suis, etc.
(signé) Alexandre.”9
IV
13. juunil öösi kell kaks kutsus keiser Balašovi enda juurde, luges oma kirja Napoleonile talle ette ja käskis tal selle kirja ära viia ning Prantsuse keisrile isiklikult kätte anda. Balašovi ära saates kordas keiser uuesti oma sõnu, et ta ei lepi niikaua, kui Venemaa pinnal on veel kas või üksainus relvastatud vaenlane, ja käskis need sõnad tingimata Napoleonile edasi ütelda. Keiser ei kirjutanud neid sõnu oma kirjas, sest oma taktitundes mõistis ta, et need sõnad on sobimatud hetkel, mil tehakse viimane leppimiskatse, aga ta käskis Balašovil need isiklikult tingimata Napoleonile edasi ütelda.
13. juuni ööl vastu 14-ndat asus Balašov pasunapuhuja ning kahe kasaka saatel teele ja jõudis koidu ajaks Rykonty külasse, Prantsuse eelpostidele siinpool Neemenit. Prantsuse ratsaväe tunnimehed peatasid ta.
Vaarikakarva mundrikuue ja karvase mütsiga Prantsuse husaariallohvitser käratas lähenevale Balašovile peale ja käskis tal peatuda. Balašov ei peatunud kohe, vaid sõitis mööda teed veel sammu edasi.
Allohvitser tuli rüsinal, kulm kortsus ja mingi vandesõna huulil, hobusega rinnutsi Balašovile peale, haaras juba mõõga ja käratas Vene kindralile toorelt, kas ta on kurt, et ei kuule, mis talle üteldakse. Balašov nimetas, kes ta on. Allohvitser saatis sõduri ohvitseri kutsuma.
Balašovist välja tegemata rääkis allohvitser nüüd oma kaaslastega edasi rügemendi asjust ja ei vaadanud enam Vene kindrali poole.
Imelikult võõrastav oli Balašovil pärast seda, kui ta oli viibinud kõige kõrgema võimu läheduses, oli kolme tunni eest kõnelnud keisriga ja üldse oma ameti tõttu harjunud auavaldustega, näha siin, Venemaa pinnal, seda toore jõu vaenulikku ja, mis peaasi, lugupidamatut suhtumist endasse.
Päike oli alles pilvede tagant tõusmas, õhk oli värske ja kastene, külateel aeti karja välja. Nurmede kohal tõusid lõõrivad lõokesed üksteise järel taevasse nagu veemullid üles.
Balašov vaatas ringi ja ootas, millal ohvitser külast pärale jõuab. Vene kasakad ja pasunapuhuja ning Prantsuse husaarid silmitsesid aeg-ajalt üksteist sõnatult.
Prantsuse husaarikolonel, kes nähtavasti just praegu oli voodist tõusnud, ratsutas ilusa rammusa halli hobusega kahe husaari saatel külast välja. Ohvitser, sõdurid ja nende hobused olid enesega rahuloleva ning keigarliku väljanägemisega.
Praegu oli too sõjakäigu algusjärk, mil sõjavägi on alles peaaegu paraadipärases rahuaegses korras, ainult riietust varjundab sõjakas elegants ja moraalset hoiakut see lõbusus ning ettevõtlikkus, mis alati sõjategevuse algusega kaasas käib.
Prantsuse kolonel hoidis suurivaevu haigutust tagasi, aga ta oli viisakas ja mõistis nähtavasti täielikult Balašovi tähtsust. Kolonel viis ta oma sõduritest mööda aheliku taha ja ütles, et tema soov saada keisrile esitletud täidetakse arvatavasti otsekohe, kuna keiserlik korter, niipalju kui tema teab, on siin lähedal.
Nad ratsutasid läbi Rykonty küla, mööda Prantsuse husaaride hobuste lasipuudest, nende tunnimeestest ja sõduritest, kes oma kolonelile au andsid ja ise uudishimulikult Vene mundrit silmitsesid, ning jõudsid teisele poole küla. Koloneli sõnade järgi pidi kahe kilomeetri kaugusel olema diviisiülem, kes võtab Balašovi vastu ja saadab ta kohale.
Päike oli juba tõusnud ja säratas rõõmsasti värsket rohelust.
Vaevalt olid nad jõudnud kõrtsi taha mäele, kui mäe alt tuli neile juba vastu salk ratsanikke, kõige ees päikeses kiiskavate rakmetega musta hobuse seljas pikk mees, sulgedega kübar peas, mustad lokitud juuksed õlgadeni, punane peleriin üll ning pikad jalad ettepidi, nagu prantslased ratsutavad. See mees tuli galoppi Balašovile vastu, suled, kalliskivid ja kuldtressid heledas juunipäikeses säramas ja lehvimas.
Balašov oli kõigest kahe hobuse pikkuse kaugusel temast, piduliku teatraalse näoga talle vasturatsutavast käevõrude, sulgede, kaelakeede ja kullaga ehitud ratsanikust, kui Yulnère, Prantsuse kolonel, aupaklikult sosistas: „Le roi de Naples.”10 Jah, see oli tõesti Murat, keda nüüd nimetati Napoli kuningaks. Kuigi oli üsna arusaamatu, miks ta nüüd Napoli kuningas on, nimetati teda niiviisi ja ta ise oli selles kindel ja sellepärast oli ta nüüd pidulikuma ning tähtsama näoga kui varematel aegadel. Ta oli selles, et ta Napoli kuningas on, nii kindel, et kui ta oma lahkumise eel oma naisega läbi Napoli tänavate liikus, kuulis ta, kuidas paljud itaallased talle hüüdsid: „Viva il re!”11, ja pöördus nukralt naeratades oma abikaasa poole ning ütles: „Les malheureux, ils ne savent pas que je les quitte demain!”12
Hoolimata sellest, et ta kindlalt uskus enda olevat Napoli kuninga ja et ta tundis oma mahajäävatele alamatele nende kurbuses kaasa, oli ta viimasel ajal – pärast seda kui tal oli käsk uuesti teenistusse astuda, ning eriti pärast kohtumist Napoleoniga Danzigis, kui majesteetlik nääl oli talle ütelnud: „Je vous ai fait Roi pour régner à ma manière, mais pas à la vôtre,”13 – rõõmuga asunud oma, talle juba tuntud ametisse ja mängles nüüd rakmeid tajudes nagu heas toitumuses, kuid mitte rasvas teenistuskõlblik hobune aiste vahel, ning olles end võimalikult kallilt ja kirevalt välja ehtinud, rõõmus ja enesega rahul, kappas mööda Poolamaa teid, isegi teadmata kuhu ja milleks.
Vene kindralit nähes heitis ta oma õlgadeni rippuvate lokkidega pea kuninglikult toredasti kuklasse ja vaatas küsivalt Prantsuse koloneli poole. Kolonel tegi kuninglikule kõrgusele aupaklikult teatavaks, mis mees on Balašov, kelle perekonnanime ta ei suutnud kuidagi välja ütelda.
„De Bal-macheve!” sõnas kuningas (koloneli ette kerkinud raskusest oma otsustavuses üle), „charmé de faire votre connaissance, général,”14 lisas ta kuninglikult armuliku liigutusega. Niipea kui kuningas juba valjusti ning kiiresti rääkis, jättis kogu kuningaväärikus ta silmapilk maha ja ta läks endale märkamatult üle oma iseloomulikule heasüdamlikult familiaarsele toonile. Ta pani käe Balašovi hobuse turjale.
„Eh bien, général, tout est à la guerre, à ce qu’il parait,”15 ütles ta, just nagu kahetsedes asja, mis ei olnud tema otsustada.
„Sire,” vastas Balašov. „L’Empereur mon maître ne désire point la guerre, et comme Votre Majesté le voit,”16 ütles Balašov, kes tarvitas Votre Majesté kõigis käänetes ja kordas seda tiitlit isiku ees, kellele see alles uudis oli, nii sagedasti, et see oli paratamatult kunstlik.
Murat’ nägu hiilgas rumalast rahulolust, kui ta kuulas monsieur de Balachoff’i. Ent royauté oblige17: ta tundis, et peab kõnelema Aleksandri saadikuga riigiasjadest kui kuningas ja liitlane. Ta tuli hobuse seljast maha, võttis Balašovil käe alt kinni, astus aupaklikult ootavast saatjaskonnast mõne sammu eemale ja kõndis temaga edasi-tagasi ning püüdis rääkides olla tähtsa näoga. Ta mainis, et keiser Napoleon on solvunud, kuna temalt nõuti vägede väljaviimist Preisimaalt, eriti nüüd, mil see nõudmine on kõigile teatavaks saanud, ja et sellega on solvatud Prantsusmaa väärikust. Balašov ütles, et selles nõudmises pole midagi solvavat, sest et… Murat katkestas teda:
„Kas teie ei pea siis keiser Aleksandrit selle algatajaks?” küsis ta äkki heasüdamlikult rumala naeratusega.
Balašov ütles, miks ta tõepoolest on arvamisel, et sõja alustajaks on Napoleon.
„Eh, mon cher général,” katkestas Murat uuesti tema jutu, „je désire de tout mon cœur que les Empereurs s’arrangent entre eux, et que la guerre commencée malgré moi se termine le plutôt possible,”