Magavad hiiglased. Themise failide esimene raamat. Sylvain Neuvel

õnnestuma. Küll aga oskan ma päris hästi öelda, miks eelmine kord midagi välja ei tulnud. Otsiti midagi, mida ei olnud.

      Ja nüüd te teate, mida me otsime?

      Pole õrna aimugi. Kuid minu meelest on see hea. Ma arvan, et neil, kes kirjutisi eelmine kord uurisid, läks asi untsu sellepärast, et nad teadsid liiga palju, vähemalt enda arvates.

      Ehk sõnastaksite oma mõtte pisut vähem filosoofiliselt?

      Vabandust! Inimesed ei kipu üldiselt kahtlema, kui neile öeldakse, et miski on tõsi. Teadlastega ei ole lugu sugugi teisiti; neile öeldakse lihtsalt palju rohkem. Minule kui füüsikule ei tuleks näiteks kunagi pähe kahelda neljas fundamentaalses jõus. Ma pean neid enesestmõistetavaks nagu ka kõike muud, mida ma olen õppinud, ja tegutsen sellest lähtuvalt. Me vaatame alati tulevikku, mitte kunagi minevikku. Aga see asi… sellega on hoopis teine lugu. See paneb meid proovile. See sülgab näkku füüsikale, antropoloogiale, religioonile. See kirjutab ajaloo ümber. See küsib, kas me julgeme kahelda kõiges, mida me teame iseendast… ja kõigest ülejäänust. Ma kipun vist jälle filosofeerima.

      Tibake küll.

      Tahaksin teha proovi inimesega, kes ei ole nii õpetatud, võib-olla mõne eriti tuusa tudengiga, kellel pole tarvis käsiraamatut aknast välja visata, sest ta pole seda veel lugenud. Me peame vaatama asja täiesti uue nurga alt. Võtan lingvistikateaduskonnaga ühendust ja uurin, kas neil on kedagi pakkuda.

      Huvitav kontseptsioon. Te tahate leida enam-vähem väljaõppeta inimest, sest professionaalide töö ebaõnnestus.

      Päris nii ma ei ütleks, aga jah, meil on vaja kedagi, kes oleks tõeliselt nupukas ja keda ei koormaks liigsed eelteadmised. Minu sõnastuses kõlab see hoopis paremini.

      Tõepoolest. Ma usun, et proovimine ei võta meil tükki küljest, kuid andestage mulle, kui ma just entusiasmist ei sära. Kas te saite Türgi küünarvarre kätte?

      Jah, see saabus kaks päeva tagasi. Me ei saanud aru, kas või kuidas käsi selle külge kinnitus. Mõlemal tükil on siledad sirged otsad, pole ühtegi kohta, mis meenutaks mehhanismi või klambrit. Küünarvarre ots on pisut nõgus, ranne pisut kumer, aga seal pole midagi sellist, mis osi koos hoiaks.

      Ma sain aru, et tükid on nüüd omavahel ühendatud.

      Ongi. Tahan vaid öelda, et mulle jääb täiesti arusaamatuks, kuidas see juhtus. Me lihtsalt panime need kohakuti, et näha, kuidas osad teineteisega sobituvad, ja need tõmbusid kokku nagu magnetid. Minu abilisel oleks äärepealt käsi vahele jäänud. Ma ei oska kuidagi mõistuspäraselt kirjeldada, mismoodi neid kokku pannakse, saan ainult öelda, et nende ühinemist saatis väga vali ja väga lahe… vuhh!

      Kas te saate need koost lahti võtta?

      Ei ole õnnestunud. Selleks läheb ilmselt tarvis palju suuremat mehaanilist jõudu, kui meie käsutuses on. Pealegi ei tahtnud ma riskida eseme kahjustamisega. Pigem keskenduksin ülejäänud tükkide otsimisele. Tahaksin hirmsasti näha, milline terve keha välja näeb. Võime üritada tükke koost lahti võtta pärast seda, kui oleme keha tervenisti kokku pannud.

      Te siis arvate, et selliseid esemeid on veel kuhugi maetud?

      Jaa, muidugi! See on täielik piin, et me neid kohe kätte ei saa. Võib-olla olen ma liiga kannatamatu, aga ma ei kujuta ette, et neid ei ole olemas. Hea küll, neid võiks ju pidada mingiteks monumentideks või kunstiteosteks, kui me oleksime leidnud teise labakäe, pea, kas või labajala, kuid küünarvars ei ole ju säärane asi, mille võiks eraldiseisva objektina valmistada. Selles vallas pole ma muidugi asjatundja, aga ma ei kujuta ette, millist tohutut rolli mängiks religioossetes uskumustes üks küünarvars. Ja kui ma aruannet õigesti lugesin, ei olnud Türgis eseme ümber ka mingit kambrit; ei seinu, ei märke. See ei mahuks mingil juhul kambrisse, kust me käe leidsime, järelikult maeti see meelega teise kohta.

      Nõus, aga võib-olla ehitatigi valmis ainult üks käsivars, ja sel juhul võime vaid loota, et leiame järgmise tüki.

      Võib-olla. Ma siiski usun, et kusagil on olemas terve keha, mis ootab ainult ülesleidmist.

      Ma loodan, et aeg näitab, et teil on õigus. Siiralt loodan.

      Võin teile kinnitada, et kui ma suudaksin midagi nii võimsat ehitada, siis ainult ühe käsivarrega ma küll ei piirduks.

      Kas te saate oma praeguste teadmiste põhjal luua meetodi, mille abil teisi osi otsida, juhul kui need peaksid olemas olema?

      Kui ülejäänud keha eksisteerib, siis olen ma päris kindel, et leian mooduse, kuidas seda üles leida. Mul on vaja ainult välja mõelda, mil viisil valmistada suures koguses argoon-37-t ja seda efektiivselt hajutada. Sellegipoolest võib ülejäänud tükkide leidmisega tublisti aega minna, isegi kui meil meetod paigas on.

      Kui kaua?

      Võimatu arvata. Mitu kuud. Mitu aastat? Kui keha on tükkideks jagatud suurte liigeste kohalt, nagu me eeldame, siis peaks osi olema vähemalt neliteist: kolm iga jäseme kohta, kokku kaksteist, lisaks veel pea ja üks või mitu torsotükki. Võin ainult loota, et Türgi tükk oli erand ja ülejäänud kehaosad asuvad lähemal sellele kohale, kust me labakäe leidsime.