eurot.”
„Väga hea! Selle raha eest on meil spetsiaalselt teile suurepärane reis loodusesse!”
„Oi, kui tore! Ja mis reis see siis on?”
„Minge metsa!”
Hullumajja tuuakse asotsiaal, kes kogu aeg hüsteeriliselt naerda itsitab.
„Mis sa irvitad?” küsivad sanitarid.
„Noh, sihuke lugu, et seisan kesklinnas ühe ausamba juures, kerjan. Äkki peatub samba juures viimase peal masin, sellest väljub keegi rikkur koos turvameestega. Viipab turvadele, et need maha jääksid, ja sammub ise samba poole. Vaatan tähelepanelikult – ongi Abramovitš ise! Mõtlen, et küll alles vedas! Võtan kaabu maast üles, panen pähe ja teen viisakalt juttu, et olen kogu elu Chelsea poolehoidja olnud, unistan Londoni külastamisest jne, jne. Abramovitš noogutab arusaavalt ja pistab käe taskusse … Siis teise … Siis veab näole debiilse naeratuse ja ütleb:
„Vabanda, sõber, raha pole!!!”.”
Kaks asotsiaali askeldavad prügikasti juures.
„Sa seda oled kuulnud, et Eestis kriis on?” küsib üks.
„Mes kriis?” ei saa teine aru. „Mesmoodi see kriis on?”
„No kuda ma sulle … Hea küll. Sul tuttavaid rikkureid on? Kruuda või see Sõõrumaa või …?”
„Ei ole.”
„Noh, kohe varsti on.”
Asotsiaal annab uksekella ja pöördub avama tulnud naise poole:
„Tere, proua! Mina olen see mees, kellele te nädal tagasi vana pintsaku kinkisite. Selle taskus oli 50 eurot.”
„Kas te tahate selle raha tagasi anda?”
„Ei, ma tulin küsima, kas teil leidub ehk veel mõni vana pintsak?”
Asotsiaal annab ühe ukse taga kella.
„Mul on väga kahju, aga täna pole majas sentigi,” vastab perenaine. „Tulge homme.”
„No ei!” vastab asotsiaal. „Ma juba sain korra tõmmata, kui ühele sellile võlgu andsin!”
Mööduja küsib kerjuselt:
„Miks te mõlemas käes kaabut hoiate?”
„Ma avasin filiaali!” vastab kerjus.
Mees märkab oma maja ees seisvat kerjust ja otsustab annetada. Ta sorib taskutes, kuid ei suuda kuidagi peenraha leida.
„Kuule, tee kiiremini, ma parkisin auto valesse kohta!” pahandab kerjus.
Kohtuvad kaks kerjust:
„Tead, mu tütar läks hiljuti mehele.”
„Tubli. Aga mis sa talle kaasavaraks andsid?”
„Oi, ära parem küsi! Praegugi teeb veel tigedaks. Saad aru, mul tuli ära anda terve Roosikrantsi tänav ja pool Rävala puiesteest!”
Asotsiaal siseneb leivapoodi, paneb räpase ja käkras rahatähe letile ja palub pätsi leiba. Selle vastu võtnud, küsib ta väriseva häälega:
„Oskate te öelda, kus on siin lähim haigla?”
„Milleks teile haigla?” uurib müüja.
„Ma magasin eile tüüfusehaigega samal pargipingil ja tunnen end nüüd juba päris halvasti.”
„Kaduge siit jalamaid!” karjub näost valgeks muutunud müüja. „Ja võtke oma räpane raha ka kaasa!”
Asotsiaal võtab rahatähe ja väljub. Poe taga ootab teda teine asotsiaal.
„Kõik läks nagu õlitatult,” seletab talle esimene. „Nüüd korda sina sama trikki lihapoes ja siis võimegi endale tagasihoidliku lõunasöögi lubada.”
Asotsiaal vaatab huviga, kuidas töömees pargipinki värvib. Kui too töö lõpetab, küsib asotsiaal:
„Kuule, kas õhtul kella üheksaks on värv kuivanud?”
„Miks see teid huvitab?” imestab töömees.
„Ma olen harjunud sel kellaajal magama minema.”
Asotsiaal pöördub tänaval kõndiva mehe poole:
„Vabandage, ega teil midagi süüa ei ole!”
„Ma ei söö!” vastab mees ja läheb edasi.
Neiu istub pargipingile. Mõne aja pärast tuleb pingi juurde kodutu ja küsib:
„Kas sa tahad minuga magada?”
„Mis asja?!” pahvatab neiu. „Mida te õige mõtlete?!”
Veerand tunni pärast on kodutu jälle kohal:
„Tahad sa minuga magada?”
„No ei taha! Aru ei saa või?!”
„No kui ei taha, siis kao mu voodist minema!”
„Boss, see noormees seisis tänaval väljasirutatud käega,” kannab konstaabel ülemusele ette.
„20 eurot trahvi!” määrab ülemus.
„Aga tal on ainult 5 eurot.”
„Lase ta tänavale, las kerjab ülejäänu kokku!”
Asotsiaal koputab rikka ärimehe uksele:
„Ma pole juba kolm päeva midagi söönud …”
„Pole midagi,” lohutab ärimees, „tuleb ennast sööma sundida!”
Vanem daam kurjustab asotsiaaliga:
„Kas teil mingit tööd pole või?!”
„Praegu ei ole,” vastab asotsiaal, „aga tulge nädala pärast, ehk leiame teile midagi.”
Daam kohtab pargis asotsiaali ja küsib:
„Vabandage, härra, aga kus te elate?”
„Siinsamas, pargipingil.”
„Aga kas teil külm ei ole?”
„Eks vahel ikka, aga õnneks olen ma väga harva kodus.”
Tänavanurgal seisab asotsiaal, käkras kaabu käes. Temast jalutab mööda elegantselt riietatud härra Tamm. Ta vaatab uurivalt asotsiaali ja jääb siis tema juures seisma.
„Tere, vanapoiss,” ütleb ta asotsiaalele semulikult. „Sinu kunagised kolleegid meie kontoris on siiamaani vaimustuses sellest, kui julgelt sa ülemusele oma arvamuse näkku ütlesid!”
Auto
Eesti aastal