juures. „Tule siia, Becket. Vaata seda. Mul pole prille ees. Mis siin kirjas on? Kas Cat Wom…” Isa tõmbab sõrmega üle valgustatud nupu.
Püha müristus! „Ja ongi!” hüüatan. „Kas meie naaber hakkab tõesti olema Cat Woman – Kassnaine?! Uskumatu!” Nüüd vajutab isa nupule ja kuigi ta võtab käe sealt ruttu ära, heliseb kell edasi.
Naine, kes ukse avab, pole küll sugugi Kassnaise moodi. Kõigepealt ei ole tal kassikõrvu ega naljakat maski. Kuigi, kui aus olla, ma oleksin püksi teinud, kui tal need oleksid olnud. Naine vaatab meid ülevalt alla ja siis jälle alt üles, justkui jälgiks mingit vertikaalset tennisematši. Billy püüab ennast mu jala taha peita, kui Cat annab papsile meie uue korteri võtme ja palub enda järel sisse tulla. Kui oleme trepist üles läinud, osutab Cat A-korteri poole. „See olen mina.” Siis osutab ta korterile B. „See olete teie. Mulle kuulub ka alumise korruse juuksurisalong. Võite igal ajal juukseid lõikama tulla.” Ta vaatab papsi kiilaspead. „Noh, võib-olla siiski mitte.”
Vahepeal pobiseb Billy aina uuesti ja uuesti: „Ma arvan, et me peaksime nüüd koju minema.” Väikese Billy kohta väga targad sõnad, aga vana paps jätab need tähelepanuta. Ma tunnen, kuidas Billy pisike külm käsi lipsab minu pihku ja pigistab mu kätt. Tuleb tunnistada, et mul on selline tunne, nagu lüpsaks ta lehma, aga ma tean, et see on Billy salaviis küsida, kas kõik saab ikka korda. Kui tahate, võite seda koodiks nimetada, nagu see Enigma kood, millest meile koolis räägiti, ainult miljon korda lihtsam. Nii saame teineteisega suhelda, ilma et peaksime rääkima. See sai alguse juba hulk aega tagasi, kui Billy haiglast koju toodi, mul sõrmest haaras ja seda pigistas.
Aga seekord ei usu ma õieti, et kõik on ikka korras, kuigi ma pigistan Billy kätt.
Billy sosistab: „Miks me kodust ära jooksime? Miks Pearli siin ei ole? See on väga salapärane lugu ja me peame selle ära lahendama.”
„Ma tean,” pomisen vastu, „ma mõtlesin täpselt sedasama.”
Billy pigistab jälle mu kätt, aga seekord tungivamalt.
Pigistan vastu.
Siis meenub mulle, et ta nokkis enne nina.
Kaks
Arvasin, et mina leian võimaluse Pearliga uuesti ühendusse astuda. Et mina olen boss. No ma olen ju vanem ja on ütlematagi selge, et mina olen peres kõige targem. Aga juba järgmisel hommikul pärast korterisse asumist ütles hoopis Billy, et me peame Pearlile sõnumi saatma, sest ainult nii saame ta tagasi. Pahasena, et ma ise polnud selle peale tulnud, tuletasin Billyle meelde, kuidas isa oli öelnud, et me ei tohi Pearlile helistada. Mõnuledes ootasin, millise särava ideega Billy nüüd välja tuleb. Sest säravate ideedega Billy just ei hiilga.
Hea küll, minut hiljem sain aru, et Billy võib siiski säravate ideedega hiilata. „Ma ei helistagi Pearlile,” irvitas ta. „Ma saadan talle sõnumi. See on hoopis teine asi.” Vahel on Billy nii tobe, et temast saab lausa geenius.
Ulatan Billyle oma telefoni ja ta hakkab sõnumit toksima. Säravi silmi lausub ta: „Ta saadab meile kohe sõnumi vastu. Oota, küll sa näed.” See „oota” polegi vale, me muudkui ootame ja ootame. Vaatan Billy sõnumit, et teha kindlaks, kas see on ikka ära saadetud, ja on küll.
BiLly ja BECKET siin. Mee tunneMe sust puudust. Oleme siin Edenis. TULe mee Juurte takasi. Palun VAasta.
Ootame veel natuke, et ta meile sõnumi saadaks. Ma väsin ootamisest ära ja hakkan nabaaugust sodi näppima. See on palju parem kui meie uut tuba vahtida. Eelmisel õhtul oli isa öelnud, et loodetavasti pole meil toa jagamise vastu midagi. Ta ütles, et see on mõnus. Ta naeratas. Mina ei naeratanud. Isa tõi kaubikust ema tugitooli ja pani selle meie toa nurka. Ta ütles, et see kuulub minu juurde. Kui isa läks ülejäänud asju tooma, istusin ma igavese pika aja tugitoolis, panin silmad kinni ja soovisin, et oleksin kodus tagasi. Siis soovisin, et ema saaks minu juurde tagasi tulla, kas või ainult üheks minutiks. Tegelikult on asi nii, et kui panna silmad kinni ja soovida, ei juhtu midagi, sest kui ma silmad jälle lahti tegin, olin endiselt selles võõras toas, mis lõhnas seente järele, ja ema ei olnud ikka minu juures.
Kui oleme oodanud viisteist minutit ja mul on juba piisavalt sodi, et unihiirepojale pesa teha, nõuab Billy, et peab saatma uue sõnumi. Nojah, minu meelest ei juhtu sellest midagi halba, sest võib-olla Pearl ei näinud esimest sõnumit. On veel üsna varane hommik ja Pearl ei tõuse tavaliselt üles enne üheksat. Ja mulle meenub Ibiza-memm, kes ütleb alati: „Mida rohkem, seda uhkem.” (Eriti kui jutt on šerrist). Mõtlen siis, et mida rohkem sõnumeid me saadame, seda tõenäolisem on, et Pearl meile vastab, ja seda uhkemad me oleme, nii et lasen Billyl saata teise sõnumi.
Ei mingit vastust.
Billy saadab kolmanda sõnumi.
Ei mingit vastust.
Billy saadab neljanda sõnumi.
Ei mingit vastust.
Billy saadab viienda sõnumi.
Siinkohal pean Billyt keelama, sest kui sa oled saatnud kakajunniemotikoni, pole enam kuhugi edasi minna. Pearl ei kavatse täiesti ilmselgelt meile emotikoni vastu saata.
Vastu tahtmist ütlen Billyle, et peame lõpetama, sest Pearlist pole kippu ega kõppu. Just samamoodi, nagu sa ei kuule röhitsust kosmoses. Ma räägin Billyle, et on ka teine viis Pearli tähelepanu endale tõmmata. Peame selle üle lihtsalt natuke mõtlema. Kui me selle peale hommikusöögilauas mõtleme, räägib isa, kui väga meile hakkab siin elamine meeldima.
„Kui lähete üle tee, olete kohe pargis ja rada viib alla sadamasse. Mõnikord võib seal hülgeid näha,” räägib paps. „Ja seal on palju väikseid kalapaate, mis viivad teid avastusretkele ookeanile. Kõigele lisaks võime selle korteri üles vuntsida ja tõeliselt koduseks muuta. Peame ennast lihtsalt kokku võtma, et see õnnestuks.”
„Vanas majas õnnestus meil kõik,” vastan ma. Teen pausi. „Miks me siin oleme, issi? Miks me pidime jalga laskma? Miks me Pearli kaasa ei võtnud?”
Isa ei vasta.
Pärastpoole on näha, et Billy on täiesti ilmselgelt mõelnud, kuidas Pearli tähelepanu äratada, sest ta ulatab mulle paberist ristküliku ja teatab: „See on minu visiitkaart.”
Põrnitsen seda jahmatuse ja imetlusega.
„Väga huvitav.” Kergitan kulmu – nii kõrgele, et tekib kulmutrapets. „Siin on mõned kirjavead.” Annan paberi Billyle tagasi ja süvenen uuesti oma parasiidiraamatusse.
„Ega keegi ei hakkagi mind õigesti kirjutamise pärast palkama,” pahvatab Billy vihaselt.
„Keegi ei hakka sind üldse palkama,” nähvan vastu, lugedes ise, kuidas soolenugilisi saab kindlaks teha nii, et tagumikule kinnitatakse kleeplint. „Sa pole mingi detektiiv, Billy Rumsey.” Keeran lehte ja jõuan ektoparasiitide leheküljele: lutikad, peatäid, kirbud, puugid.
„Olen ikka küll.” Billy nohiseb põlglikult. „Ja mul tuli mõte, et Pearl on kindlasti surnud.”
Vihaselt panen raamatu kõrvale. Nähes, et mu tähelepanu kuulub nüüd täiesti talle, jätkab Billy: „Sest kui isa tõi kaubikust kaste, oli seal üks kast minu kraami, siis sinu kraami, papsi kraami ja emme kraami. Pearli oma ei olnud. Ja…” Billy hingab sisse ja tema rind paisub. „Paps ei räägi emmest eriti, sest emme on surnud, ja kui ma püüdsin Pearlist rääkida, siis paps ei tahtnud. Nii ma arvangi, et Pearl on ilmselt ka surnud.”
No mis loogika see niisugune on? Billy ütleb, et ta mõtles, et võib-olla oli Pearlil ka e-klamp-see-noh. „Sest emmel oli ja ta läks ära ega tulnudki tagasi, kõik selle e-klamp-see-nohi