oli nii raskesti haige, et mõte kõigest sellest, mis oli tema haiguse põhjuseks – tema tegu ja lahkuminek peigmehest –, jäi tema ja ta omaste õnneks tagaplaanile. Ta oli nii haige, et võimatu oli mõtelda sellele, mil määral ta kõiges toimunus süüdi on, kuna ta ei söönud, ei maganud, jäi silmanähtavalt kõhnemaks ja köhis ning nagu arstid mõista andsid, oli tema elu ohus. Nüüd tuli mõtelda ainult sellele, kuidas teda aidata. Arstid käisid Nataša juures niihästi ükshaaval kui ka konsiiliumide kaupa, rääkisid palju prantsuse, saksa ja ladina keelt, arvustasid üksteist ja kirjutasid kõiksugu ravimeid kõikide neile tuntud haiguste vastu, aga ühelegi neist ei tulnud pähe seda lihtsat mõtet, et nad ei saa seda haigust, mille all Nataša kannatab, üldse tundagi, nagu ei saa tunda ühtki haigust, mida põeb elav inimene: sest igal elaval inimesel on oma iseärasused ja ta põeb alati oma erilist, uut, keerulist, arstiteadusele tundmatut haigust – mitte kopsude, maksa, naha, südame, närvide jms haigust, mis on arstiteaduses kirja pandud, vaid haigust, mis koosneb ühest nende elundite hädade loendamatutest kombinatsioonidest. Seda lihtsat mõtet ei saanud arstidele pähe tulla (nii nagu nõiale ei saa pähe tulla mõtet, et ta ei suuda nõiduda) sellepärast, et arstimine oli nende eluülesanne, sellepärast, et nad said selle eest raha, ja sellepärast, et nad olid sellele kulutanud oma elu parimad aastad. Aga ‒ mis peaasi – seda mõtet ei saanud arstidele tulla, sest nad nägid, et nad on vaieldamatult kasulikud ja olid ka tõesti kasulikud kõikidele Rostovide kodakondsetele. Nad ei olnud kasulikud sugugi sellega, et sundisid haiget neelama enamasti kahjulikke aineid (see kahjulikkus mõjus vähe, sest kahjulikke aineid anti vähesel hulgal), vaid kasulikud, hädavajalikud ja möödapääsmatud sellega (põhjus, miks alati on olnud ja on ka edaspidi olemas nii näilised ravitsejad, lausujad, homöopaadid kui ka allopaadid), et nad rahuldasid haige ja haiget armastavate inimeste hingevajadust. Nad rahuldasid seda igavest inimlikku vajadust kergenduslootuse järele, kaastunde- ja tegutsemisvajadust, mida inimene kannatuse ajal tunneb. Nad rahuldasid seda igavest inimlikku vajadust hõõruda haiget saanud kohta, mis kõige algsemal kujul on näha lapses. Laps lööb ennast ära ja jookseb kohe ema või hoidja käte vahele, et valutavat kohta suudeldaks või hõõrutaks, ja kui seda suudeldakse või hõõrutakse, hakkab tal kergem. Laps ei usu, et temast tugevamatel ja targematel ei ole vahendit tema valu vastu. Ja kergenduslootus ning kaastundeavaldus lohutavad teda, kui ema ta muhku hõõrub. Arstid olid Natašale kasulikud sellega, et nad suudlesid ja hõõrusid tema ai-aid ning kinnitasid, et valu läheb kohe üle, kui kutsar on ära käinud Arbati apteegis ja toonud rubla seitsmekümne kopika eest ilusa karbiga pulbreid ning pille ja kui haige võtab neid pulbreid keedetud veega tingimata iga kahe tunni tagant, mitte hiljem ega varem.
Mis oleksid Sonja, krahv ja krahvinna peale hakanud, mismoodi nad oleksid vaadanud, käed süles, midagi ette võtmata, jõuetut, silma all kustuvat Natašat, kui poleks olnud neid kella järgi antavaid pille, sooja joogi joomist, kanakotletti ja kõiki neid elu üksikasju, mis arst oli ette kirjutanud ja millest kinnipidamine pakkus lähikondseile tegevust ning lohutust? Mida rangemad ja rängemad need ettekirjutused olid, seda lohutavam oli see lähikondsetele. Kuidas oleks krahv talunud oma kalli tütre haigust, kui ta poleks teadnud, et Nataša haigus maksab talle tuhandeid rublasid ja et tal pole kahju kulutada veel tuhandeid, et tütrele head teha; kui ta poleks teadnud, et kui Nataša ei parane, siis ta ei hooli veel tuhandetest ja viib ta välismaale ning korraldab seal konsiiliume, kui tal poleks olnud võimalust rääkida üksikasjalikult sellest, kuidas Métivier ja Feller aru ei saanud ja kuidas Fries aru sai ja kuidas Mudrov veel kõige paremini haiguse ära tundis? Mida oleks teinud krahvinna, kui ta poleks saanud haige Natašaga vahel tülitseda selle üle, et too arsti ettekirjutustest kinni ei pea?
„Niiviisi ei parane sa iialgi,” ütles ta, ise meelepahas oma südamevalu unustades, „kui sa doktori sõna ei kuula ja õigel ajal rohtu ei võta! Ei tohi ometi naljatada, kui sind ähvardab pneumoonia,” ütles krahvinna, ja juba selle mitte ainult temale arusaamatu sõna väljaütlemisest leidis ta suurt lohutust. Mida oleks teinud Sonja, kui tal poleks olnud rõõmustavat teadmist, et ta haiguse algul polnud kolm ööd järjest riideid seljast võtnud, et olla valmis täpselt täitma kõiki arsti ettekirjutusi, ja et nüüd ei maga ta öösiti, et mitte mööda lasta neid kellaaegu, mil peab andma neid vähekahjulikke pille tollest kullakarva karbist? Isegi Natašale endale, kes küll ütles, et mingid ravimid ei tee teda terveks ja et see kõik on rumalus, isegi temale tegi rõõmu näha, et tema heaks toodi nii palju ohvreid ja et ta pidi teatavatel kellaaegadel ravimeid võtma. Ja rõõmu tegi talle seegi, et ta sai oma hoolimatusega ettekirjutuste täitmise vastu näidata, et ta arstimisse ei usu ja oma elust ei hooli.
Arst käis iga päev, katsus pulssi, vaatas keelt ja naljatas Natašaga, nagu ei paneks ta tema rõhutud ilmet tähelegi. Kui aga arst oli läinud teise tuppa, kuhu krahvinna talle järele tõttas, tegi ta tõsise näo, vangutas mõtlikult pead ja ütles, et oht on muidugi olemas, aga et ta loodab selle viimase ravimi mõjule ja et peab ootama ja vaatama, et see on rohkem hingehaigus, aga…
Krahvinna, kes püüdis oma tegu enese ja arsti eest varjata, pistis arstile kuldmündi pihku ja pöördus iga kord haige juurde tagasi, süda rahul.
Nataša haiguse tunnused seisid selles, et ta vähe sõi, vähe magas, köhis ning kunagi rõõmsamaks ei läinud. Arstid ütlesid, et haiget ei tohi ilma arstiabita jätta, ja sellepärast hoiti teda linnas, umbses õhus. Ja 1812. aasta suvel ei kolinudki Rostovid maale.
Hoolimata suurest hulgast allaneelatud pillidest, tilkadest ja pulbritest, mille purgikestest ning karbikestest madame Schoss, kes selliseid asjakesi armastas, suure kollektsiooni kogus, hoolimata tavapärase maaelu puudumisest, tegi noorus oma töö: Nataša südamevalu kasvatas endale peale läbielatud muljete kihi, ei rõhunud teda enam nii piinavalt valusasti ja muutus pikkamisi minevikuks, ning Nataša hakkas kehaliselt kosuma.
XVII
Nataša oli rahulikum, kuid mitte rõõmsam. Ta ei hoidunud eemale mitte ainult kõigist välistest lõbutsemisvõimalustest: ballidest, lõbusõitudest, kontsertidest ja teatrist, vaid ei naernud ka kordagi nii, et tema naeru tagant poleks kostnud pisaraid. Ta ei saanud laulda. Niipea kui ta naerma hakkas või üksi olles laulda katsus, lämmatasid teda pisarad: kahetsusepisarad, selle jäädavalt kadunud, puhta aja mälestuse pisarad; pahameelepisarad, et ta lihtsalt niisama ja ilmaaegu oli rikkunud oma noore elu, mis oleks võinud nii õnnelik olla. Naer ja laulmine tundusid talle iseäranis oma südamevalu rüvetamisena. Edvistamist ei tulnud talle üldse pähegi, tal ei tarvitsenud end isegi ohjeldada. Ta ütles ja tundis, et sel ajal olid kõik mehed tema jaoks sama mis majanarr Nastasja Ivanovna. Sisemine valvur oli talle kindlalt ära keelanud igasuguse rõõmu. Ja temas ei olnudki enam kõiki endisi tolle tütarlapseliku, muretu, lootusrikka elulaadi huvisid. Kõige sagedamini ja valulisemalt meenusid talle sügiskuud, jaht, onu ja Nicolas’ seltsis Otradnojes veedetud jõuluaeg. Mida oleks ta andnud, et tagasi tuua kas või ühteainsatki päeva sellest ajast! Ent see oli juba jäädavalt möödas. Tookord polnud eelaimus teda tõesti petnud – et see vabaduse ja kõigile rõõmudele avalioleku seisund ei tule enam iial tagasi. Aga ometi oli tarvis elada.
Ta mõtles rõõmuga, et ta pole teistest parem, nagu ta enne oli arvanud, vaid halvem, ja palju halvem kui kõik, kõik, kes maailmas üldse olemas on. Kuid sellest oli vähe. Ta teadis seda ja küsis endalt: aga edasi? Aga edasi ei olnud midagi. Elus ei olnud mingit rõõmu, ja elu läks mööda. Nataša igatses nähtavasti ainult seda, et ta kellelegi koormaks ei oleks ja kedagi ei segaks, aga enesele ei vajanud ta midagi. Ta kaugenes kõigist kodustest, ainult vend Petjaga oli tal kerge olla. Temaga meeldis talle rohkem koos olla kui teistega ja mõnikord naeris ta, kui temaga nelja silma all oli. Ta ei käinud peaaegu üldse külas, ja külalistest oli tal hea meel üheainsa inimese – Pierre’i üle. Võimatu oleks olnud suhtuda temasse õrnemalt, ettevaatlikumalt ja ühtlasi tõsisemalt, kui suhtus krahv Bezuhhov. Nataša tundis ebateadlikult selles suhtumises peituvat õrnust, ja sellepärast pakkus Pierre’i seltskond talle suurt rahuldust. Aga ta ei olnud Pierre’ile tema õrnuse eest isegi tänulik: paistis, nagu oleks headus kõikide vastu Pierre’ile nii loomulik, et see headus ei olnud mingi teene. Mõnikord märkas Nataša enda juuresolekul Pierre’i kohmetust ja piinlikkust, eriti kui Pierre kartis, et miski vestlusest võiks Natašat rasketele mälestustele juhtida. Nataša märkas seda ja kirjutas selle Pierre’i üldise headuse