja kummardus, et anda talle mõlema põse peale musi. Tütar ei tõusnud püsti, sest sel hetkel soovis ta ilus olla. Nad kõnelesid allasurutud häälel, otsekui oleksid ammused sõbratarid, või kas ehk äkilisest soovist sõpradeks saada. Vaistlikult mõistis
Tütar, et noor Mõrsja oli selgeks õppinud distantsihoidmise ega kavatsenud sellest ka edaspidi loobuda, olles selle valinud omaenda elegantsi eriliseks ja jäljendamatuks vormiks. Ta jääb lapsemeelseks ja salapäraseks, alati, mõtles Tütar. Nad hakkavad teda jumaldama.
Siis, kui esimesi tühje šampanjapudeleid juba minema viidi, tekkis vestlusse korraga ühine, lausa maagiline katkestus, ja keset seda vaikust päris noor Mõrsja kenal kombel, kas ta tohiks ühe küsimuse esitada.
Aga muidugi, kullake.
Kas Poega ei olegi?
Poega? lausus Ema, et anda Onule aega mujalolekust välja tulla ja appi tõtata, aga kuna midagi ei sündinud, siis Ah, Poeg, mõistagi, jätkas ta, Poeg, otse loomulikult, minu Poeg, õige küll, see on asjalik küsimus. Ja pöördus seejärel Isa poole. Kallis?
Inglismaal, sõnas Isa, täielikus südamerahus. On teil aimu, preili, mida Inglismaa endast kujutab?
Usutavasti.
No nii. Poeg on Inglismaal. Aga täiesti ajutiselt.
Kas selles mõttes, et ta tuleb tagasi?
Vähimagi kahtluseta, niipea kui kutsume.
Ja te kutsute?
Päris kindlasti tuleb meil seda kiiremas korras teha.
Juba täna, täpsustas Ema, pillates teatud tüüpi