I ja IV
III
Esimene jagu
I
1811. aasta lõpust hakati Lääne-Euroopa vägesid kiiresti relvastama ja ühte koondama ning 1812. aastal hakkasid need väed – miljonid mehed (kaasa arvatud need, kes sõjaväge vedasid ja toitsid) – liikuma läänest itta, Venemaa piiri poole, kuhu just niisamuti oli 1811. aastast peale koondatud Vene vägesid. 12. juunil läksid Lääne-Euroopa väed üle Vene piiri ja puhkes sõda, niisiis sai teoks inimmõistuse ja kogu inimloomuse vastane asi. Miljonid inimesed panid üksteise vastu toime niisuguse loendamatu hulga mõrtsukatöid, petmisi, äraandmisi, vargusi, valeraha tegemist ja käibelelaskmist, riisumisi, tulesüütamisi ja tapmisi, mida maailma kõigi kohtute kroonika isegi aastasadade kohta kokku ei saa ja mida need, kes seda kõike tegid, tol ajajärgul ise kuritegudena ei võtnudki.
Kuidas see tavatu asi siis teoks sai? Mis olid selle põhjused? Ajaloolased väidavad, täis naiivset veendumust, et selle sündmuse põhjusteks olid Oldenburgi hertsogile tehtud ülekohus, kontinentaalsüsteemi rikkumine, Napoleoni võimuiha, Aleksandri jäikus, diplomaatide vead jms.
Järelikult oleks Metternichil, Rumjantsevil või Talleyrand’il vaid maksnud ennast keiserliku vastuvõtu ja raudi vahel korraks kätte võtta ja koostada oma kirjatükk natuke taibukamalt või siis Napoleonil kirjutada Aleksandrile: „Monsieur mon frère, je consens à rendre le duché au duc d’Oldenbourg,”1 – ja sõda poleks olnud.
Mõistagi paistis see nõnda kaasaegsetele. Mõistagi näis Napoleonile, nagu oleksid sõja põhjuseks olnud Inglismaa intriigid (mida ta Saint Helena saarel ka ütles); mõistagi näis Inglise parlamendi liikmetele, nagu oleks sõja põhjuseks olnud Napoleoni võimuiha; ja Oldenburgi hertsogile, nagu oleks sõja põhjuseks olnud tema vastu toimepandud vägivallategu; kaupmeestele, nagu oleks sõja põhjuseks olnud Euroopat laostav kontinentaalsüsteem; vanadele sõduritele ja kindralitele, nagu oleks sõja peamine põhjus seisnenud vajaduses neid ära kasutada; tolle aja legitimistidele, nagu oleks tarvis olnud uuesti maksma panna les bons principes2; ning tolle aja diplomaatidele, nagu oleks kõik tulnud sellest, et Venemaa 1809. aasta liiduleping Austriaga ei olnud Napoleoni eest küllalt hästi salajas hoitud ja memorandum nr 178 oli saamatult koostatud. Mõistagi köitsid kaasaegsete meeli need põhjused ning lisaks veel loendamatul, lõputul hulgal teisi, mille hulk olenes loendamatutest eri vaatenurkadest; aga meile, järeltulijatele, kes me vaatleme teoks saanud määratut sündmust kogu selle ulatuses ning süveneme selle lihtsasse ja hirmsasse mõttesse, – meile paistab, et neist põhjustest on vähe. Meie ei suuda mõista, et miljonid ristiinimesed oleksid üksteist sellepärast tapnud ja piinanud, et Napoleon oli täis võimuiha, Aleksander jäik, Inglismaa poliitika kaval ja Oldenburgi hertsogile ülekohut tehtud. Võimatu on mõista, mis seos on neil asjaoludel tapmise ja vägivallaga kui niisugusega; miks selle tagajärjel, et hertsogile oli ülekohut tehtud, tapsid ja laastasid tuhanded Euroopa teisest äärest tulnud mehed Smolenski ja Moskva kubermangu rahvast ning surid ühtlasi ise nende käe läbi.
Meile, järeltulijatele, kes me pole ajaloolased ja pole kaasa kistud uurimisprotsessist ning kes me seetõttu vaatleme kogu sündmust selge ja terve mõistusega, – meile paistab, et selle põhjusi ei jõuagi üles lugeda. Mida enam me põhjuste otsimisse süveneme, seda rohkem me neid avastame, ja iga üksikult võetud põhjus või terve rida põhjusi on meie meelest ühteviisi õiged ja ühteviisi väärad, kuna need on nii tühised võrreldes sündmuse suure ulatusega, ning samuti ühteviisi väärad oma võimetuses teoks saanud sündmust esile kutsuda (kui poleks kaasa mõjunud kõik teised kokkulangenud põhjused). Samasugune põhjus nagu Napoleoni keeldumine oma vägesid Visla taha viimast ja Oldenburgi hertsogiriiki tagasi andmast on meie meelest ka ükskõik missuguse Prantsuse kaprali tahtmine või mittetahtmine teist korda teenistusse astuda, sest kui ta poleks tahtnud teenistusse minna ja kui seda poleks tahtnud ka teine, kolmas, tuhandes kapral ning sõdur, siis oleks Napoleoni sõjaväes olnud selle võrra vähem mehi ja sõda poleks saanud olla.
Kui Napoleon poleks pahaks pannud nõudmist taganeda Visla taha ja poleks käskinud vägedel peale tungida, siis poleks sõda olnud; aga kui ükski seersant poleks tahtnud teist korda teenistusse astuda, ka siis poleks saanud sõda olla. Niisamuti poleks saanud sõda olla sel juhul, kui poleks olnud Inglismaa intriige, kui poleks olnud Oldenburgi hertsogit või kui poleks olnud Aleksandri solvumist ja kui Venemaal poleks olnud isevalitsuslikku võimu ja kui poleks olnud Prantsuse revolutsiooni ning sellele järgnenud diktatuuri ja keisririiki ja kõike seda, mis Prantsuse revolutsiooni oli esile kutsunud, ja nõnda edasi. Kui oleks puudunud üks neist põhjustest, ei oleks saanud midagi olla. Järelikult langesid kõik need põhjused – miljardid põhjused – kokku, et saaks teoks see, mis teoks sai. Ja järelikult polnud miski selle sündmuse eriline põhjus, vaid see pidi teoks saama lihtsalt sellepärast, et see pidi teoks saama. Miljonid mehed lihtsalt pidid oma inimlikkusest ja oma mõistusest lahti ütlema ja läänest itta minema ning omasuguseid tapma, just niisamuti, nagu mõne sajandi eest olid meestehulgad läinud idast läände ja tapnud omasuguseid.
Napoleon ja Aleksander, mehed, kelle sõnast paistis olenevat, kas see sündmus saab teoks või ei saa, olid oma tahtes niisama vähe vabad nagu iga soldat, kes läks sõtta liisupoisina või värbamise korras. Teisiti ei saanud see olla, sest selleks, et Napoleoni ja Aleksandri tahe (nende meeste tahe, kellest asi näis olenevat) teoks saaks, pidid kokku langema loendamatud asjaolud; kui aga nendest üksainukegi oleks puudunud, siis poleks selle teokssaamine võimalik olnud. Oli vaja, et miljonid mehed, kelle käes oli tegelik jõud – soldatid, kes tulistasid ja kes toidumoona ning suurtükke vedasid –, oli vaja, et nad oleksid nõus täitma seda üksikisikute, nõrkade inimeste tahet ja et loendamatud keerulised, mitmekesised põhjused viiksid neid selleni.
Fatalism on ajaloos möödapääsmatu, kui me tahame seletada mõttetuid nähtusi (niisuguseid, mille mõttekust me ei suuda mõista). Mida enam me püüame neid ajaloonähtusi mõistuslikult seletada, seda mõttetumaks ja arusaamatumaks need meie jaoks lähevad.
Iga inimene elab iseendale ja kasutab oma vabadust isiklike eesmärkide saavutamiseks, ta tunneb kogu oma olemusega, et ta võib praegu mingi teo kas teha või tegemata jätta; ent niipea, kui ta on selle teinud, muutub see – mingil ajamomendil tehtud tegu – pöördumatuks ja kuulub nüüd juba ajalukku, kus sel ei ole mitte vaba, vaid ettemääratud tähendus.
Iga inimese elul on kaks külge: isiklik elu, mis on seda vabam, mida abstraktsemad on selle huvid, ja looduslik karjaelu, milles inimene täidab paratamatult talle ettekirjutatud seadusi.
Inimene elab teadlikult iseendale, kuid on ebateadlik tööriist ajalooliste, üldinimlike eesmärkide saavutamisel. Tehtud tegu on pöördumatu, ja kuna see langeb ajas kokku teiste inimeste miljonite tegudega, siis saab see ajaloolise tähenduse. Mida kõrgemal inimene ühiskondlikul redelil seisab, mida suurema hulga inimestega ta seotud on, seda rohkem on tal võimu teiste inimeste üle, seda selgemini ette määratud ning paratamatu on iga tema tegu.
„Keisri süda on Jumala käes.”
Keiser on ajaloo ori.
Ajalugu, s.t inimkonna ebateadlik ühine karjaelu kasutab keisrite elu iga hetke enda heaks kui tööriista oma eesmärkide tarvis.
Hoolimata sellest, et Napoleonile näis nüüd, 1812. aastal, rohkem kui mingil muul ajal, et temast oleneb, kas verser või mitte verser le sang de ses peuples3 (nagu oli kirjutanud Aleksander talle oma viimases kirjas), allus ta nüüd rohkem kui mingil muul ajal neile möödapääsmatutele seadustele, mis sundisid teda (kusjuures enda suhtes talitas ta oma vabal tahtel, nagu talle näis) ühise asja jaoks, ajaloo jaoks tegema seda, mis pidi teoks saama.
Läänest tulnud mehed läksid itta, et vastastikku tappa. Ja põhjuste kokkulangemise seaduse järgi sobitusid sellega ning langesid sellega kokku selle mineku ning sõja tuhanded väikesed põhjused: etteheited kontinentaalsüsteemi rikkumise pärast, Oldenburgi hertsog, vägede liikumine Preisimaale, mis (nagu näis Napoleonile) oli ette võetud ainult selleks, et saavutada relvarahu; Prantsuse keisri sõjaarmastus ning – harjumus, mis langes kokku tema rahva hoiakuga; suurejooneliste ettevalmistuste õhin, ettevalmistuste kulud, vajadus saada niisugust tulu, mis need kulud tasa teeks; uimastavad auavaldused Dresdenis; diplomaatilised läbirääkimised, mida kaasaegsete arusaamist